Pelga naeratusega inimesi köögivilju nautima ei meelita
Inimestel on ikka olnud komme teisi inimesi järele ahvida, ja küllap pärinebki see komme juba meie kaugetelt eellastelt. Ka see, kas miski meile meeldib või mitte, võib sõltuda sellest, kas meile tundub, et see teistele meeldib või mitte.
Kuid Briti psühholoogide äsja avaldatud uuring osutab, et toidu puhul võib edasi kanduda siiski ainult ebameeldivaks pidamine, mitte aga meeldivaks pidamine.
Katie Edwards ja ta kolleegid Birminghami Ülikoolist pakkusid katseisikutele, kes kõik olid nooremapoolsed naised, süüa toorest brokolit.
Enne seda aga näidati katseisikutele videot — üht kolmest. Ühel videol sõid inimesed brokolit ja tegid seepeale hapu ja krimpsus näo pähe. Teisel videol sõid inimesed brokolit ja manasid näole rahuloleva naeratuse. Kolmandal videol säilitasid brokolisööjad neutraalse näoilme.
Selgus, et naistele, kellele pakuti brokolit pärast negatiivsete näoilmetega video vaatamist, maitseski see köögivili vähem kui teistsuguseid videoid vaadanuile. Kuid üleüldist soovi brokolit süüa negatiivne video ei vähendanud.
Teisalt, need katseisikud, kellele oli näidatud positiivsete näoilmetega brokolisööjate videot, ei pidanud brokolit maitsvamaks kui neutraalsete ilmetega videot vaadanud katseisikud.
Põhjus võib teadlaste sõnul olla selles, et toidu puhul on eriti tähtis vältida halvamaitselist ja seetõttu võib-olla ka ohtlikku toitu, mistõttu on ka evolutsioonis välja kujunenud soodumus vältida toitu, mis teistele ei maitse; vastupidisele jäljendamisele aga nii suurt evolutsioonisurvet ei ole olnud.
Aga võib ka olla, et videos nähtud naerunäosed brokolisööjad ei mõjunud katseisikutele piisavalt veenvalt, sest neile võis tunduda, et päris nii ilmekalt inimesed tavaliselt maitsva toidu söömisel ei väljendu.
Uuringu tegemise üks tagamõte oli leida võimalusi, kuidas noori inimesi rohkem köögivilju sööma meelitada. Tundub, et positiivseid emotsioone väljendavate näoilmete näitamisega on seda raske teha. Vastumeelsus juurviljade suhtes võib aga seevastu olla visuaalselt nakkav.
Oma tööst on Edwards ja kolleegid lähemalt kirjutanud ajakirjas Frontiers in Psychology.
