Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor, professor Jarek Kurnitski nentis, et paljudes Eesti kodudes on ventilatsioonisüsteemid endiselt kaasajastamata. "Kõrge CO₂ tase on puuduliku ventilatsiooni sümptom. Uuemates kodudes on reeglina soojustagastusega ventilatsioonisüsteemid, mis õhku pidevalt sisse tõmbavad ja välja puhuvad. Sellisel juhul probleeme ei teki. Hästi on ka terviklikult renoveeritud korterelamutes, kuhu on samuti paigaldatud korralik ventilatsioon," ütles Kurnitski ERR-ile.

Valdav enamik eestlasi elab Kurnitski sõnul aga majapidamistes, kus on endiselt loomulik ventilatsioon või mõne väljatõmbega süsteem, näiteks köögis või tualetis. Sealjuures ei pruugi vanematel majadel isegi siis ventilatsiooni probleemi tekkida. "Näiteks väikeelamu puhul, kus pinda on ühe inimese kohta üsna palju, aknad eriti õhku ei pea ja maja ise pole samuti kuigi õhutihe, vahetub õhk loomulikul teel üsna hästi ja ka väljatõmbe lahendused töötavad. Probleemi ei pruugigi tekkida," tõi professor näiteks.

Vanemate hoonetega hakkavad probleemid tekkima hoopis soojuskindlustamisel. "Küttekulude vähendamiseks paigaldatakse õhukindlad aknad ja välisseinad soojustatakse ära. Sellisel juhul loomulik ventilatsioon lõppeb. Kui ventilatsioonisüsteemi pole paigaldatud, siis ei tahagi õhk enam vahetuda," lisas ta. Seetõttu nõuab näiteks Kredex, et renoveerimistoetuse taotlejad peavad paigaldama ka ventilatsioonisüsteemi.

Õhuvahetus tuleb ise tagada

Jarek Kurnitski sõnul puuduvad kaasaegsed ventilatsioonisüsteemid enam kui pooltes Eesti kodudes. Vanemates korterites on sinna juurde inimese kohta ruutmeetreid sageli vähe. Puuduliku ventilatsiooni korral võib lisaks kõrgele CO₂ tasemele esineda ka liigset õhuniiskust, mis põhjustab näiteks vannitubades hallitust. "Probleem on kindlasti teravam, mida väiksemast korterist räägime ja mida rohkem inimesi seal elab," möönis professor. Küll aga saab ka ventileerimata korteris palju ise õhuvahetuseks ära teha.

Vanas korteris ei pruugi ruumide tuulutamine külmal ajal lihtne olla, sest akent avades puhub jäine tuul sisse. Kui kohe renoveerima ei taha tormata, tuleks Kurnitski hinnangul eelkõige mõelda, kuidas kodu kasutada. "Paljudes vanemates korterites on väljatõmbe ventilatsioon, mis tähendab kas mõnda pliidikubu ventilaatorit või eraldi pesuruumi ventilaatorit, mis tõmbab niiskest ruumist õhku välja. Sellisel juhul peab saama õhk ka kusagilt sisse tulla," selgitas Kurnitski.

"Selle jaoks on tavaliselt akende peal värske õhu klapid või on aknatihendid ära lõigatud. Uuematel akendel on ka niinimetatud mikrotuulutuse asendid – see on jällegi kasutajas endas kinni, kas ta kasutab seda, et värske õhk sisse lasta? Samuti tuleb ikka ruume aegajalt tuulutada ja aknaid avada. Kõike seda saab teha ilma suuremate remonditöödeta. Kõige olulisem ongi, et kui korteris on õhu väljatõmme, peab kusagilt ka sissetõmme tulema," lisas ta.

Appi tuleb CO2 andur

Kuidas üldse tuvastada liigset CO₂ taset ruumides? Kurnitski sõnul tajub umbset õhku eriti hästi väljast tulnud inimene. Paraku harjub umbses ruumis pikalt viibiv inimene sellega ära ja ta ei saagi aru, kas ta viibib hästi õhutatud keskkonnas või mitte. "Inimese lõhnatunnetus on väga kohanev ja me harjume lõhnadega kiiresti. Nii ei pruugigi hästi aru saada, kas CO₂ tase on kõrge. Inimene muutub uimaseks ja tööviljakus langeb. Kodukontoris on see kindlasti väga halb olukord," märkis Kurnitski.

Seetõttu tulevad kasuks CO₂ andurid. Mida aga andurilt jälgida? Kurnitski jagab näpunäiteid: "CO₂ ise ei tee inimesele otseselt midagi, või õigemini hakkab see tervist kahjustama siis, kui kontsentratsioon muutub äärmiselt kõrgeks, jõudes üle 5000 miljondikosa (ppm). Kodudes on mõistlik vahemik 1000-1200 ppm," selgitas ta.

Sealt üle minnes hakkab inimene ennast aga kehvemini tundma ja keskendumisvõime langeb. Alla 1000 ppm näitab head kodust ventilatsiooni. Töökohtades jääb hea tase 800 ppm juuurde ja üle 1000 ei tohiks see üldse minna.