Küsimusele vastamiseks alustame näitega kokandusest: kui keedame kanamuna, saame kuue minutiga mõnusa parajalt küpsenud muna, mida on hea süüa. Jaanalinnu muna tuleb samasuguseks keeta oluliselt kauem. Füüsika ütleb, et aeg, mis meil kulub selleks, et soojus jõuaks muna sisse keskele, on võrdeline muna raadiuse ruuduga.

Praetava lihakäntsaka puhul on raadiusest raske rääkida, siin tuleb kasutada lihaviilu keskpunkti kaugust liha pinnast. Seega, kui panete pannile sentimeetrise lihaviilu, siis leiate, et see saab parajalt küpseks praadides seda kummagi külje pealt üks minut. Samas võttes kahe sentimeetri paksuse lihaviilu, mis on ju kaks korda paksem, tuleb seda praadida neli korda kauem: juba neli minutit kummaltki küljelt.

Nüüd läheme sauna juurde. Oletame, et inimene istub saunalaval kümme minutit ja läheb pärast seda pooleks minutiks vette. Siis läheb uuesti lavale ja pärast uuesti vette – sedapuhku juba kaheks minutiks.

Meenutame, et soojendamiseks või jahutamiseks vajalik aeg on võrdeline asja paksuse ruuduga. Teisisõnu, sügavus, kuhu soojus või külmus jõuab, on võrdeline ruutjuurega soojendamise või jahutamise ajast. Seega, teistkordsel vette minemisel jahtus saunalise keha kaks korda rohkem, sest jahutamise aeg oli neli korda pikem ja sügavus kehas, kuhu külmus jõudis, oli ruutjuur neljast ehk kaks korda suurem.

Niisiis, kui võrrelda kõhna ja tursket saunalist, siis sama laval olemise ajaga soojeneb mõlema keha ühe ja sama sügavuseni. Vereringe kannab seda soojust üle keha laiali ja üldist soojatunnet hakkab mõjutama keha keskmine temperatuurikasv.

Kuna kõhnal inimesel moodustab soojenenud piirkond suhteliselt suurema osa kogu kehast, saab ta laval kiiremini oma soojaannuse kätte. Sama kehtib külmas vees jahutamise kohta. Nii et kõhnal mehel ei tasu häbeneda varasemat lavalt alla ronimist ja lühemat jääaugus sulistamist.