Mida peate oma senise elu või karjääri kõige nauditavamateks hetkedeks ning kui palju võivad ühtida need põhjustega, mille pärast teid akadeemikukandidaadiks esitati?

Mind on eriala juures alati kütkestanud välitööd, on see öise rituaali jälgimine, võimalus olla osa lõkke ääres spontaanselt vestlejatest, avastada, et just äsja jutustatud loo ainus üleskirjutus tehti saja aasta eest. Muidugi on selle juures ka teatavaid katsumusi, nt kirjutasid öösel artiklit ja unustasid ööbimispaika korralikud jalanõud, kindad ja libised mööda märgi sügislehti kuhu tahes.

Väärikuse säilitamiseks tuleb vestelda iga puulehe ja oksaga, mis aitab tasakaalu hoida, arvutada kuidas kallis tehnika olukorda mõjutab ja lõpuks aitabki teekonda läbida ikka teadmine, et seikluse lõpus on erakordsed inimesed.

Kindlasti olid ja on väga nauditavad katsetused e-ajakirjade juures. 1990. aastatel arendati paljudel erialadel e-ajakirju ja digitaalseid andmekogusid, 1996. aastal tundus viimane hetk alustada sama suunaga folkloristikas ja usundi-uurimises. Eelretsenseeritavate ajakirjadega olime humanitaarias maailmas esimeste seas, oli uhke tunne ajakirjade 20. tegevusaastal jagada kogemusi Ameerika Folkloori Seltsi aastakonverentsil suure auditooriumi ees.

On olnud toredaid kohtumisi teadlastega laias ilmas, ka loodusteadlastega, kes on tunnistanud, et neil on huvitav lugeda meie ajakirju ja et just sealt arenes idee luua midagi sarnast oma erialal. Ajakirju alustades oli eesmärgiks Eesti teadustulemuste levitamine ja noortes huvi äratamine teadustekstide vastu. Tehnilised ja sisulised võimalused on tänaseks avarad, teaduse populariseerimiseks katsetame pidevalt uute formaatidega.

Muidugi on need väikese asutuse teadlaste entusiastlikud katsetused, kuid oluline on idee ja head kaasteelised.

Järeltegematu on elamus, kui arvuti analüüsib sekunditega mitmesaja tuhande tekstilisi korpusi, loob statistikat, skeeme, levikutihedusi jmt. Ma arvan, et sellest õnnetundest saavad täiel määral aru need, kes on koostanud erinevate arhiivide põhjal paberkartoteeke ja loonud tüpoloogiaid või selle järel alustanud otsast peale - digiteerinud, märgendanud, loonud andmebaase oma oskuste piirides.

Folkloristikas algas arvutianalüütika 1970. aastatel Arvo Krikmanni ja Ingrid Rüütli töödega, kuid toona see oli väheste võimalus ja paljude unistus. Meie tekstiliigid koosnevad tihti 4–6 värsireast, kus iga rida muutub, variaablus on suur ja käsitsi korrapära või konstellatsiooni leidmine on raske. Tekst oli esitaja looming ja ta muutis seda oma oskuste kohaselt. Peab ütlema, et mida paremaks muutuvad võimalused, seda selgem on, et täna alustades saaks kiiremad tulemused.

Arvutianalüütika osas on võimalused paljulubavad ja kindlasti on suurem hüpe humanitaarias alles ees. Igal juhul annavad teadlaste digiteeritud suured korpused ja omaarendused lootust professionaalse abiga tõhustada ja kiirendada edasist analüüsi.

Olen ise koostanud käsikirjade põhjal mitmeid temaatilisi käsikirjalisi kartoteeke, neid täiendanud, selle järel asunud digiteerima ja märgendama digitaalseid versioone, mistõttu on rõõm reaalsetelt muutunud võimalustest suur.

Usundi- ja müüdiuuringutes on tähtsad lähialade ja kontaktkultuuride ainestiku väljaanded, ka apogrüüfide ja nende rahvapäraste vastete uusuuringud on tõhus abi, rääkimata nt suurtest andmebaasidest – üks selline on Eesti TA välisliikme Juri Berezkini arendatav motiiviandmebaas.

Oluliselt on muutunud uurija käsutuses olev ainestik. Näiteks loitsude osas, mille vanus ulatub aegade hämarusse (kasutati 4000 aastat enne nn ühisaega) on järjest avanenud varaste kõrgkultuuride translitereeringud ja tõlked, oluliselt on avardunud ligipääsuvõimalused keskaja ja varauusaja tekstidele, kasvab ka kaasajal (ka meie tegevuse tulemusena) kogutud ainestiku trükiste arv. Noorte ja lastefolkloori suurkogumised 1992, 2007–2008 ja 2018 tõid esile üllatavaid muutusi väärtuste, keele- ja suhtlemismudelite osas. Selle vaatlemine on uks uuenevasse traditsiooni.

Kindlasti on põhjust tunda heameelt kahe humanitaartippkeskuse üle, millest esimene arenes lähedasemate erialade koostööna, kuid teine haarab laiemaid erialasid, kuut institsiooni ja humanitaarteadlaste kõrval Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli kõne- ja keeleuurijaid. 12 mitteformaalset töörühma võimaldavad teha institutsioonide ülest koostööd ja arutleda uudsetel teemadel, jagada oma tulemusi.

Meie meeskond koosneb erineva baasharidusega teadlastest, kellel enamasti on folkloristika alane doktorikraad. Arutelud, seminarid ja teaduskoostöö on põhjus, miks meil on Euroopa ainus huumoriuuringute keskus, maailma parömioloogidega sidustatud lühivormide ja usundi-uuringud. Me oleme saanud katsetada oma ideid koos kolleegidega väikesest eksperimendist kuni ühisartikliteni.

Ma olen uhke, et meie osakonnas on töötanud tänasele humanitaariale olulised teadlased, selle loomingulised arendajad. Mõned on asunud teed rajama teise eriala raamides või oluliselt laiendanud meie uurimisala. Ma arvan, et oleme jõudnud Jakob Hurt ja Oskar Looritsa avaruseni, kelle rahvaluule ja usundi käsitlused olid teedrajavad.

Eelneva juurde tagasi pöördudes on rõõm klassikalise rahvameditsiini uurimisega alustanud Piret Paali üle, kes riskis kirjutada ja Soomes kaitsta oma doktoritöö Eesti ja Soome vähipatsientide suhtlemise ja narratiivide pealt. Ta on arendanud palliatiivravi uurimissuunda Saksamaal ja on nüüdseks ametis Paracelsuse meditsiinieraülikooli õenduse uurimise ja rakendamise instituudi uurijana ning Maailma Tervishoiuorganisatsiooni koostöökeskuse koordinaatorina Salzburgis, Austrias. Tema uurimusi on alati huvitav lugeda, ta esineb lahkelt meie seminaridel.

Mu postdoktorant Lina Gergova on vaimse liidri osas mitmes projektis, sh vee kasutamist ja üleujutatud alade mõju käsitlevas projektis, hetkel on tal käsil suurprojekt, mis vaatleb tänapäevast kohalike- ja riigipühade tähistamismustrit Bulgaarias; globaalse diasporaa uuringutes on tema meeskonna vastutada Aasia ja Austraalia piirkond. Taas on põnev jälgida teadlase arenemist.

Ühtlasi olen tema juhatusel jõudnud mitme vaid siseringis tuntud multireligioossete (kasutavad nii islamiusulised, kristlased, mitte ühegi konfessiooniga liitunud isikud), kui ka vähetuntud megaliit-pühamuteni.

Tore on teada, et mõned uurimused ja valimikud on õppekavas mitmel pool maailmas, ma naudin südamest võimalust loenguid pidada. Meie osakonna ja muuseumi videoloengute sari alustas regulaarsete loengutega ühena esimestest, 2019. aasta aprillis ja see oli tookord ja on tänagi võimalus jätkata koostöö ja ühisuuringutega. On hea meel, et virtuaalsetel konverentsidel olen olnud kutsutud esineja maailma erinevates paikades ja teemablokkides.

Millised on teie valdkonna peamised väljakutsed Eestis ja maailmas tervikuna?

Tänane olukord on suhteliselt keerukas, sest ühtse maailma liikumine toob esile: kui erinevad on maailma keeled ja kultuurid ja tõuseb küsimus, kuidas tagada kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse säilimine ja missugune on eestlaste roll selle juures.

Üks võtmeküsimusi nii meil kui ka mujal on uurida kiirtekkelisi kultuurivorme (sealhulgas nt meemid, poliitfolkloor, katastroofifolkloor) ning etnilise või piirkondliku sümboli väärtusega nähtusi. Niisuguste hulka kuuluvad unikaalne regivärss, rahvalik kirjalikkus. Küsimus pole üksnes selles, missugused on Eesti versioonid globaalselt levinud nähtustele, nagu huumor, müüdid, muinasjutud ja nende hilisarendused, vaid ka nende dünaamika ja väärtuste muutumine ehk kuidas me täna tõlgendame samu nähtusi, kas neil on uued ekvivalendid.

Ma arvan, et igal rahval on lisaks ooperile ja eeposele kohustus omada alusuuringutel põhinevat rahvuslikku muinasjuttude, müütide, muistendite kataloogi, kaardistatud tänapäevamuistendite ja legendide ülevaadet ja mitmeid muid esindusteoseid.

Väikeste rahvaste puhul on oluline ka rahvusnarratiivide ja stereotüüpide uurimine, sh uhkuse ja kangelaste küsimus, aga muu hulgas ootavad kaasaegsed inimesed näiteks vastust küsimusele, kas me oleme animistid. Paljudel, eriti noorema põlve linnarahval, ei ole sidet metsa ega puudega, allikatega, ometi on neil olemas meelesäting, mis lubab neid seoseid aktsepteerida ja selle nimel fabuleerida.

Tekstianalüütika kaasaegne oluline külg on jutuloome, nt teemadel, mida me ei ole tegelikult narratiivina olemas, füüsilised ja mentaalsed reaktsioonid, nt unenäonarratiivid, mida arendatakse globaalsete seletajatega, ülepaisutatud seniste tavarituaalsete tegevuste ja tekstide magiseerimine – me loome ja tiražeerime sellest endale või kellelegi teisele nii ajalt kui ruumilt ebaloogilisi narratiive ja tegevusi. Olgu need siis mõeldud uueks identiteediks, enesebalanseerimiseks või oma tegevuse õigustamiseks.

Tänane ainestik toob esile vajaduse uurida, kuidas ületatakse kognitiivne dissonants, mentaalne ebamugavustunne konfliktsete olukordade, vastandlike uskumuste, stereotüüpide, väärtuste ja seisukohtade korral, kuidas tehakse sellises olukorras valikud ja missuguseid toimetulekumehhanisme kasutatakse. See on probleemide ring, mis huvitab paljude piirkondade teadlasi.

Meie valdkonnas on esmatasandi ülesanne eesti keele ja rahvuskultuuri säilimise ja arengu tagamine tema erinevatel kasutustasanditel, vastavad alus- ja rakendusuuringud, sh eesti rahvusliku teadus- ja kultuuripärandi säilimine arhiivide ja teaduskollektsioonidena. See tähendab kogude igakülgset arendamist, uusi kogumistöid, kuid ka tulemuste vahendamist avalikkusele ja rahvusvahelisele teadlaskonnale. Samas tähendab see koostööd ja elementaarse materiaalse baasi vajalikkust.

Praegune eriolukord on tekitanud uusi häid võimalusi, nt tuntud keskused tegid tehnoloogilise hüppe. Näiteks Harvardi religiooniuurijad avasid oma loengusarjad ja konverentsid tasuta osalemiseks. Sealsetel mõttetalgutel ja loengutel osalevad uurijad pööravad tähelepanu aspektidele, mida veel ei ole võimalik artiklitena leida, kuid on ka märkimisväärsete uurimistulemuste kokkuvõtteid. Meie osakonna jaoks on see olnud koostöö oluline vorm ja teadussuhtlemise jätkuvõimalus.

Oma tehnilise toega võõrustame nt rahvusvahelise organisatsiooni SIEF töörühma "The Ritual year" seminare. Pandeemia viis väga kiiresti peaaegu globaalsete videoloengute sarjadeni, kus mõni ülikoolidest või uurimiskeskustest kutsub meid oma uurimistulemusi tutvustama, aina rohkem on levinud.

Millisena näete te akadeemikute rolli 21. sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid olema?

Õpetlastel on tarvis institutsioonide ülest ühendust, milleks sobib ideaalselt akadeemia. Hetkel töötavad teadlased erinevates institutsioonides ja ühendav kehand puudub. Teaduste Akadeemial juhtiv roll teadusrahastuse ja teadusadministreerimise alases juhtimises. Noorte akadeemia näol on selline algatus olemas.

Akadeemikute roll on algatada arutlesid ja teha valikuid, tarvis on institutsioonide vahelist ühendavat katust. Kuna teadmiste katkemisel on nende taastamine keerukas, siis peaks olema tagatud emblemaatiliste nähtuste uurimine, sh keele ja selle mitmekülgsete laadide ja registrite vaatlus. Sama kehtib kultuurivormide mitmekesisuse ja rohujuure tasandi väärtuste loomise kohta.

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kuidas see teie elu muudaks?

Ma arvan, et see oleks võimalus muuta nähtavamaks humanitaarteaduste osa ja jätkata koostöö arendamist erinevate regioonide teadlaste vahel, aidata kaasa Eesti nähtavuse suurendamisele globaalsel teadusmaastikul.

Vaata ka akadeemikukandidaatide konverentsil peetud Mare Kõiva lühiloengut.

Akadeemikuid valitakse sel aastal biomeditsiini, etnoloogia ja folkloristika ning tehnikateaduste valdkonnas. Kokku esitati kolmele kohale 12 kandidaati. Uued akadeemikud valitakse 6. detsembril akadeemia üldkogu istungil. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada kaks kolmandikku üldkogul osalevate akadeemikute häältest.