Tartu Ülikooli linnuökoloog Marko Mägi arvab, et konfliktid vareslaste ja inimeste vahel käivad ajas üles ja alla. Kord esineb neid sagedamini ja siis jälle vähem. "Suuresti on see seotud linnade prügimajanduse ning rohealade arvukusega. Mulle endale tundub, et umbes kümmekond aastat tagasi oli meie linnade lähiümbrustes prügilaid rohkem ja konfliktid olid seepärast toona teravamad," ütles Mägi ERR-ile.

Prügilate kadumine pole aga probleeme vareslastega lahendanud, vaid hoopis neid muutnud. "Kuna suuri prügilaid enam pole, siis veedavad vareslased ja teised linnalinnud rohkem aega linnas inimeste silma all, põhjustades rohkem üldist häiringut. Probleemid pole kadunud, vaid lihtsalt aja jooksul muutunud. Vareslased on ääretult nutikad linnud ja nad kasutavad kõiki võimalusi, et toitu kätte saada," nentis ta.

Vareslased suudavad Mägi sõnul tohutult hästi erinevate tingimustega kohaneda ja avastada uusi nippe toidu leidmiseks. "Nii nagu inimeste tehnoloogia muudkui areneb, siis täpselt samamoodi areneb ka vareslaste võime inimeste keskel toime tulla. Näiteks kui tulevad uut tüüpi pakendid meile prügikastidesse, siis see võtab küll natukene aega, aga nad õpivad neid varsti avama. Ehk siis nad käivad ka ajaga kaasas," tõi linnuteadlane välja.

Vareslased, eriti hallvaresed ja hakid on nuhtluseks linnas elavatele aiapidajatelegi. "Need inimesed, kes linnas või linna serval aiamaad peavad, on kindlasti kogenud, kui tülikad rohijad võivad vareslased olla. Nad tuhnivad kõik peenrad läbi, et teada saada, mis seal parasjagu kasvab. Pärast ei jää sellest peenrast mitte midagi alles enam," lausus ökoloog.

Kevad toob iga-aastased rünnakud

Kõige sagedamini esineb linnas elavate vareslastega probleeme kevadisel pesitsushooajal. "Eriti pingeliseks võib kujuneda jaanipäeva-eelne aeg, kui liikvel on palju varesepoegi. Sellel ajal kipuvad mõned varesed oma poegi nii agressiivselt kaitsma, et lähevad inimestele kallale. Halvimal juhul lüüakse kellelgi nokaga pea veriseks. Need on muidugi väga äärmuslikud juhtumid ja neid ei esine kuigi sageli," toonitas Mägi.

Just valjuhäälne kraaksumine ning füüsilised rünnakud on tekitanud vareslastele, eriti hallvaresele ja künnivaresele linnainimeste silmis negatiivse kuvandi. "Meenub üks uuring Norrast, kus linnainimestelt küsiti, milliseid loomi ja linde peavad nad linnakeskkonnas meeldivateks ja milliseid ebameeldivateks. Varesed ja kajakad olid lindudest kõige ebameeldivama kuvandiga. Samas jälle väikesed värvulised olid kõige positiivsema kuvandiga. Vareseid eriti ei armastata nende valju hääle ja agressiivse käitumise tõttu," meenutas Mägi.

Kuid kas vareslaste rünnakud on ajapikku sagenenud? Kas nad muutuvad agressiivsemaks? Seda Mägi pigem ei usu. "Minu praktikas on hästi sagedased juhtumid, kus kaevatakse mõnedes üksikutes problemaatilistes kohtades, et seal on vareseid liiga palju või nad käituvad väga agressiivselt ja nendega tuleb tegeleda. Samas kipub nii olema, et väga vähesed valjuhäälsed kurtjad võivad saada meedias või ühismeedias väga suure kõlapinna," tõi ta välja.

Nii võib jääda mulje, et lindude rünnakuid esineb üha sagedamini, sest teated rünnakutest leiavad ühismeedias laialdase kõlapinna. "See on läbi aegade probleem olnud, kuid me kuuleme linnurünnakutest nüüd hoopis palju sagedamini. Paistab nagu rünnakute arv on sagenenud ja linnud on muutunud justkui ohtlikumaks. Kuidas see pilt tegelikult on, seda me päris täpselt ei tea," tõdes ta.

Müra tekitamise poolest torkavad Mägi sõnul eelkõige silma künnivaresed. "Hallvaresed pesitsevad üksikult siin ja seal, aga künnivaresed teevad seda koloniaalselt. Kui neil on pesitsushooaeg, siis see tekitab ikka jube palju lärmi ja ületab nii mõnegi inimese taluvuse piiri. On ka teada juhus Tartust Supilinnast, kus inimesed omavoliliselt otsustasid künnivareste koloonias korra majja lüüa ja neid õhupüssiga laskma hakata. See ei ole kindlasti õige viis, kuidas probleeme lindudega lahendada."

Eriti suurtesse parvedesse kogunevad vareslased talvisel ajal. "Talvel tekivad megaparved hakkidest ja hallvarestest, kuid võib esineda ka künnivareseid. Taolised talvised parved on üpriski märkimisväärsed ja võivad koosneda tuhandetest lindudest, kes mööda linna ringi liiguvad ja endale peatumis- ning toitumiskohti otsivad. Kui selline parv kellegi akna taha ööbima maandub ja nad häälitsevad enne päikeseloojangut, siis see on ikka üsna häiriv," tõi Mägi välja.

Linnaelu on liiga mugavaks muutunud

Niivõrd suurte vareseparvede puhul tuleks Mägi sõnul küsida, kas äkki on linnakeskkonnas midagi valesti, et need üldse tekkida saavad? "Vahest on nendele lindudele loodud liiga head tingimused, et nad suudavad sellisel suurel hulgal meie keskel elada. Vareslased on ülinutikad linnud ja nad suudavad toime tulla praktiliselt kõiksugustes keskkondades ning kasutada kõiki võimalusi. Nad käivad isegi kalmistutel kalmuküünlaid kustutamas, et vahast toituda."

Vareslastele sobib Mägi sõnul väga hästi see, kui linnas on vähe rohealasid ja parke või kui rohealadelt on väga kerge toitu leida. "Parke ja teisi rohealasid tuleks ümber kujundada niimoodi, et lindudel poleks väga mugav toitu otsimas käia. Loomulikult meeldib vareslastele linnas väga looduslike kiskjate nappus, kes nende arvukust taltsutada võiks," märkis linnuökoloog.

"Õnneks võib Tallinnas ja Tartus üha sagedamini kohta kanakulli, kes vareslastele tõsist ohtu kujutab. Samas on röövlinde linnades siiski üsna vähe ja varesed ei pea eriti muret tundma. Teisisõnu: kui elupaika on ohutu ja toidulaud külluslik, siis neil ongi linnas hea elada," lisas Mägi.

Samuti näitavad mitmed varasemad uuringud, et kui vareslased, tuvid ja kajakad, kes suudavad hakkama saada peaaegu igasugustes tingimustes, muutuvad linnas väga domineerivaks, siis ülejäänud linnurikkus hakkab kahanema.

"Seegi on üks põhjus, miks tasuks linnarohelusele tähelepanu pöörata. Kui linna rohelust juurde tuua, tekib kohe uusi elupaiku ja linnurikkus kasvab. Eesti on selles vallas suhteliselt heas positsioonis tegelikult. Meie linnad on võrreldes Lääne-Euroopa linnadega ikka väga rohelised," täheldas Mägi.

"Osalesin hiljuti üleeuroopalises uuringus, kus võrreldi linnalinnustikku. Näiteks Tartu kohta võib öelda, et see on üks kõige mitmekesisema linnustikuga Euroopa linnu. Võib tunda lausa uhkust, Tartus on palju rohelust ka," lisas ta. "Samuti tuleks püüda linna meelitada selliseid kiskjaid nagu kanakulle. Siis läheb domineerivatel liikidel natukene halvemini ja teistel jälle sellevõrra paremini," soovitas Mägi.

Linnainimese suhet varesega kujundab ajastuvaim

Tartu ülikooli ökosemiootik Timo Maran sõnas, et vareslased, eriti künnivares ja hakk, on Tallinnas ja Tartus elanud juba sajandeid. Marangi leiab, et konfliktide hulk inimeste ja vareste vahel pole ajas kasvanud, pigem käib see tsükliliselt.

"Konfliktide hulk vareslastega sõltub peamiselt ajastust. Mõnedel ajastutel pööravad inimesed linnalindudele rohkem tähelepanu, siis jälle vähem. Suuresti sõltub see parajasti valitsevatest arusaamadest linna puhtuse suhtes," ütles Maran.

"Vareslased, eriti kui rääkida hakkidest ja hallvaresest, on hästi intelligentsed ja paindlikud loomad. Nad on üks kõige intelligentsemaid linnurühmasid üldse. Nad tunnevad huvi meie tehtud esemete ja meie ehitatud hoonete suhtes, et neid enda kasuks rakendada," lisas ta.

Sealjuures tõi ta välja, et inimene saab vareslaste nutikust ka enda kasuks pöörata. "Rootsis, Stockholmis oli üks algatus, mida ma nüüd küll mõnda aega jälginud pole. Nimelt hakati vareslastele õpetama suitsukonide kogumist. Kui nad koni õigesse prügianumasse toimetasid, anti neile vastutasuks väike maiuspala. See on hea näide, kuidas vareslasi mitte ainult kahjuritena kohelda," lausus maran.