Paneelarutelu üheks teemaks oli teadusasutuste ja ettevõtete koostöö kitsaskohad. Arutelu juhtinud meediauurija ja -õppejõud Marju Himma-Kadakas nentis, et Eestis ei saa paraku rääkida eriti teaduspõhisest ettevõtlusest, sest teadusasutustega teeb koostööd üsna vähe firmasid. Põhjuseid selleks on erinevaid, kuid eelkõige domineerivad Eestis väikse- ja keskmise suurusega ettevõtted, kellel puudub võimekus teadus- ja arendustegevusse suuremal määral investeerida.

Eesti Teadusagentuuri tegevjuht Karin Jaanson märkis, et statistikat vaadates on olukord aastatega siiski märkimisväärselt paranenud. Statistikaameti andmetel investeerisid 2021. aastal teadus- ja arendustegevusse 370 Eesti ettevõtet. Investeeringute mahust pool moodustasid siiski vaid 10 ettevõtet. 90 protsenti investeeringute mahust moodustas 100 ettevõtet.

"2021. aastal tegid ettevõtted teadus-arendustegevuste rekordi. See toimub küll tasapisi, sest baas on madal, aga teadusesse investeerivate ettevõtete arv järjest kasvab. Loomulikult see maht on väike, sest meil pole suurkorporatsioone, millega Lääne-Euroopa särab," tõdes Jaanson. "Küll aga on Eestis üsna elav iduettevõtluse maastik, kus süvateadus järjest enam pead tõstab."

Kõik paneelil osalejad nõustusid, et ülikoolides napib ressursside puuduse tõttu ka piisavalt rakenduslikke teadustöötajaid. Nii peavad rakendusteadusega tegelevad inimesed jagama ennast hulga erinevate projektide vahel. Peep Pitk toonitas, et koostöös teadusasutustega vajavad ettevõtted inimesi, kes keskenduks ainult nende tootele.

"Me oleme üritanud leida erinevaid viise, kuidas teha ülikoolidega koostööd. Minu jaoks kõige suurem häda on, et tegelikult pole ülikoolides selliseid institutsioone, mis pakuks teenust. Kui ma ettevõttena tahan saada mingile probleemile lahenduse, siis ma ei taha seda aasta pärast saada. Teadlased ei saa võtta oma töölauale ühte asja, millega järgmised poolteist kuud tegeleda," tõdes Pitk.

"Mul oleks vaja, et ma tulen ülikooli, selgitan oma probleemi ja vajan selle lahendamiseks ühte inimest. Ma tahan, et see üks inimene tegeleks ainult minu teemaga. Ma ei taha, et ta tegeleks sellega 10 projekti kõrvalt ja 10 protsenti tööajast. Sellist teenust pakkuvaid üksusi ülikoolides hetkel tegelikult ei ole," lisas Pitk.

Samas tõstatas ta küsimuse, kas rakendusliku väljundiga teadusteenus peakski üldse ülikooli kuuluma. "Võib-olla olemegi jõudnud sinna, et rakendusuuringute keskus saabki väljundiks ülikooli kraadi omavatele inimestele, kes ei jää akadeemiasse, aga saavad osutada teadmispõhist teenust ettevõtetele, kellel on innovatsiooni vaja."

Ka Himma-Kadakas märkis, et sotsiaalteaduste valdkonnas, kus tema tegutseb, võiks rakendusuuringutel oma koht olla, kuid inimestest jääb lihtsalt puudu. "Inimesed jagunevadki kümne, vahel rohkema projekti vahel. Seda, et võtan kohe töölauale asja, millega järgmised poolteist kuud saan tegeleda, naljalt ei ole," lausus ta.

Toiduõlisid arendava idufirma Äio innovatsiooni juht Mary-Liis Kütt pakkus välja, et üheks lahenduseks võiks olla madalama kraadiastme tudengite kasutamine. "Oleneb muidugi, millist kvaliteeti ettevõttel vaja läheb, aga tudengid on sageli väga motiveeritud, sest nad tahavad oma kraadi kätte saada ja karjääriredelil edasi liikuda," lausus ta.

"Siin hiljuti mul üks tuttav tegi ühele alustavale ettevõttele kolme kuuga väga kvaliteetse toote, mis oli parameetritelt väga korralikult uuritud. Üks teine tudeng läks ettevõttesse tööle, vaatas üle tootmisprotsessid ja nüüd suudab see ettevõte ühelt protsessilt kokku hoida olulise hulga raha, sest kahe liitri vahu-vastase aine asemel peavad nad lisama ühe liitri," tõi Kütt näiteks.

Möödunud nädalavahetusel toimus Paides iga-aastane arvamusfestival, kus toimus üle 150 arutelu. Teemade hulka kuulusid muuhulgas välispoliitika, digiareng, rohepööre, töö, haridus ja kultuuriküsimused.