Arengulisel keelepuudel (ingl.k DLD - developmental language disorder) on ka geneetilised alused. "Aju areneb veidi teisiti. Lõpuks ei suuda laps omandada keelt viisil, nagu see tavaliselt juhtub," selgitas Liis Themas, logopeed ja Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse instituudi doktorant ja psühholoogia instituudi keeletaju nooremteadur.

Taolisel lapsel võib esineda tajuprobleeme – näiteks ei erista ta teatud häälikuid. Samuti ei pruugi ta mõista sõnade, lausete või tekstide tähendust. See väljendub ka kõne loomes – näiteks võib eksida laps palju hääldamisel, ei suuda meenutada sõnu ega koostada grammatiliselt korrektseid lauseid. Lisaks kipub olema väga piiratud jutustamisvõime ja sageli esineb neil ka düsleksiat, kirjutab Sofia Lutter ERR-i venekeelses teadusportaalis Nauka.

"Seejuures võib olla nende intellekt normipiires," lisas Themas: "Arenguline keelepuue pole tingitud millestki muust – neil pole autismi, aktiivsus- ja tähelepanuhäiret või mõnda muud neuroloogilist erisust."

Nii lastel kui ka täiskasvanutel

Eestis diagnoositakse arengulist keelepuuet tavaliselt 4–5-aastaselt. Diagnoos põhineb haiglas tehtaval kompleksuuringul, kus lapsega tegeleb psühhiaater, kliiniline psühholoog ja kliiniline logopeed ning talle tehakse une-EEG uuring (une ajal jälgitakse elektroentsefalograafia abil tema aju elektrilist aktiivsust). "Tavaliselt märgatakse enne, et laps räägib võrreldes eakaaslastega oluliselt vähem. Juba kaheaastaselt võib aru saada, et areng ei ole tüüpiline. Diagnoosi aga nii varakult ei panda," märkis Liis Themas.

Logopeedi sõnul on häire väga levinud: planeedi eri otstes esineb arengulist keelepuuet kuni kaheksal protsendil lastest. "Seda esineb väga tihti, kuid samal ajal ei pöörata sellele eriti tähelepanu. Räägitakse autismist ja ADHD-st – need on populaarsed teemad, kuid selliste diagnoosidega lapsi on tegelikult arengulise keelepuudega (AKP) lastest palju vähem. Maailmas on hakatud sellele alles nüüd rohkem tähelepanu pöörama," ütles Liis Themas.

Leige huvi üks põhjustest võib peituda tema sõnul AKP-ga laste näilises käitumises. "Teatud mõttes ei paista need lapsed käitumisega nii väga silma," selgitas logopeed: "Need lapsed istuvad pigem vaikselt, mängivad iseendaga, ei räägi palju, ei sega kedagi ega kakle. Autismiga laste käitumine võib neurotüüpsete laste käitumisest oluliselt erineda. See torkab inimestele rohkem silma ja selliste lastega on raskem toime tulla."

Themase sõnul puudub arengulisel keelepuudel kindel meditsiiniline ravi. Siiski saab selle ilminguid leevendada. "On olemas teaduspõhised teraapiameetodeid, mida kasutamata avaldub see häire palju tugevamalt," ütles ta. Samas pole võimalik arengulist keelepuuet täielikult ületada: laste keelelised oskused jäävad ikkagi normist veidi allapoole.

Doktorandi sõnul satuvad diagnoosi saanud lapsed sageli noorukieas riskirühma. Neil esineb teistest sagedamini käitumishäireid, depressiooni ja ärevust ning nad jäävad sagedamini sotsiaalsesse isolatsiooni ja neil on raskusi töö leidmisel. "Muidugi ei puuduta need probleemid kõiki selle häirega inimesi. On neid, kes saavad kõrgelt funktsioneerivateks ühiskonnaliikmeteks. Üldiselt vajavad nad lihtsalt kogu kooli vältel ja edasises elus tuge," märkis doktorant.

Üks olukordadest, kus tuge võib vajada täiskasvanud inimene, on tööintervjuu. Näiteks leidub Austraalias ja mujal läänemaailmas logopeede, kes aitavad arengulise keelepuudega täiskasvanutel tööintervjuuks valmistuda. Eestis on sarnaseid programme palju vähem.

"Meie toetussüsteem on selliste inimeste jaoks veel ebapiisavalt arenenud," nentis Themas: "Abi saavad eelkooliealised lapsed, koolis aga logopeediline tugi praktiliselt kaob. Meil on mõned erikoolid, näiteks Hiie kool, kus on korraldatud sellistele lastele suurepärane õpe," sõnas doktorant.

Nagu väliseestlane

Varasemate teadusuuringute põhjal töötleb AKP-laste aju keelelist infot teistmoodi kui nende eakaaslaste oma. Ajuaktiivsus on väiksem ja nende reaktsioonid võivad olla aeglasemad. Samuti leidub tõendeid, et raskused prosoodia tajumisel noores eas ennustavad hilisemaid keele arenguhäireid. Liis Themase sõnul on Eestis tehtud ainult käitumuslikke uuringuid: lastel paluti sõnu järele korrata.

Muu hulgas hindasid teadlased uuringute käigus välte produtseerimist. Välde kirjeldab vokaalide ja konsonantide kolme pikkust ning nende varieerumist sõltuvalt esimese ja teise silbi kestusest ning põhitooni muutmisest. Eristatakse kolm väldet, klassikaline näide on sada - saada - saata.

Logopeedi sõnul tundub mõnikord just väldetes tehtavate eksimuste tõttu, nagu räägiks laps aktsendiga. "Tekib tunne, nagu oleks tegemist lapsega, kes on kasvanud välismaal ja räägib eesti keelt. Tegelikult on sageli probleem just vale vältega," sõnas Themas.

Liis Themase uuring on esimene, kus uuritakse vältetaju arengulise keelepuudega lastel neurofüsioloogilisel tasandil. Oma uuringus võrdleb ta välte tajumist neurotüüpilistel lastel ja neil, kellel on diagnoositud arenguline keelepuue.

Valimisse kuulub 25 eelkooliealist (4,5–6,5 aasta vanust) diagnoosi saanud last ja 25 last, kellel see puudub. "Mul oli kokkulepe Tartu Ülikooli lastekliinikuga, kust tuli üsna palju lapsi. Lisaks otsisin ise selliseid lapsi lasteaedadest ja suunasin neid uuringutele. Kõigile eksperimentaalrühma lastele on pandud täpne diagnoos," selgitas Themas.

Eriline mütsike

Kõik katseisikud peavad läbima mitmeid teste. EEG-ga jälgib Liis Themas kolleegidega aju bioelektrilist aktiivsust kaks korda aastase vahega. See on vajalik selleks, et näha vanusest tingitud muutusi. Teadlased oletavad, et neurotüüpilised lapsed hakkavad vanemaks saades keele prosoodiat selgemini tajuma.

Peale selle täidavad osalejad 5-6 aastaste laste standardiseeritud testi, mis hindab keele arengu erinevaid tahke, vanemad Token testi, mis mõõdab kõnest arusaamist (TTFC-2), ja WPPSI-IV testi, mis määrab uuritavate intellektuaalset taset.

Lisaks kahele laboris tehtud EEG-le jälgitakse arengulise keelepuudega laste aju elektrilist aktiivsust ka une ajal. "Viimasel ajal on ilmunud mitmeid teadusartikleid, mille kohaselt esineb AKP-rühmas võrreldes tüüpilise arenguga laste rühmaga epileptiforme sagedamini. Epileptiformne aktiivsus sarnaneb epileptilise aktiivsusega ajus, kuid seejuures ei kaota inimene teadvust ega kontrolli oma keha üle. Epileptiformne aktiivsus segab tegelikult aju normaalset arengut. Näeme, et arengulise keelepuudega lastel esineb seda aktiivsust sagedamini," selgitab Themas.

Laboris tehtavad EEG-d kasutatakse nn lahknevusnegatiivsuse (MMN) uurimiseks. Nähtus kirjeldab aju võimet tajuda mõne akustilise omaduse poolest erinevat stiimulit samasuguste stiimulite seast. Näiteks kuuleb laps: saada (2. välde) - saada (2. välde) - saada (2. välde) - sada (1. välde) - saada (2. välde) - saada (2. välde) - saada (2. välde) - saada (3. välde) jne," selgitas doktorant. Kui aju tajub välte muutust, näitab EEG muutusi bioelektrilises aktiivsuses.

Täiskasvanutega tehtavates katsetes kasutavad teadlased erinevaid stiimuleid, millel saab jälgida kolme välteastet: lisaks klassikalisele sada – saada – saata on see näiteks ka sagi – saagi – saaki, liga – liiga – liiga jne. Themas kasutas kolme stiimulite komplekti: sada – saada – saata, keda – keeda – keeta ja komplekti sada, mille sõna silbipikkusi ja põhitooni on kunstlikult muudetud.

"Lastega tehtavates uuringutes on oluline, et kõik vajalik saaks võimalikult kiiresti mõõdetud. Seetõttu kasutasime vähem stiimuleid," põhjendas doktorant taolist valikut. Lapse ette valmistamine kestab 15 minutit – talle selgitatakse esmalt ülesannet ja pannakse pähe eriline müts, mille külge kinnitatakse elektroodid. Nende juhtmed ühendatakse omakorda EEG-ga, mis jäädvustab aju bioelektrilist aktiivsust. Seejärel kuulavad lapsed pool tundi stiimuleid.

Seejuures ei pea lapsed stiimulsõnadele tähelepanu pöörama, sest akustiliste omaduste eristamine üksteisest toimub tähelepanueelselt ehk automaatselt. Seega saavad lapsed samal ajal vaadata hoopis helitut multikat.

Järgmised kaks ülesannet on käitumuslikud ja neid tehakse arvutis nupule vajutades. Esimeses näidatakse lapsele pilte, mis illustreerivad sarnase struktuuriga sõnu, näiteks tiigrit, kiivrit ja seelikut – kokku 30 stiimulit. Sõna hääldatakse õiges või vales vältes (näiteks tiger, kiver, see:lik (3. välde)) ja laps peab otsustama, kas sõna kõlas õigelt või mitte. Teises ülesandes kuuleb laps sarnaste sõnade jada, kus iga natukese aja tagant välde muutub, näiteks: keda-keda-keda-keda-keeda-keeda-keeda-keeda-keda-keda jne. Laps peab muutusele reageerima nupule vajutades.

"Tegelikult töötasime välja täiesti uue protseduuri, mis sobib laste keelestiimulite tajumise uurimiseks," ütleb Themas: "Kasutasime aga samu stiimuleid, mida on kasutatud eelnevates eestis tehtud uuringutes, nii et tulevikus saame meie tulemusi võrrelda täiskasvanutega tehtud eksperimendi tulemustega."

Mida varem, seda parem

Lapsevanemad täitsid lisaks küsimustiku, mille eesmärk oli hinnata nende vaimset heaolu, pere sotsiaal-majanduslikku staatust, koduse keelekeskkonna eripärasid ning koguda infot lapse saadud teraapia ja toetuse kohta.

Varasemalt on maailmas uuritud nende tegurite mõju eeskätt tavalise arenguga laste kõnele. Arengulise keelepuudega laste rühmas on selliseid uuringuid tehtud Liis Themase sõnul vähem. Ebatüüpilise arenguga lapsi uurides on lisaks raske välja selgitada, kuivõrd on arengu erisused põhjustatud geneetikast ja kui palju panustasid sellesse keskkondlikud tegurid.

Kohati võib olla tegu omalaadse nõiaringiga. Näiteks ei pruugi olla vanemad omaenda keelepuude tõttu ise ühiskonnas sedavõrd edukad, mistõttu võivad olla ka lapse võimalused teraapia saamiseks ahtamad. Sarnaselt ei pruugi suuta vanemad ise arenguhäirega last kasvatades oma maailma mõtestamisega toime tulla ja neil võib tekkida meeleoluhäire.

Põhjuse ja tagajärje parem mõistmine aitaks aga taolisi nõiaringe paremini lõhkuda ning pakkuda tarvilikku tuge nii lastele kui ka vanematele.

Ehkki andmete kogumise teine etapp pole veel lõppenud, on mõned esialgsed tulemused esimese uurimisosa kohta juba olemas. "Näha on, et arengulise keelepuudega lastel eristusreaktsioon väiksem. See viitab sellele, et aju genereerib vähem bioelektrilist aktiivsust," ütles Liis Themas. Samal ajal ei saa öelda, et AKP-ga lapsed ei erista teistest kõrvalekalduvaid stiimuleid üldse.

"Kui AKP-ga lapsed üldse välteid ei eristaks, räägiksid nad väga tugeva aktsendiga. Samas võib meie kõrv ka kuuldut normaliseerida ja selline "vähene" välte vale hääldamine ei pruugi olla arusaadav. Meie kuulmine kohaneb mingil moel, et neid lapsi paremini mõista," selgitas doktorant.

Teadlased eeldavad, et kõigil lastel on kõige raskem eristada välte teist ja kolmandat astet, nagu ka eesti keelt teisekeelena õppivatel täiskasvanutel. täiskasvanutel. Kuigi häiret pole võimalik täielikult välja ravida, on teraapia varajane algus väga oluline ja määrab, kui hästi inimene ühiskonnaga kohaneb.