Umbes 30 000 aasta eest oli Euroopa avatud steppide, rohtu söövate mammutikarjade ning hämmastavalt ühetaolise inimkultuuriga piirkond. Gravetti kultuuriks nimetatud muistsed eurooplased elasid sel ajal koobastes või mammutiluudest onnides, vahendab Science News.

Gravetti kultuuri esindajad nikerdasid mammutivõhkadest peopesasuurusi kujukesi. Nad kujutasid mammuteid, koopalõvisid ja keerukate peakatete ning rõhutatud rindade ja istmikuga naisi. Nende äratuntava käekirjaga esemeid on leitud Hispaaniast Venemaani. Uuringu ühe autori ja Tübingeni Ülikooli arheoloogi Nicholas Conradi sõnul saabki Gravetti kultuuri pidada esimeseks üleeuroopaliseks kultuuriks.

Näilisele ühetaolisusele vaatamata ei moodustanud Gravetti kultuur ühtset rahvast. Värske DNA analüüs näitab, et Hispaania ja Prantsusmaa aladel elanud inimesed erinesid geneetiliselt praeguse Tšehhi Vabariigi ja Itaalia asukatest. Teisisõnu saab Gravetti kultuuris rääkida kahest selgelt eristuvast inimühmast.

Geenid toetavad silmnähtavaid erinevusi

Gravetti kultuuri esindajad moodustasid vaid ühe osa suuremast muistsete eurooplaste DNA varasalvest. Suurest andmehulgast nähtubki, et mõni pealtnäha ühtne kultuur võis olla palju mitmepalgelisem.

Uues töös analüüsisid autorid läbi 116 äsja ja 240 varem järjestatud iidset genoomi. Ajaliselt katsid need esimeste nüüdisinimeste Euroopasse jõudmise umbes 45 000 aasta eest kuni 8000 aasta taguse ajani. Geograafiliselt ulatusid leiud Ibeeria poolsaarest tänapäevase Venemaa läänepoolsete steppideni.

Mitme ajastu geenimaterjal viitab, et senised tööriistade, jahipidamisviiside ja matusekommete põhjal tehtud järeldused tuleb üle vaadata. Uuringuga mitte seotud Aarhusi Ülikooli arheoloogi Felix Riede sõnul on seniste arusaamade mõranemine suur samm edasi.

Palju uuritud proove oli halvas seisus. Neist nii mõnigi pärines ebatavalisest leiukohast, näiteks nüüdseks veega kaetud Doggerlandi maamasiivilt Briti saarte ja Hollandi vahel. Uute analüüsimetoodite ja DNA-järjestamise tööristadega pigistasid uurijad infot välja aga ka äärmiselt kehvas seisus luudest ja hammastest. Mõnes proovis oli näiteks algsest geenimaterjalist alles ainult üks protsent.

Saatuslik kliimapagulus

Gravetti kultuuri puhul pakub geenimaterjal uut selgust, miks muistse rahva tööriistad ja elatusviisid piirkonniti pisut erinesid. Küsimus vaevas arheolooge juba aastakümneid. Näiteks oli teada, et mammutiluust onne ehitasid ainult Kesk- ja Ida-Euroopa asukad. Samuti erinevad lähemal vaatlusel pisut ka eri piirkondade naisekujukesed.

Ühtlasi pakub uus uuring vastuseid küsimusele, kuidas mõjutas muistseid eurooplasi kliimaolude halvenemine 25 000–19 000 aasta eest. Ajavahemikku tuntakse viimase jäämaksimumina: suurt osa Põhja- ja Kesk-Euroopast kattis enam kui kilomeetri paksune jääkiht.

Arheoloogid eeldasid seni, et muistsed kohalikud, sealhulgas Gravetti kultuuri esindajad, hakkasid umbes 26 000 aasta eest muutuse peale liikuma jääkatteta Lõuna-Euroopasse. Oletatavasti liikusid nad mitme tuhande aasta pärast liustike sulades tasapisi põhja poole tagasi.

Vähemalt Ibeeria poolsaarel ja Lõuna-Prantsusmaal paistab selline oletus pädevat. Sealkandis enne jäämaksimumi saabumist elanud inimesed pagesidki külma eest lõunasse, et hiljem taas põhja ja itta levida.

Seni jää eest suhteliselt heaks pelgupaigaks peetud Itaalia poolsaarel oli pilt aga teistsugune. Leidude põhjal eeldasid arheoloogid seni, et poolsaarel elasid inimesed kogu jäämaksimumi ajal ja järel. DNA osutab seevastu, et Gravetti kultuuri jaoks osutus pagulus Itaalias tupikuks: nende asurkond kadus järsku ja täielikult. Jääajajärgsed Itaalia asukad jagasid geene hoopis Lähis-Ida elanikega. See viitab, et Balkani aladelt saabusid piirkonda uued elanikud.

Umbes 14 000 aasta eest tõusis temperatuur kogu Euroopas mõne sajandiga järsult. Arheoloogid märkasid, et koos temperatuuriga muutus ka kohalike kultuur. Seni oletasid nad, et senine elanikkond õppis nüüd lihtsalt soojemal ja metsasemal maastikul jahti pidama.

DNA lükkas sellegi oletuse ümber. Materjalist ilmneb, et elanikkond vahetus soojas kliimas pea täielikult. Jääaja üle elanud inimesed ehk Magdaleena kultuuri esindajad kadusid sel perioodil pildilt ja nende asemele saabusid Itaalia kaudu uued elanikud.

Lääne- ja idaeurooplased hoidsid omaette

Uues töös vaatasid autorid sedagi, milliseks kujunes viimane küttide ja korilaste ajastu Euroopas. See algas umbes 10 000 aasta eest, kui soojemas kliimas asendusid avatud stepid tihedate metsade ja märgaladega. Siingi pakkus geenimaterjal uut teadmist. Hoolimata suuresti sarnasest elustiilist, jäid Lääne-Euroopa asukad Läänemerest ida pool elavatest rahvastest geneetiliselt erinevaks. 

Kahe piirkonna elanikud nägid ka üsna erinevad välja. Geeniandmed viitavad, et enne põlluhairjate jõudmist Põhja-Euroopasse umbes 8000 aasta eest olid lääneeurooplastel tõmmu nahk ja heledad silmad. Seevastu oli Ida-Euroopa ja Venemaa asukatel hele nahk ja tumedad silmad.

Uurijaid üllatas enim, et kuigi tänapäeva Saksamaa ja Venemaa alade muistseid elanikke ei lahutanud mingid geograafilised tõkked, ei puutunud nad tuhandeid aastaid üldse kokku. Uuringu juhtivautori ja Tübingeni Ülikooli geneetiku Cosimo Posthi sõnul pole 14 000–8000 aasta tagusest ajast mingit märki kahe rühma segunemisest.

Tema ja kaasautorid möönavad siiski, et uuritud proovid ei kata mandrit täielikult. Näiteks polnud uuringus Poola ja Valgevene materjali, aga just nendel aladel võis segunemist ette tulla. Kas see nii ka oli, peab selguma edasistes uuringutes.

Uuring ilmus ajakirjas Nature. Eesti teadlastest panustasid uuringusse Tartu Ülikooli iidsete biomolekulide kaasprofessor Christiana Lyn Scheib, külalisprofessor Luca Pagani ja Tina Saupe.