Rahvusvaheline teadlasrühm vaatas läbi üle 1600 muistse genoomi, et mõista paremini tänapäevaste eurooplaste pärilikke jooni. Nad leidsid tõestust, et teatud joonte piirkondlik erinevus on tingitud just omaaegsete uusasukate liikumisest üle Euroopa. Leid on vastuolus eelneva oletusega, et geneetilised erinevused kujunesid välja hiljem piirkondliku kohastumise mõjul, vahendab Nature News.

Uusasukad

Nüüdisinimesed saabusid Euroopasse kolme suure lainena. Umbes 45 000 aasta eest jõudsid siia Aasiast kütt-korilased, 11 000 aasta eest saabusid Lähis-Idast põlluharijad ning 5000 aasta eest Lääne-Aasia ja Ida-Euroopa steppidest karjakasvatajad. Seni eeldasid arheoloogid ja ajaloolased, et need inimrühmad segunesid omavahel kõigis Euroopa nurkades. Samuti eeldasid nad, et kohalike olude mõjul tekkisid ühes või teises piirkonnas elavatel inimestel isemoodi pärilikud jooned.

Nüüd lükkas Cambridge'i Ülikooli geeniteadlase Eske Willerslevi ja kolleegide vana DNA uuring selle oletuse ümber. Töörühm kogus kokku ja järjestas ära 317 Euroopast pärit muistse luustiku DNA. Enamik uuritud inimestest elas 3000–11 000 aastat tagasi. Uurijad ühendasid oma geenijärjestused enam kui 1300 muistse euraalslase juba olemasolevate genoomiandmetega.

Säilmete geneetiliste markerite ja matmispaikade võrdlus lubas töörühmal joonistada nii-öelda Euroopa asukate sugupuu. Samuti joonistus töös välja rändekaart, kus oli näha, kuidas genoomiomadused kindlates paikades inimeste liikumise mõjul muutusid. Näiteks tuli ilmsiks, kuidas stepist tulnud karjakasvatajad suundusid peamiselt Põhja-Euroopasse, samas kui Lähis-Ida põlluharijad võtsid suuna maailmajao lääne- ja lõunaossa.

Mõned sisserändajatest asendasid uue kodupiirkonna senise asurkonna täielikult. Näiteks muutus Taani ala elanikkond kaks korda põhjalikult ja seda vaid mõne põlvkonna jooksul. Willerslevi sõnul viitavad arheoloogilised tõendid ja rände kiirus, et uustulnukad pigem tapsid kohalikke, kui et ajasid neid ära või segunesid nendega.

Geenid ja geograafia

Uusasukate hajumismustrist järeldub, et paljude tänapäeva eurooplasteni on kandunud pärilikke jooni kõigist kolmest saabujate lainest. Küll aga varieerub Eske Willerslevi sõnul tänapäeva eurooplastel piirkonniti nende saabujalainete geenide osakaal.

Rändekaardi koostamise järel võrdles töörühm muistsete inimeste genoome Ühendkuningriigi Biopanka geene annetanud 410 000 tänapäevase inimese genoomiga. Andmetest tuli selgelt välja, et mitu tänapäeva eurooplaste pärilikku joont on otseselt tagasiviidavad ühele kolmest saabujate lainest.

Näiteks on tänapäevased põhjaeurooplased pikemat kasvu ja heledama nahaga kui lõunaeurooplased. Seda selgitab suurem stepist tulnud karjakasvatajate geenipanus põhjaeurooplaste genoomis. Kütt-korilaste geene kannavad kõige rohkem edasi aga Kirde-Euroopa elanikud: seetõttu on neil ka suurem risk suhkruhaiguse ja Alzheimeri tõve tekkeks.

Eske Willerslevi sõnul kujunesid inimeste erijooned ajalooliselt välja Euroopa piiri taga. Kui aga sisserändajad Euroopas mõnda geograafiliselt eraldatud piirkonda paikseks jäid, kinnitasid neile omased jooned sealse elanikkonna seas jäädavalt kanda. 

Muu hulgas tõi uuring selgust, miks kujunes täiskasvanud inimestel välja võimekus piima seedida juba enne seda, kui eurooplased hakkasid karja kasvatama. Nimelt võis juba enne varaste karjakasvatajate saabumist olla eurooplastel olemas mutatsioonid laktaasi kodeeriva geeni lähedal. Laktaas on ensüüm, mis aitab imikutel piima seedida. Näljaaegadel aitasid sellega seotud geenimutatsioonid eurooplastel piimatoidu najal ellu jääda, soodustades imikutele omase seedefunktsiooni jätkumist ka täiskasvanueas. 

Evolutsiooni mõistatused

Tööst jääb Eske Willerslevi sõnul siiski selgusetuks, kas muud jooned, näiteks pikkus, andsid oma kandjale mingi eelise. Uuringuga mitte seotud California Ülikooli evolutsioonigeneetiku Tony Capra sõnul ongi väga keeruline kindlaks teha, mis geenide valikut mõjutab. Ehkki kiusatus panna geenivarianti kohalike oludega kohanemise süüks on ahvatlev, võis joone kujunemine Capra sõnul vahel sõltuda pigem kindlas piirkonnas elanud inimestest endist.

Töörühma üllatuseks näib, et suure evolutsioonieelise on saanud hulgiskleroosi eelsoodumusega seotud pärilik joon. See jõudis Euroopasse koos Lääne-Aasia karjakasvatajatega ja muutus Põhja-Euroopas järgnevate aastatuhandete jooksul veel tavalisemaks.

Tänapäeval on hulgiskleroos raske haigus, kus nii-öelda üliagar immuunsüsteem ründab inimese enda närvisüsteemi. Eske Willerslev oletab, et ülivõimekas immuunsüsteem või sellega seotud geenivariandid võisid aidata muistsetel inimestel katke ja muid sagedasi haigusi üle elada. Vähemalt on selline praegu pakutav parim seletus, lisab geneetik.

Uuringuga mitte seotud teadlaste sõnul saab Willerslevi ja tema kolleegide lähenemist edaspidi rakendada ka teistes maailmanurkades. Näiteks võiks sarnane võrdlev meetod tuua selgust Kagu-Aasia või Ameerika rahvaste pärilikesse joontesse.

Töörühm kirjutab oma tulemustes neljas ajakirjas Nature avaldatud artiklis.