Professor: Ukraina steppidel kulub sõjast taastumiseks aastakümneid
Kuigi tulekahjud on Ukraina stepi-ökosüsteemide loomulik osa, mida tuleb ikka ette, jätab sõda koos oma sagedaste põlengute ja mürsulehtritega ainulaadsele kooslusele püsiva jälje.
Stepp on Euraasia parasvöötme tasane rohtla, kus kasvavad peamiselt kuivalembesed ja lühikese kasvueaga rohttaimed. Unikaalne kooslus kujunes palavate ja kuivade suvede ning külmade talvede mõjul. Hersoni Ülikooli professor ja bioloog Ivan Moisijenko rääkis Vikerraadio saates "Ökoskoop", et stepi olemust on keeruline selgitada, kuna steppidel on on suur hulk alamtüüpe, näiteks eristatakse niidu- ja kõrbesteppe, aga ka kalju-, lubjakivi- või graniidisteppe.
"Ainuüksi Ukrainas on neid kümneid erinevaid tüüpe," sõnas Moisijenko. Kui palju steppe Ukrainas täpselt on, pole võimalik öelda, sest riiklikus statistikas ei peeta nende üle eraldi arvet. "Umbes 2000 aastat tagasi oli stepi päralt 40 protsenti tänapäeva Ukraina territooriumist. Eksperdid on arvamusel, et praeguseks on säilinud üks kuni neli protsenti steppidest," lausus bioloog.
Põllumajandus on mõjutanud steppe väga palju. Rohttaimede kooslus kinkis inimestele piltlikult mustmullavööndi, mis annab põllumajandusele suurt kasumit ja mida on väga kerge kasutada.
"Pole tarvis teha eelnevat ettevalmistust ega puid maha võtta, midagi välja juurida. Tuled kohale, künnad ja kohe ka külvad. Olen lugenud mälestusi uudismaade kasutuselevõtust 1950. aasta Kasahstanist ja seal kirjeldatakse , kuidas traktorist sõidab hommikul välja, ajab päev otsa vagu ühes suunas, ööbib seal ja järgmisel päeval ajab vagu vastassuunas ehk siis sadu kilomeetreid. Pind on ühetasane, pole mingeid takistusi. Sa lihtsalt künnad, külvad ja korjad saagi," kirjeldas ta stepi omapära.
Sestap on ka omamoodi tragöödia, kui stepid hävivad. Tema sõnul on stepp praeguseks kõige enam muundatud bioom terves Euroopas.
Ukrainas asuvad stepid riigi lõuna-, ida- ja kaguosas, kus suuresti käib praegu sõda. Teadlase sõnul on näiteks käinud Hersoni obslastis asuvast Kamjanske rahvuspargist rinne üle käinud kaks korda. See on üks seitsmest suuremast vabastatud looduskaitselisest objektist.
"Kui see ala vabastati, mida me nägime? Esiteks laagreid, kus asusid vene okupandid. Tohutu hulk blindaaže ja üüratult palju prügi. Need olid seal kokku varastanud vaipu ja toole – üritanud oma olmet kuidagi mugavamaks muuta – sürrealistlik vaatepilt. Siis oli suur hulk kindlustusrajatisi, kaevikuid, kaponeerid rajatud otse steppi, kus kasvab vähemalt kümme kaitsealust taimeliiki. Selge see, et seal on väga jõhker rikkumine toime pandud," lausus ta.
Samuti sõitsid mööda steppi ringi tankid. Rasketehnika kahjustas nii taimestikku kui ka pinnast, kuhu sattus bensiini ja teisi mürkaineid. Lahingutest on sinna jäänud lisaks hulgaliselt mürsulehtreid.
Moisijenko rääkis, et kaheksa okupatsioonikuu jooksul toimus Kamjanske rahvuspargis 37 maastikupõlengut. Samuti hävitati suur hulk puid. "Pargitöötajad lugesid kokku, et venelased võtsid erinevatel eesmärkidel maha üle tuhande puu: blindaažide ehitamiseks, aga ka autode maskeerimiseks ja kütmiseks," sõnas professor.
Põleng iseenesest ei pruugi olla väga halb, sest stepid põlevad Moisijenko sõnul aeg-ajalt ikka. Kui põlenguid on harva, korra 50 aasta jooksul, võivad need tema sõnul stepile isegi kasuks tulla. Kui aga aasta jooksul toimub üle 30 tulekahju, on see ilmselgelt halb. "Kohe pärast põlengut pole tarvis eriti midagi teha. Ökosüsteemid vajavad lihtsalt rahu. Seevastu kaitserajatised, mürsulehtrid, kahe meetri sügavused augud ei parane iseenesest, vaid need augud jäävad aastatuhandeks. Stepp on seal hävitatud, seal hakkavad kasvama umbrohud ja edasi tuleb erosioon," kirjeldas ta.
Seega tuleb kindlasti teha rekultiveerimist ja stepp taastada. See on aga üsna kallis ning aeganõudev. "Ühe aastaga pole võimalik steppi taastada, see pole kartulipõld. Stepi ökosüsteemi taastumiseks võib kuluda 10–20 aastat. See on suur töö ja suur raha, mis looduse taastamisele pärast seda kulub," rääkis bioloog.
Küsimusele, miks on stepp oluline ökosüsteem, vastas Moisijenko, et mida inimene ei ole loonud, seda ei tohi ta hävitada. "Rändrahvad tundsid ennast steppides väga hästi. Meie aga oleme ikkagi Euroopa tsivilisatsioon ja pole seniajani õppinud tegelikult stepis elama, seda hindama ja õigesti kasutama," sõnas bioloog.
Toimetaja: Sandra Saar
Allikas: "Ökoskoop", küsis Kristo Elias