Vana-DNA uuring: kuulsad muuseumilõvid sõid muu hulgas inimesi
Rühm USA ja Keenia teadlasi uudistas lähemalt 19. sajandil tapetud kuulsa lõvi hammaste vahele jäänud karvu. Nende vana-DNA uuring kinnitab, et 19. sajandil elanud lõvid pidasid muu hulgas jahti inimestele.
19. sajandi lõpus kimbutasid Keenia ja Uganda vahele raudteed ehitavaid töölisi kaks suurt lakata isalõvi (Panthera leo). Aastal 1898 lasi raudteeülem leitnantkolonel John Henry Patterson lõvid maha. Ehkki nende täpne ohvrite arv pole teada, tapsid nad oletatavasti Keenias Tsavo jõe lähedal vähemalt 31 inimest, vahendab Nature News.
Nüüdseks on nn Tsavo lõvid ühed kuulsamad kaslased. Nende topiseid eksponeeritakse Chicago loodusloomuuseumis. Aastaks 2001 olid teadlased ühe lõvi hambaaugust saanud kätte tuhandeid karvu. Toona ei osatud karvadega aga teha muud, kui neid mikroskoobi all uudistada.
Vana-DNA võidukäik
Uue uuringu kaasautori ja Illinoisi ülikooli antropoloogilise geneetiku Ripan Malhi sõnul on võrreldes sajandivahetusega tehtud vana-DNA uuringutes suuri edusamme. Enam pole DNA eraldamiseks ja uurimiseks vaja karvanääpsu rakku. Malhi sõnul saab nüüd vajaliku info kätte karvast endast.
Just sel moel õnnestus tema töörühmal tuvastada, kes täpselt lõvi hammaste vahele jäi. Muu hulgas leidsid nad jälgi kaelkirjaku, orüksi, vesivohlu, gnuu, sebra ja inimese DNA-st.
Leitud liikidest üllatasid uurijaid kõige rohkem gnuud. Uuringu teise kaasautori ja Illinoisi Ülikooli evolutsioonibioloogi Alida de Flaminghi sõnul raudteetööliste laagri läheduses teadaolevalt neid loomi ei elanud. Lähimad gnuukarjad jäid sealt 90 kilomeetri kaugusele. De Flamingi sõnul pidid lõvid järelikult uitama arvatust suuremal territooriumil või siis elas Tsavo piirkonnas omal ajal ka neid sõralisi.
Ehkki teadlased saaksid leitud inim-DNA tausta põhjalikumalt avada, kirjutavad nad sellest uues teadusartiklis vaid põgusalt. Ripan Malhi sõnul plaanib töörühm järgmiseks koostööd kohaliku kogukonna ja ametivõimudega. Nimelt tahavad teadlased enne edasist uurimist välja selgitada, kas kohalik kogukond üldse soovib oma esivanemate kohta sellist uuringut.
Uurimusega mitte seotud Nelson Mandela Ülikooli ökoloogi Graham Kerley sõnul pole lõvi hammaste vahelt leitud DNA omanike nimekiri just kuigi üllatav. Tema jaoks seisneb töö väärtus pigem selle aineses: uuritavaid isendeid tasub säilitada, et neid oleks võimalik tehnoloogia arenedes tulevikus uuesti analüüsida. De Flaminghi sõnul oli uuringul ka autorite silmis metodoloogiline väärtus ja nad loodavad, et teisedki teadlased uudistavad samal moel liikide minevikku.
Teadustöö ilmus ajakirjas Current Biology.
Toimetaja: Airika Harrik