Novaatorile antud pikemas intervjuus räägib Kirss lisaks oma pikaaegsest huvist traumaatilise mälu ja naisuurimuse vastu, aga ka oma ema dramaatilisest pääsemisest sõjapõgenike laeval.

Kuus mõtet Tiina Kirsilt:

• Praegune teadussüsteem teeb rahastuse kättesaadavaks ainult vähestele.
• Liiga varakult hakatakse tudengitele peale suruma seda, kuidas kirjutada teadusartiklit.
• Oluline on soodustada seminaritööd ja akadeemilist dialoogi.
• Kirjutama on hakatud pikemaid romaane, autorite seas annavad tooni naised.
• Piibli tundmine aitab mõista eesti kirjandust.
• Mitmed olulised naisautorid pärinevad Noor-Eesti perioodist, näiteks Marta Sillaots, Marta Lepp, Alma Ostra-Oinas, Reed Morn.

Olete hariduselt kirjandusteadlane, kuid teie uurimishuvid hõlmavad ka kultuuri- ja mõttelugu avaramalt. Millised on olnud peamised küsimused, mis on teie uurimuslikku loomingut sütitanud?  

Neid küsimusi on olnud väga palju erinevatel aegadel, näiteks doktorantuuris huvitusin tsensuuri mõjust kirjandusele, naiskirjandusest ja naisajaloost, ning ajaloolisest romaanist. Hiljem, kui juba tegelesin rohkem eesti kirjanduse ja kultuuriga, hakkasid mind huvitama elulood, mida tollal ehk 1990. aastate alguses Eestis aktiivselt koguti, ja memuaristika. 

Küsimuste hulgas oli elulookirjutaja mina kujunemine või memuaristi eeskujud. Naiskirjanduse puhul tundus mulle paeluv, kuidas ja millistel põhjustel tekkisid naiste teoste väljajätud kirjandusajaloos, millistel tingimustel naised euroopa kirjanduses läbi murdsid. Märkasin, et naisuurimuses oli palju eetilist närvi. 

Samas ei põhinenud mu huvi naiskirjanduse ja feministliku kriitika vastu otseselt isiklikul kogemusel. Näiteks ei minu vanematel ega ka minu eakaaslaste vanematel ei tekkinud küsimust, kas tüdrukud ikka peaks saama kõrgema hariduse. Minu vanemad olid mõlemad väliseestlased ja nad pooldasid, et pean saama kõrghariduse. Haridusel pidi olema aga praktiline aspekt: selle toel pidi saama leiba teenida.

Vanemate poolt oli päris suur surve õppida arstiteadust, kuigi mul olid tugevad eeldused ka humanitaarias. Ülikoolis valisin arstiõpinguteks ettevalmistuseks bioloogia eriala, kuid läbisin teise peaerialana prantsuse kirjanduse. Prantsuse keelest sai minu teine võõrkeel inglise keele kõrval, kodus rääkisime eesti keelt.

Otsustav punkt tuli siis, kui olin juba arstiteaduskonda sisse saanud ja ainult kaks aastat õpinguid oli veel jäänud. Mul oli olnud seljaoperatsioon ja ma tajusin, et ma lihtsalt ei suuda edasi minna. Mul lihtsalt polnud seda sisemist jõudu. Kuigi arstiõpinguid olid olnud väga huvitavad, otsustasin humanitaaria poole edasi liikuda ning astusin doktorantuuri võrdlevas kirjandusteaduses.

Olete sündinud Ameerika Ühendriikides, seal hariduse saanud ning erinevates ülikoolides õppejõuna töötanud. Keskendusite teiste teemade seas just eesti kirjandusele ning ühel hetkel tulite ka Eestisse püsivamalt elama ja töötama. Olete maininud, et rahvusvahelise karjääri mõttes ei pruukinud eesti temaatika valimine tunduda just kõige perspektiivikam. Millest ikkagi selline valik? Oli see missioonitunne, huvi oma juurte vastu või hoopis midagi kolmandat?

Eks oli seal parasjagu missioonitunnet ka. Tahtsin Eestile midagi tagasi anda, vahendada oma teadmisi kirjandusest ja kirjandusteooriast. Seni olin ma eesti kirjanduse alal ennast ise harinud. Meil oli kodus eesti kirjanike teoseid terve kollektsioon ühes klaaskapis, käisid ajakirjad "Tulimuld" ja "Mana". Teismelisena tundus see kõik väga tüütu, välis-eesti kirjandus ja memuaristika ei kõnetanud mind siis. Ülikoolis ja doktorantuuris hakkasin huvi tundma, kuidas need dünaamikad, mida uurisime euroopa suurtes kirjandustes, avaldusid väikestes, näiteks eesti kirjanduses. 

Algul püüdsin sellele küsimusele läheneda luule kaudu. Üheks pöördepunktiks olid aga kindlasti Jaan Krossi romaanid. Tõsi küll, rahvusvahelised karjääriväljavaated olid nii väikese kirjanduse puhul ahtad, kui mitte olematud.  Hakkasin ohtralt lugema, et endale kontekste luua, tulles hiljem tagasi ka välis-eesti kirjanduse juurde. Ma tulin Eestisse esimest korda 1989. aastal laulva revolutsiooni ajal. Siis lugesin kõike, erilise huviga niinimetatud nüüdiskirjandust.

Ligi pool mu doktoritööst oli eesti kirjandusest – Jaan Krossist ja Viivi Luigest. Täiendasin end ka selle sihiga, et saaksin neid teadmisi kasutada ülikooli õppetöös: aastatel 1999–2006 töötasin Toronto Ülikooli Elmar Tampõllu nimelise eesti õppetooli juures. Õpetasin eesti keelt ja kirjandust. 

Aastal 2006 valiti mind Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse professoriks ja samal aastal kolisin ma lastega alaliselt Eestisse elama. Üks aine, mida hakkasin õpetama, oli eesti kultuurilugu keskajast kuni tänapäevani. Tahtsin luua kursuse, miks lisaks kirjandusele annaks terviklikuma ülevaate ka laiemast kultuuritaustast. Võtsin arvesse ka oma laste tähelepanekuid: palju enam kui poliitiline ajalugu huvitas neid inimeste igapäevamiljöö, kuidas nad erinevatel aegadel olid elanud, kuidas hariduse omandanud. 

Lisaks andsin ma oma sisu eesti kirjanduse tüvitekstide kursusele Tartu Ülikoolis. Küsisin tudengitelt, kas te tunnete Kreutzwaldi "Kalevipoega". Nad vastasid, et nad on koolis mingeid pilte näinud, kuulnud üksikuid lugusid, aga lugenud ei ole. Niisiis oli vaja hakata seda päriselt lugema, mitte võtta selle narratiivi pealiskaudselt rahvuslikuna. Samuti lugesime "Tõe ja õiguse" kõiki viit köidet, mitte ainult esimest osa. Lisaks lugesime valitud tükke piiblist, seegi on oluline eesti kirjanduse mõistmiseks.

Olete muu hulgas põhjalikult tegelenud naisuurimuse ja mälutemaatikaga. Näiteks olete vaadelnud naiste rolli Eestis 20. sajandi alguses ning uurinud, kuidas kirjandus, näiteks Ene Mihkelsoni ja Jaan Krossi teostes, aitab mõtestada traumaatilist minevikukogemust. Mõlemat teemat ühendab püüdlus tuua ajaloosügavikest esile mahavaikitud hääli ja perspektiive. Miks on just need kaks temaatikat kujunenud olulisteks prismadeks, mille kaudu olete kirjanduse ja mineviku mõtestamisele lähenenud?  

Selles küsimuses on juba üks vastus sees. Ja see on just nimelt püüe leida üles hääli, mis on vajunud unustusse. Minu jaoks olid olulised. Samuti hakkasin tundma huvi kirjavahetuste ja isiklikumat laadi päevikute ja meenutuste vastu.

Mälu teemaga hakkasin tegelema Torontos. Sain inspiratsiooni Merle Karusoolt, kes on pikka aega tegelenud eluloointervjuudega ja alustas neid küsimusega, millised on intervjueeritava esimesed mälupildid. Karusoo ja läti antropoloogi Vieda Skultansi mõjul tahtsin katsetada Torontos elavate eakate eestlastega rühmatööd. Ma panin lihtsalt kuulutuse eestlaste lehtedesse ja huvi oli suur – kokku tuli kokku umbes 20 inimest. Mõni tahtis kirjutada mälestusi lastelastele, mõni iseendale.

Eriti huvitavad olid Eestiga seotud mälestused, pildid koolipõlvest, ka sellest, mida inimesed olid kaotanud ja mida nad kahetsesid. Mõnel inimesel oli olnud vägagi traagiline ärasõit Eestist, sest maha jäid kallid ja lähedased inimesed. 

See kõik oli huvitav ka seetõttu, et minu ema lahkumine Eestist oli samuti olnud dramaatiline. Tänu sellele, et ta oli meditsiinitöötaja, täpsemalt õde-ämmaemand, sai ta enda ja oma perekonna ühele haavatud saksa sõdureid evakueeruvale laevale nimega Moero, iroonilisel kombel tähendab see nimi saatust. Laev lahkus Tallinnast 1944. aasta 22. septembril. 

Sel ajal oli Läti ranniku lähedal piirkonnas, mida nimetati Liibavi koridoriks, palju torpedeerimist. Moero sai torpeedotabamuse kell 11 hommikul ning vajus seitsme minutiga vee alla. Päästepaadid oli ülerahvastatud ja minu ema, tema vanemad, vend ning venna kallim hoidsid päästepaatidest nööride abil kinni. Kuigi paljude ettekujutus 1944. aasta sügisesest põgenemisest on väike kalapaat tormisel merel, siis tol päeval ei olnud meri tormine ja päike paistis. Laev oli küll suur, kuid ikkagi habras, vesi sügiseselt väga külm.

Mu ema nägi, kuidas üksteise järele lasid nöörist lahti tema isa, tema ema, vend ja venna kallim. Ta oli täiesti üksi. Siis sidus ta selle köie, mis oli ühendatud päästepaadiga, ümber käe ja kaotas teadvuse. Järgmine laev konvois korjas ta üles, riided, dokumendid ja kogu pagas oli põhja läinud. Ema rääkis selle loo mulle, kui ma olin nelja-aastane. See on vara, aga ilmselt oli tal endal vaja sellest rääkida.

Ema elu läks edasi, esiteks Saksamaal DP-laagrites, hiljem USAs, kuid ta ei saanud sellest 27-aastasena kogetud traagikast kunagi üle. Ta elas edasi, aga see oli murrang, mis jäi teda terveks eluks saatma. Mind hakkas traumaatiline mälu huvitama palju aastaid pärast seda, kui ema oli juba surnud. 

Eraldi olen uurinud nende inimeste mälestusi, kes põgenesid 1944. aastal Rootsi ning asusid pärast sõda ümber Kanadasse. Mind huvitas, kuidas kirjutati kodumaa kaotusest just sellel kõige esimesel perioodil, siis kui need sündmused olid alles toimunud. Hakkasin lugema Rootsis ilmuva ajalehe "Teataja" esimesi numbreid oktoobrist 1944, mille lugejakirjades, ka kirjanduslikus vormis leidus eestlaste kirjeldusi põgenemisest.

Neid ja teisi materjale uurides sündis minu raamat "Rändlindude pesad", kus ma arutlen, mis iseloomustab traumaatilist mälukirjeldust. Kui inimene jõuab oma kirjelduses traumasündmuse lähedale, muutub jutt mingil moel hästi neutraalseks ja on tühi igasugusest nostalgiast. 

Üks kirjandusteos, mis teise maailmasõja jalust põgenemist käsitleb ja mida võib nimetada traumatekstiks, on Arved Viirlaiu romaan "Tormiaasta". Seda ei ole kunstiliselt väga kõrgelt hinnatud, aga tegelikult vääriks see lähemat käsitlemist.

Olite aastatel 2006-2011 Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse professor, pärast seda ka Tallinna Ülikoolis kultuuriteooria professor aastani 2015. Milliste eesmärkide ja ideaalidega te professoritoolile asusite? Mis oli see, mis teid selle töö juures kõige enam rõõmustas?

Professuur Tartus oli olnud minu unistus. Tulin ja õpetasin vaimustusega, kasutades neid tehnikaid ja võimalusi, mida tundsin. Põhiliselt tahtsin aidata tudengitel läheneda tekstile nii, et nad hakkavad väljendama oma seisukohti teksti struktuuri kohta. Selle kohta, kuidas tekst on kokku pandud. Kuidas tekst töötab ja mida ta teeb meiega? Kuna eesti tudeng oli põhiliselt hästi arg, hästi vaikne, siis oli vaja niisuguste küsimustele vastamiseks neid toetada. Saamaks aru, mis toimub teksti sees, peame kasutama ikkagi teatud võtteid ja vaatama, kuidas keel selle maailma kokku paneb. See oli väga huvitav, enamik tuli väga kenasti kaasa. 

Ülekoormuse tõttu kannatas aga mu tervis, kasvatasin üksinda kolme last. Ma ei näinud viisi, kuidas koormust alla viia. Väidetavalt pidi professori panus olema nädalas kaks tundi loengupidamist. Kuidagi oli aga juhtunud, et minul oli neid kakskümmend, juhendamisi mitte arvestades. Läbipõlemine köeb üle pika aja, aga siis tabab äkki. 

Siis värbas mind Tallinna Ülikool, kus ma sain aastal 2010 kultuuriteooria professoriks. Esimesed paar aastat olid seal väga köitvad, töörohked. Oli tunda vaimsust, mis lehvis 1990. aastatel Eesti humanitaarinstituudis, millele TLÜ humanitaaria oli ehitatud ja mis pühitses 2013. aastal 25. juubelit. Juhendasin TLÜs doktoriseminari, kus oli tudengeid väga erinevatelt erialadelt, muu hulgas muusikateadlasi, tantsuteadlasi ja teatriteadlasi. Mu esimene õppetöö Eestis oligi tegelikult Eesti humanitaarinstituudis 1990. aasta kevadel. 

Kui viis aastat läbi sai, minu ametikohta enam ei pikendatud. Tekkis kultuuriajaloo professuur, kuhu valiti keegi teine. Ja siis ma tulin Margit Sutropi julgustuse ja akadeemilise külalislahkuse toel tagasi Tartusse ja olen seal alates 2015. aastast töötanud. Mul on hea meel olla Tartus. Olen siin elanud alates 2006. aastast, kasvatasin siin oma lapsed üles, mis tähendab, et mu töö Tallinna Ülikoolis oli niinimetatud pendelränne.

Tallinna Ülikoolis kurtsid tudengid, et nende juhendamine on puudulik. Minu juurde tuli viis-kuus väga head tudengit, kes küsisid aktiivset juhendamist. See nõudis väitekirjade väga põhjalikku lugemist, kommenteerimist, küsimuste esitamist ja vestlemist. Juhendamine on mulle tegelikult väga meeldinud, eriti magistri- ja doktoriõppes.

Avaldasite professoriks olemise ajal rea kriitilisi artikleid, mis annavad aimu sellest, et teie õlule pandud ootused ja siinne teadusbürokraatia sundisid nii mõnigi kord erialaste ja loominguliste eesmärkidega kompromisse tegema. Juba aastal 2007 kirjutasite eesti humaniora häirekelladest. Samuti olete kriitiliselt kõnelnud kõrghariduse ingliskeelestumisest ja laiama akadeemilise kultuuri allakäigust. Millised olid tollal peamised murekohad ja kuivõrd on olukord tänaseks muutunud?

Eelkõige tooksin välja pidevad struktuurireformid ja reformid teadusrahastuses. Minu professuuri ajal Tartus muutus teadusrahastus niivõrd palju bürokraatlikumaks ja ebasõbralikumaks. See heidutas. Väga palju rohkem aega hakkas kuluma bürokraatia peale, mis pidi olema perfektselt korras. 

Praegu atesteeritakse doktorante pärast esimest semestrit. Mitte nii, et lastakse esimesel aastal inimesel kohaneda, jälgida oma uudishimu, sisse lugeda oma teemasse. Ja siis järgmise semestri lõpus atesteeritakse jälle. Lisaks hakatakse liiga varakult peale suruma seda, kuidas kirjutada artiklit. Liiga palju normatiivsust on. 

Praegune teadusrahastus on toonud kaasa ka omavahelise võistlemise, sest lähedased kolleegid peavad üksteisega rohkem konkureerima kui koos töötama. Nii väikeses keskkonnas tundus see mulle väga võõras ja mürgine. See loob õhkkonna, kus ei ole mingisugust usaldust, kus ei ole mingit huvi teineteisega suhtlemiseks. Vaba filosoofiline diskussioon sureb sellises süsteemis välja. 

Kui tulin Eestisse, siis ma mõtlesin, et see on loominguline väike koht, mille väärtus on just selles, et inimesed on lähedalt seotud, neil on vähem lülisid vahel. Kahjuks toodi sisse suurte riikide bürokraatlikud süsteemid. Miks püüda olla suur, kui sa oled väike? Pigem ole suur oma väiksuses, ehita sellele eripärale, soodusta seminaritööd ja akadeemilist dialoogi. 

Praegune süsteem teeb rahastuse kättesaadavaks ainult vähestele. Nüüd on isegi see reegel, et teadusrahastuse taotlemiseks peab uurijal olema läbitud järeldoktorantuur välismaal. Paljud inimesed on selle aja peale, kui nad doktorikraadi kaitsevad, loonud ka pere. See muudab pikemaaegse välismaal viibimise keeruliseks. 

Olete ütelnud, et Eestis elamine nõuab suurt sisemist jõudu ja helgust. Kui nii võib küsida: mida Eestis elatud aeg on andnud, mida võtnud?

Ma ütleksin, et nüüd ta ikkagi annab tublisti tagasi mulle. Kasvõi see, et ma saan vaadata tagasi ja näha, et mul on kolm eestikeelset last. Noorim neist, mu poeg, lõpetas lavakunstikooli ja on koosseisuline näitleja Ugala teatris. Mul on selline tunne, et Eesti on olnud mu perekonnale hea miljöö, on häid ja sügavaid sõprusi. Mu tütred on maininud seda, kuidas on hea, et nad õppisid ära ühe väikese keele, neid on märgatud ja hoitud.

Mul on selline positsioon praegu, kus ma saan vaadata neid vilju. Teatud aspektides olen lihtsalt keeldunud kaasa mängimast. Mina teen oma teadust nii, nagu ma teen. Eesti Kirjandusmuuseum, kus nüüd osalise koormusega töötan, esitab oma arhiivmaterjalide hulgaga suuri loomingulisi väljakutseid 

Seda helgust on aga ikka vaja, sellepärast, et siin on väga pimedaid ja süngeid perioode ja siis läheb meeleolu ka kuidagi lukku. Jõudu on vaja, sest ühiskonnas on väga palju omaenda huvide kaitsmist, ülbust ja hoolimatust. Oluline on hoida fookust, et näha seda, mis on positiivne. Ja seda ka rõhutada, kui teistega kokku saad. Eesti on õpetanud mind palju vähem vinguma. 

Kirjanduse ringkondades räägitakse aeg-ajalt suure romaani ootusest. Kui vaatate viimaste aastate eesti kirjandusele, kas siis need suured romaanid on seal olemas?

Neid on. Kõige hiljutisem neist on Katrin Lauri "Tunnistaja". See on minu meelest suur romaan. Ja siis on Kai Aareleiu "Vaikne ookean", mis on samuti suur romaan, ka tema teised romaanid on väga head. Lisaks on olulised Eva Koffi romaanid "Sinine mägi" ja "Kirgas uni". Ka varalahkunud Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" on sünge säraga suurromaan. Samuti võiks mainida Kärt Hellerma romaani "Koer ja kuu".

Olen tähele pannud, et on hakatud kirjutama pikemaid romaane, mis on väga hea. Ei ole üldse mitte ebaoluline, et paljuski on need naised, kes selle uue kvaliteedi on rohkem sisse toonud.

Tähistasite septembris oma 65. sünnipäeva. Millised on teie ootused tuleviku suhtes, mida kõige enam sooviksite ära teha? 

Ma tahaks saada valmis poolelioleva Jaan Krossi monograafia. Olen viimastel aastatel korduvalt läbi lugenud peaaegu kogu tema loomingu, aga mõnikord on ikka suur kõhklus sees, et mis juhtub, kui see kukub halvasti välja. See on kõige rumalam barjäär kirjutamise juures. Kui sa selle peale mõtled, tuleb kramp sisse ja siis jääbki kirjutamata.

Tahaksin õpetada niikaua, kui mul häält ja võimet on. Seminar on minu lemmikvorm akadeemilises töös. Ma ei tea, kui mitu uut kursust ma veel kokku panen, aga mõni neist võiks kindlasti olla naisuurimuse ja naisajaloo teemadel. Lisaks on mul on väike unistus kirjutada üks romaan. Tegelikult on mul see päris kaua mõttes olnud. Kui mõned muud asjad valmis saavad, saan loodetavasti keskenduda selle unistuse täitmisele.