Mammut (Mammuthus primigenius) kadus Maalt kesk-holotseenis (vaata ka "Pealtnägija" lõiku). Oma eluajal nägid mammutid neandertallasi, aga ka tänapäeva inimest. Mõlemad sõid mammutit ning kasutasid tema nahka, luid ja võhku, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Zooloogid 2.0.

Kliima soojenedes, peale viimast jääaega, 19 000 – 11 000 aasta eest hakkas Euraasias levima boreaalne mets, mistõttu mammutitele sobilikud rohumaad taandusid. Mammuti luuleiud, DNA-, kliima- ja ökoloogiline andmestik ning inimese levik heidavad inimese rollile valgust.

Arvuti koostatud mudelid näitasid, et inimese ja kliima mõju käis käsikäes ning oli pikaajaline ja pidev. See algas aastatuhandeid enne liigi lõplikku väljasuremist lokaalsete väljasuremistega, mitte kiire kollapsiga kogu levila ulatuses. Inimese arvukuse tõus ja levik põhja suunas hilis-pleistotseenis oli ilmselt väljasuremise avalöök Euraasia aladel, mis olid mammutile sobilikud holtseenis. Samuti võimendas inimese levik kliimamuutuste mõju.

Realistlikuima stsenaariumi järgi mõjutas inimese areaali laienemine, millega kaasnes mammutite küttimine või nende asurkondade isoleerimine, märkimisväärselt mammuti käekäiku. Inimeseta oleks liik tõenäoliselt suutnud veel tuhandeid aastaid vastu pidada, võib-olla isegi suutnud vältida väljasuremist.

Inimese lisamine simulatsioonidesse kiirendas väljasuremist aga oluliselt: küttimiseta oleks mammuti arvukus olnud umbes 24 protsenti suurem kui 3800 aasta eest, mil liik tõenäoliselt kadus.

Simulatsioon ei näita, et just inimene tappis viimase mammuti, kuid liigi väljasuremine ei toimu üleöö. See on aeglane protsess. Aeglasest väljasuremisest on andmeid mitmete ohustatud liikide isoleeritud asurkondadest, mida kummitab väljasuremisvõlg.

Üksikud asurkonnad ei anna väljasuremisest head ülevaadet. Arvutile suure hulga andmeid puremiseks andes võime aga teada saada nii mõndagi. Nii näitas ka mammutite puhul inimese levikuandmete ja ökoloogiliste andmete kõrvutamine, kus ja kui palju lokaalsed mammutiasurkonnad kahanesid, ja millal kahanemine algas.

Tõenäoliselt hakkas mammuti levila kirde suunas ahenema 19 000 aastat tagasi. Areaali kahanemine kiirenes Aasias peale soojalainet umbes 15 000 aastat tagasi. Siis jäid mammutid püsima ainult Taimõri, Jamali ja Beringi poolsaartele. Edasi langes liigi arvukus kiiresti, nagu kinnitavad ka iidse DNA andmed. Sellele vaatamata ei ennustanud mudelid veel ülekontinendilist väljasuremist varajases holotseenis.

Euraasias oli jääaja järgse soojenemise mõju inimestele ja mammutitele vastupidine: tekkisid soodsad tingimused inimesele, kes hõivasid soojemad ja niiskemad alad. Mammutid olid aga sunnitud liikuma üha kaugemale põhja, kus olid neile sobivamad jahedamad tingimused.

Kuigi kliima muutumine mõjutab liikide käekäiku oluliselt, oli 5000 aasta eest inimeste arvukuse kasvades tema mõju mammutile võrreldav juba kliima mõjuga.

Uuring avaldati ajakirjas Ecology Letters.