Viimased suured mammutid elasid tänapäeva Eesti aladel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: wikipedia.org

Eestis on viimase seisuga tehtud vaid 34 ametlikku mammutileidu, aga vähestest leidudest hoolimata on Eesti teadlased andnud oma panuse mammuti elu uurimisse. Uuringust on selgunud, et viimased mammutid olid Eesti aladel 10 000 aastat tagasi.

Tallinna Ülikoolis töötav arheozooloog Lembi Lõugas tegeleb muistsete loomade ja Tallinna Tehnikaülikoolis töötav Leeli Amon muistsete taimede uurimisega. Lõugas ja Amon on viimastel aastatel Eestis kõige rohkem mammutite teemaga kokku puutunud.

Planeedi ajaloos on olnud palju erinevaid londilisi, aga karvane mammut - nagu enamik näiteks Välek-Vibulase lugudest ette kujutab - ilmus kaks ja pool miljonit aastat tagasi. Tema hiilgeaeg oli 100 000 aastat tagasi, kui Euraasia oli enamuses jahe stepp. Seega, kiviaja inimene puutus mammutitega väga pikalt kokku.

Lõugase sõnul on alati spekuleeritud selle üle, kas mammutite väljasuremise põhjustas inimene või mitte. "Kujutate ju ette Euraasia territooriumit, kiviaja inimeste populatsioonid olid ikkagi väga väikesed, et mina väljaküttimise teooriat ei usu," ütles Lõugas.

Just Lembi Lõugas avastas, et ühed viimased suured mammutid elasid tänapäeva Eesti aladel. Täpsemini on Euroopa kolm nooremat leidu Eestist, Lätist ja Loode-Venemaalt – kõik dateeriti 10 000 aasta kanti, mis tähendab üleminekuaega holotseeni ehk kaasajaga võrreldavasse kliimasse.

"Kui Eestist taandus viimane suur Skandinaavia liustik ja lõpus kliima järjest soojemaks läks, siis tegelikult Euroopas mammut juba suri välja. Enne soojema kliima saabumist oli üks 1000-aastane külm periood. Tõenäoliselt kuskilt Venemaa loodeosast, kus veel Euroopa pool mammutipopulatsioon säilis, tuli üks viimastest mammutikarjadest ka Eesti poole," lausus Lõugas.

Elevuse tekitanud leiud on kaks purihammast, mis tulid välja juba 19. sajandi lõpus kraavikaevamisel Puurmanni lähistel ja seisid riiulil ligi sada aastat, kuni Lõugas ja kolleegid moodsate vahenditega tuvastasid, et need on üpris hilised.

Leeli Amoni töörühm Tallinna Tehnikaülikooli geoloogiaosakonnas uuris pärastjääaja taimkatet, kliimat ja selle muutust. Selleks puurisid Amon ja kolleegid settesse, mis ulatus 15 000 aasta taha, pärast viimase mandrijää taandumist. Sette uurimisest selgus, et üleminek jäätumisest lopsaka taimestikuni on olnud väga kiire.

Teadlased kasutavad erinevaid meetodeid, et lihtsalt öeldes plögast tuvastada iga kübe, alates õietolmust ja lehetükkidest kuni pisiorganismide, vetikate ja keemiliste elementideni. Töögrupp lubab peatselt uusi, senisest palju täpsemaid tulemusi, aga juba on tuvastatud, et ajavahemikul 4000–8000 aastat tagasi oli Eesti aladel palju soojem ja ilm ning taimestik meenutas tänapäeva Kesk-Euroopat.

"Kliimamuutused on jätkuv protsess. Need on toimunud minevikust saati, need toimuvad praegu ja toimuvad ka tulevikus," ütles Amon.

Mamutiuuringud Aasias

Lisaks Eestile sõidab Amon risti-põiki üle maailma, et leida häid läbilõikeid pinnasest, seal hulgas teeb koostööd samade teadlastega, kes töötavad Jakuutias. 2018 käis eestlanna Siberis, Novosibirski oblastis, Voltchya Griva leiukohas.

"Voltšja Griva on Aasia kõige rikkalikum mammutite leiukoht. See on teada juba 1950ndatest. Sealt on väga rikkalikult leitud mammutileide. Kokku on leitud üle 70 isendi mammuteid," ütles Amon ja lisas, et leitud on ka piisoneid, hunte, hobuseid ja närilisi.

Amoni töö eesmärk oli uurida, kas on võimalik kuidagi tuletada tolle aja floorat. "Elamus oligi võib-olla see, et kui meil Eestis leitakse aeg-ajalt võhku, hambaid, siis seal oli tõesti lausa kiht, kus oligi väga suurte mõõtmetega luid. Ma ei olnud varem sellist asja näinud. Minu jaoks oli huvitav selles protsessis osaleda," ütles ta.

Töid juhtiv professor Sergei Lešinski kontrollib teooriat, et mammutite väljasuremise põhjustas kliimamuutusest kasinaks jäänud ninaesine, mis tekitas omakorda mineraalide puuduse ja skeleti- ning selgroohaigused. Amon selgitas, et professor Lešinski idee järgi on see olnud piirkond, kus toona mineraalainete vaeguses mammutid kogunesid kokku ja said nii-öelda soolakuid lakkuda. "Kuna nende olemine oli juba niivõrd kehv, siis nad paraku sinna ka hinge heitsid. Seal oli palju mudast piirkonda ja sinna mutta nad mattusid," lausus Amon.

Ehkki valdavalt suri mammut välja 10 000 aasta eest, siis isoleeritud populatsioonides – näiteks saartel – säilisid mõned kolooniad, aga looma mõõtmed vähenesid. Kõige tuntum on Wrangeli saare väikest kasvu mammutite populatsioon. Aga neid oli ka Alaska lähedal ühel saarel ja California lähedal, kus asusid väiksemat sorti veisesuurused mammutid.

Lõugas avastas oma uuringus, et üks pea 4000 aastat tagasi elanud mini-mammuti purihammas on säilinud ka Eesti Loodusmuuseumi fondides – selle tõi akadeemik Viktor Masing eskpeditsioonilt Wrangeli saarelt.

Toimetaja: Indrek Ojamets

Allikas: "Pealtnägija"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: