Ameerika teadlased tegid katseid 200 noorepoolse hiirega, kelle jagasid kahte rühma.

Esimese rühma hiirtel võimaldati toitu saada ainult kaheksa tunni jooksul ööpäevas, ülejäänud aja pidid nad veetma toiduta. Teise rühma hiired said süüa, millal aga soovisid.

Mõlemale hiirerühmale pakuti ühesugust toitu, mis sisaldas rohkesti nii rasva kui ka süsivesikuid; ka ööpäevane kalorihulk sätiti võrdseks.

Satchidananda Panda Californias San Diegos La Jollas tegutsevast Salki Instituudist ja ta kolleegid võtsid kuu aja möödudes katsehiirtelt koeproove nii rasvkoest, soolestikust, maksast, ajust kui ka muudest elunditest ja vaatasid, millised geenid kui aktiivsed olid.

Geeniaktiivsuse mustrist järeldasid nad, kui hästi üks või teine kude või elund talitles.

Selgus, et neil hiirtel, kelle toitumisaega oli piiratud kaheksa tunniga ööpäevas, näitas geeniaktiivsus kudede ja elundite paremat talitlust kui neil hiirtel, kes olid saanud toituda ööpäev läbi.

Panda ütles Ameerika Toitumisteaduse Ühingu küberruumi-konverentsil, et põhjuseks võib olla piiratud toitumisaja soodne toime elundite sisemise kella käigule ja ööpäevarütmide kulgemisele.

Näiteks on soolestikule hea, kui geenid, mis tegelevad toidu seedimisega, aktiveeruvad päevasel ajal, sooleseinte parandustöid korraldavad geenid aga öötundidel. Ühel ajal korraga soolestik mõlemat funktsiooni hästi täita ei saa. Samasugused ööpäevarütmid on olulised ka südame, maksa ja muude elundite töös.

Ajaliselt piiratud toitumine ehk teisisõnu öeldes vahelduvpaast aitabki Panda sõnul hiirtel ööpäevarütme õigel rajal hoida.

Kuigi ta tegi katseid hiirte peal, on Panda väitel täiesti mõeldav, et vahelduvpaast võiks tuua kasu ka inimestele.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.