Allan Puur ütles, et Eestis on lastetoetusi ja perehüvitisi tõstetud väga korrapäratult. "Meil on olnud perioode, kus peaaegu kümme aastat ei ole neid summasid muudetud ja ilmselgelt ei ole see kooskõlas sellega, milleks on need toetused mõeldud," lausus ta.  

Kui 2017. aastal tõusis lasterikka pere toetus, siis 2019. aastal kasvas lapsetoetus esimesele lapsele. Puur tõi välja, kuidas praegu ei ole ühiskonnas toimuvas debatis üldse juttu olnud sellest, kuidas 2017. aasta reform töötas. Ta tõi välja, et statistikaameti andmed näitavad, kuidas 2016. aastal olid ühelapseliste ning kolme ja enama lapseliste vaesusmäära erinevused peaaegu kahekordsed: 13 versus 24 protsenti. 

Kui vaadata aastat 2017 ja pärast seda, siis on need erisused praktiliselt ära kadunud. "Võib öelda, et see toetus oli küllalt hästi sihitud. Eesmärgi, ühtlustada väiksema ja suurema lastearvuga perede toimetuleku, tegi see reform ära," ütles Puur.

Kui vaadata kolmandaid ja järgnevaid lapsi, siis nende arv on neljal aastal pärast reformi suurenenud umbes neljandiku võrra. Küll aga on vähenenud esimeste ja teiste laste arv.

Eestit Euroopa Liidu keskmisega võrreldes kulutab Puuri sõnul Eesti riik sotsiaalvaldkonda tervikuna, sealhulgas lastega tegelemisse, umbes 16 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Euroopa Liidus jääb see protsent 27 juurde. "Ehk siis meil panustab riik tervikuna sotsiaalvaldkonda 11 protsenti vähem," sõnas Puur.

Professori sõnul ei olegi ühte lihtsat retsepti, kuidas lasterikkaid peresid toetada. "Kasutada tuleks erinevaid võimalusi, mis puudutavad nii otsetoetusi, teenuseid. Rolli mängib ka ühiskonna üldine suhtumine lastesse. Kui tahame olla edukad, siis peaksime olema kõigis nendes valdkondades tublid ja edumeelsed. Ei ole mõtet otsida ühte imelahendust," sõnas Puur.

Rahvusvaheliselt paistab olevat tema sõnul poolehoid pigem universaalsetele peretoetuste meedetele. See tähendab, et kõik saavad toetusi ühtemoodi. Seda siis kombineeritakse või täiendatakse vajaduspõhise lähenemisega teatud rühmadele, kes vajavad rohkem tähelepanu.

Toetuste puhul on vahel probleem see, et raha ei jõua sinna, kuhu ta peaks. Saatejuht tõi näite, et mõned lapsevanemad võivad raha kõrist alla kallata. Puur ütles, et taolisi probleeme võib olla iga toetusega. "Küsimus on, kas peaksime ülejäänud 98 protsendi jaoks loobuma niisugusest toetamise viisist või pigem leidma need inimesed üles, kes vajavad lastekaitse kaudu rohkem tähelepanu," lausus ta. Professor nentis, et tõenäoliselt on taolistes peredes ka muid probleeme ja see ei ole tema hinnangul põhjus, miks loobuda otsetoetustest.

Kui rääkida vajaduspõhise toetamise varjukülgedest, siis professori sõnul tuuakse välja kaks tähelepanekut: üks on keeruline administreerimine ja teisalt see, et tihtipeale ei jõua abi nendeni, kes seda kõige enam vajavad. "Seda sellepärast, et nende inimeste võimekus bürokraatia kadalippe läbida on keskmisest väiksem," ütles Puur.

Mõelda võib ka sihipärasemast toetusest, aga erinevaid meetmeid ei tasu tema sõnul üksteisele vastandada. "Ei pea ühte meedet valima, vaid võiks mõelda, kuidas suudame terviklikult tugevat komplekti pakkuda," sõnas Puur.