Tartu ülikooli  sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar leiab, et ideoloogiliselt on meestearsti Margus Punabi mõte hea, sest lapsevanemad teevadki riigile kasulikku tööd ja peaksid olema keskmiselt tasustatud.

Keerulisemaks läheb aga selle idee rakendamine. Margus Punabi idee on maksta naisele, kes on sünnitanud vähemalt kolm last, keskmist palka ning iga lisanduva lapse pealt 25 protsenti juurde. Ainsaar küsib siinkohal juurde, et oluline on küsida kui kaua seda palka makstaks ja millistel tingimustel? Kas keskmist palka võiks saada vaid lapsehoolduspuhkuse ajal, või kuni lapse 18. sünnipäevani, või ka sealt edasi?

Pikaajaliselt keskmise palga maksmine eeldaks riigieelarves sotsiaalvaldkonna eelarverea olulist suurendamist, kuivõrd praeguse vanemahüvitise puhul moodustab see sotsiaaltoetustest lõviosa.

Kui tegu on pikaajalise keskmise palga maksmisega, mis ei ole seotud töötamisega, tähendab see tööturult pikemaajalist eemalolekut.

Ainsaare sõnul on sel aga omakorda negatiivne mõju. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et kodus ollakse 1,5 kuni kaks aastat. Kui olla kauem, hakkab see tööturul negatiivselt kätte maksma.

Oleme harjunud Eestis mõtlema oma vanemahüvitise süsteemist kui millestki Euroopas eesrindlikust. Ainsaar aga märgib, et tegelikult pole olukord sugugi nii.

2004. aastal, kui Eestis jõustus vanemahüvitise süsteem, kus lapsehoolduspuhkusel olev vanem saab sama suurt hüvitist kui oli tema palk, oli tegu Euroopas silmapaistva reformiga.

Praeguseks on erinevad Euroopa riigid kehtestanud sarnaseid süsteeme ning lisanud veel mitmeid toetusi, mis parandavad lastega perede toimetulekut ja peaksid motiveerima lapsi saama. Isegi Ida- ja Kesk- Euroopa riikidest oli Eestist lapsega seotud hüvitiste ja toetuste mõttes on tublimad näiteks Slovakkia, Tšehhi ja Ungari.

Eesti jääb tervikuna lastega perede toetamises aga Euroopa kehvemate riikide hulka. “Kui vaadata rahaliselt, kui palju riik toetab lastega peresid, siis ühe pere kohta oleme suhteliselt mahajääjad, seda vähemalt paar aastat tagasi,” nendib Ainsaar.  

Eestil on küll üsna hea komplekt erinevatest toetustest, kuid maha jääme rahalises väärtuses.

Hiljaaegu tõsteti ka Eestis peretoetusi, kuid praeguses rahvusvahelises võrdluses see veel ei kajastu, sest teistest riikidest võrdlusandmete kogumine võtab aega. Praeguste toetuste suurenemine kajastub teiste riikidega võrdluses ilmselt paari aasta jooksul.

Punabi idee juurde tagasi tulles tõdeb Ainsaar: “Signaali mõttes öelda, et lapsevanemad ja laste kasvatamine on riigile tähtis – ses mõttes on Punabi idee hea.” Kuid idee teostamine vajaks läbimõtlemist rakendamise osas. Samuti on Ainsaar kindlal seisukohale, et ainult emaduse asemel tasub laiemalt vanemlusele keskenduda.