Euroopa Komisjon on näinud hoonete energiatõhususe parandamist ühe olulisema abinõuna süsihappegaasi heitkoguste ja energiakulude vähendamiseks. Möödunud detsembris selle tehtud ettepanek oli aga nõudlikum. Muu hulgas peaks juba kümmekonna aasta pärast olema eramajad, ridaelamud ja kortermajad vähemalt D-klassi energiatõhususega. Teisisõnu jääks nende aastane energiatarbimine ruutmeetri kohta 150–190 kWh vahele. Praegu on Eesti kortermajade keskmine soojatarbimine aastas ligikaudu 250 kWh.

Majandusministeerium pidas seda Eesti niigi ülekuumenud ehitussektori võimalustega arvestades ebarealistlikuks. Aastaks 2050 seatud eesmärgi poole liigutakse Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste uuringu põhjal valdavalt aga juba piisavalt jõudsalt.

Erandi moodustavad väikeelamud, mille pindala jääb alla 220 ruutmeetri. "Neile kehtivad leebemad energiatõhususe nõuded ja rekonstrueerimise toetusi pakutakse neile veel suhteliselt piiratud mahus," märkis liginullenergiahoonete uurimisrühma abiprofessor Martin Thalfeldt.

Kui Eesti soovib jõuda seatud eesmärgini, tuleks jätkata seega järk-järgult uute hoonete energiatõhususe nõuete karmistamist ja tagada hoonete tervikrekonstrueerimist soodustavad meetmed. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata väikeelamutele, mille kaasajastamisega pole seni erilist edu saavutatud.

Ühtlasi puudub abiprofessori sõnul praegu selge eesmärk, mille poole võiksid püüelda oma energiatõhususega eriliselt silma paista tahtvad arendajad. Uute hoonete puhul on energiatõhususklass A juba praegu miiniumnõue. Aastas peab jääma nende energiakulu alla 120 kWh.

Thalfeldti hinnangul nõutakse tervitatavana hoonete energiatõhususe direktiivi viimaste muudatusettepanekutega ka hoonete energiatõhususe skaalade arendamist.

"Uued skaalad peaks ühtlaselt katma kogu hoonefondi nii, et ühes otsas on nullheitega hoone ja kõige kehvemasse G-energiatõhususklassi jäävad need 15 protsenti hoonetest, mis raiskavad kõige rohkem energiat. Meie töö võimaldab lihtsasti need skaalad Eesti jaoks välja töötada ja tuvastada hoonefondi see osa, mis tuleks esmajärjekorras rekonstrueerida," selgitas Thalfeldt.

Digiauditite tulevik

Värske analüüsi puhul mängis töörühma sõnul võtmerolli Eesti ehitisregistri andmebaas. Uuring hõlmas ligikaudu 35 000 hoonet, millele oli väljastatud energiamärgis. Thalfeldt nentis, et andmed on praegu sageli puudulikud. Ainsana on välja toodud hoone aastane kogutarbimine. "Paraku leidub hulgaliselt hooneid, mille energiatarbimise osas puudub ülevaade," nentis abiprofessor. See võib raskendada taoliste digiauditite tegemist ka tulevikus.

Praegu saadud tulemuste põhjal võiks viimase 20 aasta suundumuste jätkudes saavutada aastaks 2050 süsinikuneutraalsuse 73 protsenti uutest või rekonstrueeritud hoonetest.

Hotellide ja ühiselamutega jõutakse nii kaugele umbes kolm aastat hiljem. Koolide, büroohoonete, spordihallide ja hoolekandeasutustega läheb aga ilmselt kiiremini. Analüüsi põhjal on need süsinikuneutraalsed ilmselt juba 15 aasta pärast. Kortermajade eriilmelisuse tõttu läheb nendega kauem, kuid töörühma hinnangul on uued või rekonstrueeritud kortermajad süsinikuneutraalsed ammu enne 2050. aastat.

Targa Linna kompetentsikeskuse all tehtud DigiAuditi projekti partnerid on Tallinn ja Tartu, mis tahavad 2050. aastaks lisaks süsinikuneutraalse hoonefondi saavutamisele saada lisaks kliimaneutraalseks linnaks. "Suhtleme majandusministeeriumiga, et Digiauditi projektis arendatud meetodid leiaks rakendust ka suuremal skaalal," märgib Thalfeldt.

Pikemas vaates loodab ta saada kolleegidega jooksva ülevaate, kui jõudsalt hoonefondi energiatõhususe parandamise eesmärkide suunas liigutakse.

Uuring ilmus ajakirjas IEEE Access.