"Meie tööst tuli välja sõnum, et Eesti energiasektoris on võimalik taastuvenergiaga suuresti meie kliimaneutraalsuse eesmärke saavutada. Samas päris nulli me 2040. aastaks veel ei jõua," ütleb Tallinna Tehnikaülikooli targa linna tippkeskuse strateegiajuht Einari Kisel. 

Rohetiigri algatuse käigus valminud Energia teekaardis analüüsis tema töörühm energiamajandust kolme osana: elektri-, soojus- ja transpordisektorina. Kõigis neis valdkondades kogusid nad turuosaliste kõige värskematel andmetel põhinevaid ekspertarvamusi, et mängida nende põhjal mudelis läbi erinevaid tulevikustsenaariume aastateks 2031. ja 2040.

Teekaardist järeldub, et järgmise kümne aasta jooksul on Eestil võimalik vähendada oma süsinikuheitmeid üle kümne korra. Kiseli sõnul eeldab see aga väga suuri investeeringuid. "Leidsime 2021. aastal seisuga, et süsinikuneutraalsuse hinnalipik Eesti energianõudluse katmiseks vajaliku energiatootmise jaoks on umbes viis miljardit eurot," toob ta välja. See aga eeldab, et kõik hooned on muudetud energiatõhusaks. Viimane läheb omakorda maksma veel vähemalt 25 miljardit eurot.

Suurte sõidukite suur mure

Einari Kiseli sõnul otsustas Rohetiigri algatus 2021. aastal uurida, kuidas oleks Eestis võimalik saavutada süsinikuneutraalsust taastuvate energiaallikatega. "Põhiküsimus oligi, et kas on võimalik Eesti energiasektoris süsinikuneutraalsust üldse saavutada," sedastab ta. Täpsemalt tahtis algatuse meeskond selgust saada, kui palju ja milliseid investeeringuid selleks teha tuleb.

"Tegelikult 2040. aasta vaates ei ole täielik süsinikuneutraalsus veel võimalik," tõdeb Kisel. Mure on just transpordisektoriga – küllaltki tõenäoliselt pole selleks ajaks veel olemas kõigile transpordiliikidele sobivaid rohetehnoloogiaid või ei jõuta neid kõiki veel välja vahetada. "Kõige suurem küsimärk kerkib üles suurte veokitega, aga ka laevanduses ja lennunduses. Häid lahendusi seal täna tehnoloogilise poole pealt välja pakutud veel ei ole," täpsustab ta.

Kui 2040. aastal vuravad osaliselt veokid endiselt fossiilkütuste toel, siis soojuse- ja elektrinõudluse osas võib Kiseli sõnul saavutada häid tulemusi juba 2030. aastaks. "Soojuse ja elektri poole pealt on meil võimalik jõuda selleni, et katame Eestis taastuvenergiaga kogu oma energiatarbe pea igal tunnil," sõnab ta. Määrava tähtsusega on selle tulemuse saavutamisel piisava salvestusvõimekuse olemasolu ja elektrienergia tarbimise juhtimine.

Eesti elektritootmisest võib vajaka jääda vaid talviste tippude ajal, kokku mõnekümnel tunnil. Siis tuleb Kiseli sõnul elektrit teistest riikidest sisse osta. "Kui aga juhtida elektrisüsteemi targalt ja nutikalt, on sisuliselt võimalik, et mingisugust elektri puudujääki ei teki," osutab ta.

Kuhu investeeriksite teie?

Tuleviku mudeldamise teeb Einari Kiseli sõnul alati keeruliseks tõik, et arvestada tuleb sadade eeldustega. Nüüdki koguti koos Rohetiigri kolleegidega kokku Eesti ettevõtjate ekspertarvamused ning kontrolliti üle nende eelduste arvuline paikapidavus. "Harilikult jääb mudelitest kõrvale see aspekt, et kuidas turg niivõrd uues olukorras päriselt käitub," avab ta murekohta.

Praegu kaubeldakse elektriturul suures osas põlevkiviplokkidega. Mudel aga kirjeldab aega, mil energiaturul teevad ilma tuulepargid, päikesepaneelid ja erinevad energiasalvestid. "Sel juhul on turu toimimise loogika hoopis teistsugune ja sellist näidet ei ole maailmast tegelikult eriti võtta," tõdeb Kisel. Oma uuringus palus Rohetiigri töörühm sestap erinevatel turuosalistel ette kujutada, kuidas nad käituksid, kui leiaksid end muutunud oludest. 

Kõigis kolmes sektoris puudutasid ennustused ka tulevasi investeerimisotsuseid. "Transpordis on küsimus selles, missuguseid autosid mingisugustel turutingimustel ostetakse," kirjeldab Kisel. Seal pidid turuosalised hindama, kui palju hangitakse tavalisi ja keskkonnasäästlikke autosid näiteks odava või kalli bensiinihinna korral. Soojussektoris analüüsisid nad aga oma käitumist kallite või odavate küttehindade korral. Samuti tuli jutuks valmisolek investeerida hoonete energiatõhususe parandamisse, kuid selle kohta koostas Rohetiiger sel aastal põhjalikuma Ehituse teekaardi.

Elektrisektoris nägid uurijad trendi, et oluline osa transpordi- ja soojussektori energiatarbest nihkub sinna. "Elektriautosid kasutatakse rohkem – see tähendab elektrisektorile täiendavat nõudlust. Samuti suurendab elektrinõudlust näiteks soojuspumpade laiem kasutus nii hoonetes kui ka kaugküttes," põhjendab Einari Kisel. Elektrisektori nõudlus suurenes selle tõttu uurijate üllatuseks siiski vaid mõne protsendi.

Hiljutine energiakriis sundis töörühma oma elektrisektori mudelit siiski pisut kohendama. Nimelt ilmnes, et tarbijatele ei meeldi hinnakõikumised ja paljud neist lülituvad sellistes oludes ümber fikseeritud hinnale. "Sel juhul ei reageeri tarbijad enam hinnakõikumistele oma tarbimise muutustega," seletab Kisel. 

See omakorda tähendab, et näiteks talvel on elektritarbimise tippe katta keerulisem, sest kõik tahavad tarbida. "Järelikult peab meil olema tippude jaoks vajalikke elektrijaamu rohkem, kui alguses eeldasime, või tuleb luua muid motivatsiooniskeeme tarbijatele," ütleb Kisel.

Seadusandlus vajab sättimist

Rohetiigri algatuse üks oluline väljund on Einari Kiseli sõnul nimekiri vajalikest sammudest, et vältida süsinikuneutraalsuse teel ette tulevaid karisid. "Selleks peaks seadusandluses tegema päris palju muudatusi," osutab ta.

Kõige kurioossem näide tuli tema sõnul simulatsioonides välja seoses meretuuleparkide suurte energiasalvestitega. Ideaalis peaksid need ostma energiat odavalt ja müüma kallil ajal. "Kui meil oleks suur salvesti, mis suudaks katta näiteks kolmandiku Eesti tarbimisest, siis see hakkaks ise enda ärimudelit sööma," märgib Kisel. Kui hiidsalvesti ostab turult palju elektrit, lööb see madalat hinda üles, kui aga müüb suures mahus, läheb kõrgem hind alla. 

"Ega väga palju mõeldud ei ole, kuidas sellist investeeringut oleks üldse võimalik rahastada," tõdeb Einari Kisel. Ettevõtjad saaksid niivõrd suurt äririski maandada, kui neil oleks tuhandete tarbijatega sõlmitud pikaajaline leping. Kiseli sõnul on selliseid lepinguid saavutada üpris keeruline. "Siin on vaja seadusandlikku regulatsiooni, et tarbijatel oleks huvi selliseid lepinguid üldse teha," sõnab ta.

Samuti võiks Eesti võtta eeskuju Soomelt ja Rootsilt, kus energiaturu regulatsioone on rohkem. Näiteks on neis riikides kasutusel päevasisesed reguleerimisturud. Kiseli sõnul sätestavad need ära, kuidas peaks süsteemihaldur elektrit tellima juhul, kui näiteks plaanitud tuuleenergia jääb tuuletu ilmaga tootmata. "Sellist turgu, kuhu potentsiaalsed tootjad saaksid esitada oma mahu- ja hinnapakkumisi, täna tegelikult Eestis ei ole," osutab ta.

Samuti saab Eesti soomlastelt-rootslastelt malli võtta harva kasutatavate elektrijaamade küsimuses. Jutt käib elektrijaamadest, mida on vaja ainult kõige külmematel talvepäevadel. "Kui sellist jaama on vaja kord viie aasta jooksul, siis kuidas tagada, et keegi selle olemasolusse üldse investeeriks?" arutleb Kisel. Soomes ja Rootsis maksavad tema sõnul selliste jaamade ülalpidamise kinni tarbijad võrgutasu osana.

Eeldused ja tegelikkus

Valminud teekaart on Einari Kiseli sõnul aus sisevaade Eesti energeetika võimalikku tulevikku. "Rohetiigri eesmärk võiks ju olla, et jõuamegi päris nulli. Meie ülikooli poole pealt püüdsime aga panna kokku realistliku pildi, mis on tegelikult puudu. Mida me näeme, et on võimalik teha? Kus me tegelikult mõjutada ei saa?" kirjeldab ta.

Einari Kisel möönab, et sedalaadi prognoosid ei taba kunagi täielikult märki, sest elu ise on alati kirjum. Vahepeal maailma tabanud pandeemia, kiire hindade kasvu, sõja ja järgnenud majanduslanguse valguses valmiski 2022. aastal teekaardist uuendatud versioon. "Variatsioonid võivad toimuda väga erinevas suunas väga kiiresti, aga pikas trendis see mõju ei ole liiga suur. Räägime energiaturul kõikumisest pluss-miinus viis protsenti," märgib Kisel.

Ehkki 2040. aastaks ilmselt kõike tehtud ei saa, saab suurem osa sammudest Kiseli sõnul siiski läbitud. "Päris paljud Rohetiigri kirja pandud punktidest on jõudnud täna juba uue valitsuse tegevuskavasse ja ka seadusloomesse. Eks lähiajad näitavad, kui tõhusalt neid suudetakse ellu viia," osutab ta.

Tallinna Tehnikaülikooli professor Anna Volkova koos Energiatehnoloogia instituudi kolleegide, targa linna tippkeskuse strateegiajuhi Einari Kiseli ning SA Rohetiiger energia teekaardi koostajatega kirjutavad oma tööst ajakirjas International Journal of Sustainable Energy Planning and Management.