Arvi Hamburg: usk praeguse elektrituru võimsusesse on naiivne
Kuigi uue koalitsiooni kokkulepitud põhimõtted energiakriisi mõjude vähendamiseks pakuvad inimestele hädavajalikku leevendust, vajab elektriturg sügavamat reformi, leiab Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu esimees. Ühtlasi vajab terve Balti- ja Põhjamaade piirkond energeetikas ühtset kõikehaaravat arengukava.
Churchilli tsiteerimisest on saanud viimasel ajal klišee, kuid head kriisi ei saa raisku lasta. Mõnel teisel ajal oleksin loosungiga nõus – ilma 1970. aastate energiakriisi ajal tehtud otsusteta poleks meil ilmselt nii energiatõhusaid autosid ja odavaid päikesepaneele. Praegu on meil aga seljataga kaks koroona-aastat ja Eesti on inflatsiooni poolest Euroopas esirinnas. Isegi looduses ei toimu evolutsioon, kui tervel populatsioonil korraga kõri kinni tõmmatakse. Seega, kelle asi on sel korral õppida ja kriisi mitte raisku lasta?
Arvan siiski, et eelkõige meie kui tarbijate asi, kogu ühiskonna asi. Siin ei saa niimoodi öelda, et, et keegi ainult valitsuses või kuskil mujal kõrgel vastutab. Peame endale esmalt aru andma, et sellise SKP tagaajamise, tarbimise tempo kasvu ning kõigi juurdekasvudega polegi lihtsalt võimalik maakeral juurde tulevaid ja olevaid inimesi enam normaalselt toita ning katta.
Suures plaanis seisab ühiskonna, mitte ainult Eesti, vaid terve maailma ees kolm suurt väljakutset.
Esimene on ärimudelite muutus. Need ei saa põhineda enam sellel, et homme tarbime ning toodame rohkem ja odavamalt kui eile.
Teieks peame kogu majanduse-ökosüsteemi ümberkorraldamisel mõistma, et täna ja homme on piirid olemas. Me ei saa muidugi koopasse tagasi minna ja elektrit välja lülitada. Järelikult peame olema nii palju targemad, leidmaks tehnoloogiad, mis võimaldaks meil nende piiratud ja rohkem ressurssi nõudvate loodusvarade kasutamisega hakkama saada. See on väljakutse inseneridele, tehnoloogidele ja teadlastele laiemalt.
Kolmas on veidi kergem – maailmavaate kujundamine. Peame nägema süsteemi tervikuna, mitte võtma sellest välja mingisugust tükikest ja keskenduma vaid sellele. Energeetika näitena võttes, seda tuulest ja päikesest tootes CO2 ei teki ja kõik tundub suurepärasena. Ent peame nägema ka geopoliitilisi jõujooni, kuskohast tulevad elektriautode akude materjalid, kui demokraatlikud need riigid on ja palju saab neile loota, lõpetades sellega, kuidas loodusega koos elada.
Seda on niimoodi muidugi lihtne rääkida. Ent kui uurime ükskõik millise inimese käest konkreetselt, kas ta on nõus näiteks autost loobuma, jõuame vastandlike tulemusteni. Näiteks õpetan koolis inseneeriat. Kui küsin gümnasistidelt, kuidas muuta Tallinn roheliseks pealinnaks, siis utreeritult tahaks nad, et linnas ükski auto ei liiguks. Samas kurdavad neist mõned, kuidas vanalinnas asuva kooli juurde on lamavate politseinike tõttu kehv autoga sõita.
Paradigma peab muutuma – kõrvade vahele peaks jõudma, et mina pean oma stiili ja toimetamisi muutma.
Kui aga otsime praeguse kriisi ajal süüdlasi, siis on ikka iga riigi valitsejatel vastutus oma piirkonna inimeste ees. Nad ei tohi lähtuda mitte ainult sellest, kuidas järgmistel valimistel rohkem hääli saada. Minu arusaama järgi baseerub riigimehelikkus või -naiselikkus mitte arvamuspõhistel tegudel, vaid teaduspõhisel toimetamisel. Need põhinevad meie tänasel võimekusel ja tulevastel unistustel, et need teadlased ja unistajad oleks vajalikul hetkel olemas ning neil oleks põnev.
Viskame vahel loosungina välja, et turg määrab kõike ja mingit planeerimist pole seega vaja. Mina olen selle koolkonna esindaja, kelle arvates pole miljardite eurodeni ulatuvate investeeringute puhul võimalik neid ette planeerimata tehagi. See on täiesti absurdne. Selle väga hea näide on meie elektriturg. See pole põhimõtteliselt ülesehitatud investeeringute, vaid muutuvkulude peale.
Nüüd on näha, mis selle turuga defitsiidi korral juhtub. Uskuda täna, et see turg lahendab meie eest probleeme, on üsna naiivne.
Ma ei mäleta, et keegi oleks neli-viis aastat tagasi Nord Pooli elektrihinna üle kurtnud ja perioodi pikemalt vaadates on ülejäänud Mandri-Euroopa pidanud maksma elektri eest paar korda rohkem kui meie. Võib isegi väita, et tarbijate jaoks töötas turg liiga hästi. Mõistliku tasuvusajaga oli aastaid mõttekas püsti panna vaid tuulikuid ja päikesepaneele. Mida tooks pikas plaanis börsilt lahkumine või kuidas seda remontida, et soodustada juhitavate tootmisvõimsuste rajamist?
Kui turg ei toimi, on imelik, kui usume, et see toimib ja oleme sellel samamoodi edasi. Võib-olla teen leedukatele liiga, aga näiteks esmaspäeval moodustas nende elektritootmisest 0,4 protsenti gaas ja selle gaasi hind mõjutas kogu Balti- ja Põhjamaade turupiirkonna hinda. See ei ole normaalselt toimiv turg.
Ma ei räägi, et turg kui selline on halb mõte. Ütlen, et tänane päev-ette või päevasisene turg on üles ehitatud minimaalsetele muutuvkuludele. See pole investeeringuid kunagi soodustanud ega hakka seda ka tulevikus tegema. Meil pole mõtet sellele loota.
Turu parandamiseks tuleb teha minu arvates kolme asja. Lisaks päeva ja päev-ette turule on vaja paika saada investeeringute garanteerimise turg. Investor saaks olla sellisel juhul kindel, et oma miljoni või miljardi elektritootmiseks pannes seda elektrit hiljem ostetakse.
Teiseks on vaja süsteemiteenuste turgu, mida meil praegu pole. See tähendab, et väga terava defitsiidi korral on meil põhimõtteliselt võimalik elektrit kuskilt osta. Ma ei ütle, et see müüja on tingimata olemas, kui defitsiidis on pool Euroopat. Vähemalt reeglistik peaks aga paigas olema.
Kolmandana peaks olema seotud elektri tootmisega võimalikult palju tarbijaid. See tähendab näiteks, et tehnikaülikool sõlmib Enefit Greeniga 10–15 aastaks lepingu ja selle järgi ta ostab. Kodutarbijat ei võta muidugi keegi oma 100 kWh tarbimisega üksikuna jutule.
Selleks on vaja elektrituru seadusesse paari iluparandust, mitte isegi uute paragrahvide lisamist. Lahti tuleks seletada, mis on kogukonna elektriühistu ja selle võimalused. Need peaks haarama tootmist, jaotamist ja enda toodetud elektri juhtimist. Täna me toota võime, kuid jaotada mitte, sest elektrivõrgu sisse võrku teha ei tohi.
Need on lihtsad sammud. Suurem osa maailma riike on läinud seda meelt, et rajatavad tootmisvõimsused müüakse ette ära. See on minu arvates ainus võimalus, kuidas tagada tööstusele hinnakindlus ja konkurentsivõime. Seda saab ainult läbi püsilepingute. Ma ei mõtle muidugi fikseeritud lepinguid, nagu neid praegu pakutakse – 250 eurot megavati eest ja roheenergiat müüakse lihtsalt suurema kasumimarginaaliga. Mis roheenergiast me räägime, kui anname mõista, et seda on keerulisem müüa?
Kokkuvõtlikult vajame aga võimalikult suurt ja mitmekesist energiaportfelli. See peaks olema iga riigi esimene prioriteet ja tähendab planeerimist. Kuna Eesti ja Baltikumi tarbimine on sedavõrd väike, peame kaasama teised Läänemere-äärsed riigid või vähemalt Põhjamaad, et järgmise paarikümne aasta vaates tootmisstruktuurid paika panna. Mida rohkem on erinevaid energialiike, seda parem. Kuigi Soome võtab praegu kolmandiku elektrist mujalt, on see siinkohal hea näide.
Ootusest, et Brüsselist tulevad direktiivid ja ettepanekud, kuidas peaksime me talvel toime tulema, ma aru ei saa. Samamoodi tulid Nõukogude ajal Moskvast käsud, aga me teadsime toona ise, kuidas talvel maja soojaks kütta.
Energeetika vallas on olnud Eestis elektrituru avamine on üks viimase paarikümne aasta suuremaid muutusi. Samal ajal on väiketootjate ja -investorite jaoks kõige lihtsam võimalus turule tulemiseks taastuvenergia lahendused, mis muudab võrku paratamatult ebastabiilsemaks. Kuidas kindlustada mitmekesine tootmisportfell, ilma et me maksaks end duubeldamise ja fossiilkütustel põhinevate tagavaravõimsuste säilitamise tõttu rumalaks?
Päris ideaalilähedast teed pole. Otsus on vastu võetud, et fossiilkütustest tuleb 2030. või 2035. aasta paiku elektri tootmine lõpetada. Kogu mehhanism on käima pandud ja on raske ette kujutada, kuidas pangad annaks raha inimesele, kes tahab rajada praegu fossiilkütustel töötavat jaama.
Selle aksioomi tõestus on tänane poliitiline olukord. Sõda on fossiilkütustest loobumisele tempot juurde andnud, kuigi maailmakaardi ette võttes pole Venemaa määrav. Kivisöe ja nafta puhul on Venemaa tootmisprotsendid väikesed. Gaas on veidi hellem teema, kuna Venemaal on õnnestunud end Euroopasse sedavõrd hästi sisse süüa. See on näide planeerimise puudujäägist.
Elektrisüsteemi tootmise-tarbimise bilanssi saab tagada kahel viisil. Peame juhtima tootmist või tarbimist. Viimane on tarbija seisukohalt kindlasti ebamugavam ehk selle peale 100 protsenti loota ei saa. Järelikult on vaja meil reguleeritavaid võimsusi. Riigiisana jälgiks seega, et isegi kui keegi teeb lõkke peal aurust elektrit, tal see lõke täielikult ära ei kustu, kuid samal ajal annaks ta tarbijatele garantii. Tal peab olema kas endal salvestusvõimalus, ta peab sellesse investeerima või andma selle töö kellelegi teisele.
Praegu saab näiteks sajamegavatist tuuleparki püstitav investor süsteemihaldurile öelda, et elektrisüsteemi stabiilsuse tagamine on tema asi. Süsteemihaldur võibki Kiisale seepeale veel ühe kiirkäivitatava gaasiturbiini juurde panna, kuid selleks tarvilik raha tuleb meie kõigi taskust.
Sellel samal investoril saab olla seeläbi tootmise omahind suurusjärgu kolm senti, kuid ta saab müüa börsil oma energiat 300 euro eest. Süsteemiteenust peaks seeläbi vaatama suuremas ulatuses, et uurida võimalusi reservide või salvestusvõimaluse loomiseks.
Inglismaa näite varal peaks olema planeerimine ja süsteemi varustuskindlus esikohal. See ei tähenda ainult elektri põhimõttelist olemasolu, nagu Elering väidab. See on ebanormaalne, kui keset suve on elektri hind 500 eurot megavatist. Lohutan end mõttega, et elektrijaamade omanikud remondivad talveks palehigis söeelektrijaamu.
Räägime praegu väga palju Saksamaa mõjust, kuid selle tänane probleem pole gaasist elektri tootmine. Elektritootmise struktuuri vaadates töötavad Saksamaaal nii söe- kui ka tuumajaamad. Kitsaskoht on kaugküte, sarnaselt Hispaanias ja Belgias. Gaas on ohtlik mitte ainult selle rolli pärast elektrihinnas, vaid puuduste tõttu infrastruktuuris. Isegi kui hakkame tooma maagaasi veeldatuna mujalt, on ehitatud taristu arvestusega, et gaas tuleb Venemaalt. Teiseks on LNG torugaasist alati kallim.
Eesti tingimustes on Paldiski LNG-terminali rajamine loomulikult hädavajalik. Ent selle vajalikkusest räägiti juba aastal 2009 ja juba siis toimusid Paldiski linnavalitsuses avalikud arutelud. Toona jäi see katki. Teisel korral läks see luhta Rõivase valitsuse ajal. Selle asemel rajati Soomega koos Baltic Connector, kuna Soomel oli vaja soodsa Gazpromi lepinguga kuskil oma gaasi hoida. Praegu selgub, et Läti mahutis on gaasi vähe ja Soome võtab sealt rohkem gaasi kui Balti riigid kokku.
See ei ole kriitika, vaid me peame selliseid asju ette nägema. Poliitikud ei pea kõigega kursis olema, kuid ministeeriumites on ametnikud, kes peaksid suhtlema ümbruskonnaga, omama infot ja väga selgeid nägemusi. Kas minister, valitsus või riigikogu selle ellu viib, see on teine asi. Üht-teist oleme ju saavutanud. Kaugküttes oli gaasi osakaal Eestis kunagi umbes 80 protsenti, kuid oleme sellest suures osas pääsenud. Ka õlikatlad ja Iru elektrijaam on tehtud masuudi peale.
Meil peab säilima seega mingisugune talupojatarkus. Tulevikku vaadates näen kaugküttes siiski ühte ohtu. Oleme soojatootmises suuresti puiduhakkel ja teeme Narvas sellest ka elektrit. Euroopa Teaduste Akadeemiate Assotsiatsioon on aga järeldanud, et puitu ei tohiks põletada. Kardan oma kuklakarvadega, et ühel hetkel tuleb Brüsselist selline käsk. Euroopas väga palju puitu pole ja mis nad ainult Balti riike ja Poolat ikka väga lummavad. Sellisel juhul oleme jälle maoli.
Möödunud nädalal toimunud Euroopa Parlamendi hääletusel otsustati, et nii tuumaenergia kui ka gaas on keskkonnasäästlikud. Kas või kuidas pole taoline otsus gaasi suhtes variselik või miks see halva maigu suhu jätab? Jah, Euroopa Liidu CO2 heitmed on vähenenud oluliselt just gaasi laialdasema kasutuselevõtu tõttu, kuid samal ajal on tegu endiselt fossiilkütusega, millest on tõotanud blokk loobuda.
Ega gaas ei olegi otseses mõttes halb. Eetiline pool on tähtis – me ostame gaasi ja maksame selle eest roppu raha rahvale, kes sellega teist rahvast tapab.
Eestis paneks ma seetõttu kõvasti rõhku biogaasi tootmisele. Arendada võiks isegi riiklikke programme ja kasutada ka taasterahastu vahendeid. Biokütuse ühing hindas paar aastat tagasi, et Eestis on 380–390 miljoni kuupmeetri tootmine täiesti saavutatav. Tarbimine on meil 450 miljonit kuupmeetrit. Biogaasijaamu koos biometaani puhastamisega on praeguseks üle kümne, kuid nende ehitamist võiks kiirendada. Need projektid ei maksa sadu, vaid kümneid miljoneid.
Paraku on meie taristu ehitatud taas vene gaasi peale. Kuna see gaasimolekul pole enam mitte ainult punast, vaid verist värvi, saame toetuda praegu vaid LNG-le. Täielikult pole võimalik meil gaasist lahti saada, sest meil on vaja kiirkäivituvaid võimsusi.
Teiseks peab olema igal riigil oma võimaluste piires teatavad tootmisvõimsused. Euroopa Liidu riikide vaheline solidaarsus on ideena väga tore, aga kasvõi Rootsi käitumine oma elektri tootmisvõimsustega möödunud talvel näitas, et sellele ei saa kriisi ajal loota.
Kui gaas pannakse süsinikuvaese kütusena tuumaenergiaga ühte patta, siis millise jälje jätab Euroopas tuumaenergeetika arendamisele ja selle võimalikule renessansile? Kas need mahuvad mõlemad korraga turule?
Kindlasti mahuvad. Kujutan ette, et tuumaenergeetika renessanss maailmas, Euroopas veel ennaktempos, kuna Euroopa on ressursside poolest vaene, kindlasti tuleb. Ilma selleta pole mõtet rääkida kõnekeele järgi süsinikuneutraalsusest. Lisaks on tuumakütuse hankimisel ühest riigist sõltuvusse sattumine praktiliselt võimatu.
Need kaks energialiiki mahuvad ühte patta, sest kuigi praegused tuumareaktorid on allakoormatavad kuni 30 protsendini, tuleb vastu puhtmajanduslik loogika. Kui ma selle suure investeeringu teen ja ehitan neljasaja megavatise reaktori, tahan ma, et see paneks täie rauaga kogu aeg. Muutuvkulud, kütusekulu on võrreldes kõige muuga sedavõrd väike. Kui tekib olukord, kus sellest 400 megavatist ei piisa, on vaja kiiresti käivituvaid võimsusi. Ennekõike tähendab see gaasijaamu.
Tuule- ja päikeseenergia puhul tuleb mõelda salvestusvõimsusele. Selleks vesinikku kasutades peame mõtlema energiakulule. Kui kulutad selleks 50 ühikut elektrit, saad sellest uuesti elektrit tehes 15 vastu, lisad sinna hoiustamiskaod, gaasi ruumala vähendamiseks veeldamiskulud, siis tekivad paratamatult küsimused selle mõttekuse kohta.
Ma kindlasti ei välista, et sel mingisugust tulevikku pole, aga vesinik ei hakka kunagi täitma energiasüsteemis salvestamises põhirolli. See ei ole lihtsalt füüsikaliselt võimalik.
Metallurgias ja keemiatööstuses võiks saada see samas gaasi ja kivisöe asendajaks. Ent kui näiteks Saaremaa ümber tuulikud püsti panemegi, seal toodetava gaasi otse Saksamaale saadame, peame hoolikalt läbi mõtlema, kas seal toodetav metall suudaks oma hinnalt Islandi või muude riikidega konkureerida. Teine koht on põlluväetised, mille tootmiseks kasutatakse praegu maagaasi.
Kui ühiskonna ees seisavad väga suured väljakutsed, kipuvad inimesed sageli kas nende olemasolu eitama või kalduvad tehnoutopismi. Mõnikord on sel alust – liitiumakude hind on langenud alates nende leiutamisest 97 protsenti ja päikesepaneelid maksavad kümme korda vähem kui kümne aasta eest. Samas näeme tehnika arengu tõttu seal kõrval düstoopilisemaid nähtusi, nagu suurriikidega võrreldava elektritarbimisega krüptovaluutasid. Milliseid lootusi saame läbimurdelistele tehnoloogiatele panna?
Kindlasti on tehnoloogiad need, mis maailma parandavad. See on klaar. Üks lihtsamaid tehnoloogiaid, mida täna võiks ja peaks tegema, on mitte mingisuguste kütuse põletamise keelustamine, vaid CO2 kokku korjamine, et teha sellest sünteetilisi kütuseid ja muud. Seda ütles Endel Lippmaa 45 aastat tagasi, et kui me täna ei oska CO2-ga midagi teha, korjame ta kokku, paneme ta kuskile konteinerisse merepõhja. Ta ei teadnud ööd ega mütsi, et Norras sarnase hoiustamisega tegelema hakatakse, aga ta oli visionäär.
Olen seda meelt, et kõik jäägid, mis tööstuses tekivad, sh CO2, ei ole mürk, mida peab kartma, vaid neist saab teha hoopiski väärtuslikumaid tooteid. Meie põlevkivi jaoks on muidugi need investeeringud ja seda puudutav teadus-arendustegevus on nii suuremahuline, et äärmisel juhul oskame seda kinni püüda ja Norrasse saata. Alar Konist on kirjutanud, et see oleks majanduslikult põhjendatud, kui CO2 hind on tonni kohta 85–90 eurot.
Teine pool on see, et kõik need uued tehnoloogiad, kasvõi elektriakud, põhinevad loodusvaradel. Rohkem tootes läheb nende hind loomupäraselt alla, akude ja päikesepaneelide puhul on langemisruumi veelgi. Masstoodangu puhul tuleb aga vaadata üha rohkem, kust lähtematerjal pärineb. Kahjuks pole see Saksamaa, Belgia või Eesti.
Nõnda peaks käituma energiastrateegid sarnaselt kui kümne aasta eest Silmet. Sidemete puudumise tõttu polnud võimalik muldmetalle enam Hiinast hankida ja Tiit Vähi müüs ettevõtte maha ameeriklastele, kellel olid seal endal kaevandused. Taolised ressursid jaotatakse maailmas ära. See tähendab, et peame geopoliitiliselt semmima nendega, kellega koos ligipääs energeetikas tarvilikele metallidele tagada. Loodetavasti on Euroopa tervikuna piisavalt tugev, kuid Eesti üksinda kindlasti mitte. Võib-olla on siin mingeid varusid, kuid kes see oma tagaõue kaevandust tahab?
Ma ei ole seega väga suur optimist, et mingi üks suur revolutsioon meid päästab. Näiteks Soome geoloogide töö näitas hästi, kuidas riigis ainuüksi rasketranspordi vesinikule viimiseks oleks tarvis toota 2,7 korda rohkem elektrit.
Ent seda, mis meil Eestis praegu on, seda peaksime küll mõistusega kasutama, on see põlevkivi, turvas või ka väetise tootmine. Kui ütleme näiteks, et Eesti hakkab arendama tuuleenergeetikat ja on olnud mingid tohutud arengud, peame küsima, mis on selle eeldused, ning kas meil on selles vallas praktika ja kogemused.
Põlevkivi oleme üle saja aasta uurinud ja kasutanud seda maailmas kõige rohkem, lisaks elektri ja õli tootmisele ka keemiatööstuses. Järelikult, kui need teadmised on olemas, aga nende teadmistega pole mitte midagi teha, sest peame produkti ennast jamaks, siis on see pooltõde. Kui see pooltõde on valdav, peame seda pooltõde minimeerima. Ütlema, et jah, see on paha, aga nendel ja nendel eeldustel, kuid saame neid eeldusi muuta.
Olukord on keeruline, kuid Eesti keemiatööstuse seisukohast võimaldab põlevkivi ikkagi üsna palju produkte teha. Loomulikult mahud on väikesed, maailm meid ei oota ja neid kemikaale tehakse polümeersel teel järele, aga need võimalused on olemas. Näiteks annab põlevkivi pürolüüsi edasi arendada ja ringmajanduses plastide puhul kasutada. Lätlastel-leedukatel ja soomlastel on raskem, sest neil pole põlevkiviga seda kogemust all.
Nüüd võib keegi muidugi öelda, et meil ei ole tuumajaama ehitamise kogemust olemas. See on veidi teine lugu. Meil oleks vaja 10–15 tõsist füüsikut, kes ei pea olema ilmtingimata energeetikud. Kui neid pole, on meil võimalik neid sisse osta, siis oleks see üks arenguvõimalus.
Eesti väiksus on ühtaegu nii pluss kui ka miinus. Kuigi see võimaldab meil vajadusel kiiresti edasi liikuda, tähendab see kohati, et kompetents ongi koondunud vaid ühte kohta. Varem võis näha seda põlevkivi- ja praegu tuumaenergeetika puhul. Samas on ajakirjanikel vanasõna, et alati tuleb vaadata, kes kelle käest raha saab. Seega, isegi kui teadlased ja eksperdid on tegelikult sõltumatud, kuidas nende seisukohad ka väliselt head välja näeksid?
Lihtsa vastusena peab meil kompetentseid inimesi rohkem olema. Probleem on see, kust neid saada. Tegime näiteks Tehnikaülikoolis koos Tartu Ülikooliga 15 aasta eest ühise magistriõppekava tuumaenergeetika õpetamiseks. Toonane haridusminister Jaak Aaviksoo ütles, et mitte elus ei tule Eestis tuumajaama ja niisugust eriala mitte kunagi Eestis õpetama ei hakata. Loomulikult seda ühisõppekava ei avatudki ja täna pole seda endiselt.
Nõnda saatis Eesti Energia aastatel 2013–2014 kolm inimest Rootsi, kellest üks – Henri Ormus – on olnud praeguseks Euroopa tuumaenergia ühingu asepresident. Eestlanna Merja Pukari on praegu Rootsi tuumajaamade omaniku ohutuse järelevalve peadirektor, mis näitab, et huvi on olemas. Kui Eestis rakendust pole, siis piirid on lahti ja nad lähevad mööda maailma laiali.
Ma saan aru, et praegu räägib praegu tuumaenergeetika eelistest Eestis ainult üks firma, mida saab võtta reklaamina ja nii see ongi. Nad on teinud head selgitustööd, aga mina nende asemel mängiks rohkem arvude peale. Nad on tellinud mitmesaja leheküljelisi analüüse, kuid vaevalt neid keegi lugenud on. Mina igal juhul mitte. Lubadused, kuidas me kõik hakkame saama elektrit 55 euroga, mulle peale ei lähe. Isiklikult tahaks ma näha, kuidas see hind kujuneb.
Ent sisulises mõttes on teinud nad tänuväärset tööd. Nende eestvedamisel võtsid 28 riiki vastu ühised ohutusnõuded. Enne seda valitsenud olukorda võis võrrelda seda, kuidas lennufirma Boeing peaks arvestama igas riigis erinevate regulatsioonidega. Teiseks on nad välja pakkunud läbitöötatud kütuse matmise tehnoloogia puuraukudesse. Üksikasju ma ei tea, kuid pealtnäha tundus see võrreldes kalju sisse tühimike õõnestamisega uudse lahendusena.
Tänast olukorda vaadates olen ma tuumajaama ehituseks pakutud aja suhtes umbusklikum. Näiteks kulub nende sõnul tuumakütuse ette valmistamiseks tarviliku lepingu sõlmimiseks ja lepingujärgseks tegevuseks Prantsusmaal neli aastat. Kõige optimistlikumalt on jaam valmis aastal 2030, kuigi ma kahtlen selles. Igal juhul tulevad lähemad seitse aastat meie jaoks väga karmid.
Fossiilkütustest täielikult vabanemiseks peaks suutma maailm toota aastas ligi 38 000 teravatt-tunni jagu elektrienergiat. Samas näitas kasvõi rahvusvahelise energiaagentuuri vahetult enne viimast kliimakohtumist avaldatud analüüs, et riikide kõigi lubaduste täitumisel toodaks maailm 2030. aastaks taastuvatest allikatest vaid 8000 teravatt-tunni jagu elektrit. Millest see lõhe räägib? Kas surverühmadel on liiga suured ootused, poliitikud alluvad fossiilkütuste tootjate lobile, meie elektrijaamade vanus on veel liiga väike või on selle taga hoopis midagi muud?
On need rahvusvahelise energiaagentuuri või Euroopa Komisjoni eesmärgid. Neid võib paika panna ja võib-olla peabki, ent nende saavutamiseks peab olema selge mehhanism ja plaan.
Võtame kasvõi meretuulepargid. Tootmisvõimsust on kindlasti vaja. See on selge nagu aamen kirikus, kuid kuskil on omad piirid on olemas. Möödunud aastal võtsin kokku kõigi tuulikute kasuteguri Põhja-Balti regioonis ja see oli 0,34 ehk need kasutavad oma nimivõimsusest kolmandikku, kuid millal need töötavad, on täiesti juhuslik.
Võime seeläbi teatada, et paneme kasvõi Saaremaa ümber püsti kolm tuuleparki, kuid sellisel kujul on tegu pooltõega, sest terve aasta need meid ei päästa. Mulle tundub, et see käib natukene kampaania korras. Näeme ühte lahendust ja hakkame seda propageerima.
On selge, et fossiilkütustest lahti saamine ongi raske, sest pole veel uut tehnoloogiat, mis võimaldaks püsivat tarbimist. Sellele lisaks tuleb mängu füüsika. Kui vaadata, kui palju energiat tuleb energiat mingi energiakoguse saamiseks kulutada, siis fossiilkütuse puhul on see näiteks tuulest ja päikesest suurusjärgu võrra väiksem. Tulevikus läheb üha suurem osa energiast energia hankimiseks.
Päikesepaneelide puhul on probleem lisaks maakasutus, sest maailmas on niigi inimeste toitmisega probleeme. Komme rajada päikeseparke viljakale põllumaale on absurdne. Kuna Eestis täiesti viljatut maad peaaegu ei ole, peaksime eelistama hoonete katuseid või ehk mõningaid paepealseid muldi. Võime unistada ka Sahara kõrbe päikesepaneelidega katmist, kuid olen kuulnud viimased 50 aastat juttu, kuidas seda võimaldav ülijuhtivus on nurga taga. Niimoodi jätkates suren ma enne maha, kui seda näen.
Tehnoloogiad ei arene lihtsalt väga kiiresti. Kriisidel on komme neid arenguid soodustada ja selles osas olen oma optimist. Elektri kõrge hind ja selle nappus pole hea, kuid sunnib meid mõtlema, kuidas seda tõhusamalt kasutada. Sädemed võiks lennata ja mõni säde hakkab ehk kandma. Eurooplaste laiem häda ja eestlastel eriti on see, et oleme väga rumala tööstuse struktuuriga, seda lisandväärtust palju juurde ei saagi.
Kuigi inimesed kipuvad sellest mööda vaatama, odavaim energialiik pole mitte päike ega tuul, vaid hoopis energiatõhususe kergitamine. Viimane ei tähenda pelgalt kodu soojustamist, vaid ka sama energiatarbimise juures oluliselt suurema lisandväärtuse loomist, mis on taaskord Taanit näitena tuues võimalik. Aastatel 1990–2015 kasvas nende SKT poole võrra, kuid energia tarbimine vähenes kümme protsenti. Kui palju võiksime me sellele Eesti majanduse praegust struktuuri vaadates panustada?
See eeldab nutikust, kuidas seda ühte kilovatt-tundi mõistlikult tarbida. Kas see on alati kõige odavam lahendus? Mitte ilmtingimata. Kui vahetan oma AAA pesumasina AAA+ vastu, siis ilmselt ma rahas ei võida, kuid Eestis tervikuna on võimalusi kokkuhoiuks ning energia paremaks kasutamiseks küll ja veel.
Näiteks käisin hiljuti Irus, selle prügipõletusplokk töötab mõnusasti ja tuleb kaugküte, kuid metsikult elektrit võtvast ventilatsioonist ei tule kaugküttevõrku mitte midagi. Miks me seda soojust kuidagi ei kasuta? Samamoodi võiksime kasutada merevee-soojapumpi ja madalatemperatuurilist kaugkütet. Meil pole mõtet seda auru üle 100 kraadi ajada ja sellega võrgukadusid tõsta, uutel majadel piisaks põrandaküttena 40–50-kraadist küll. Tänapäeval on selliseid lihtsaid tehnoloogilisi võimalusi energiatõhususe tõstmiseks palju.
Hea ja huvitav näide on Estonian Cell. On muljetavaldav, mida on nad biogaasi puhastamisega teinud. Tööstuses tekkivaid jääke saaks selgelt nutikamalt kasutada, kuid me ei saa lüüa kõiki ühe lauaga.
Mida saaks kõigile ühe lauaga soovitada, on elamute soojustamine. Teame, et 60 protsenti energiast tarbitakse hoonetes. Eestis on targad inimesed välja rehkendanud, mida nende soojustamiseks teha tuleb. On hämmastav, et me pole suutnud hoonete soojustamiseks 10–15 aasta kava teha. Selle asemel jagame taotlusvoorudes esimese tunniga mõned miljonid ära ja kogu lugu, kuigi teame, et seal on säästuvõimalus olemas.
Peaksime püüdma leida selleks pidevalt riiklikult raha. Suurusjärgus 80 protsenti elamutest on ehitatud tüüpprojekti järgi ehk me saaksime kasutada tehaseelemente ja masstootmist. Pidev programm võimaldaks ehitussektoril tulevikku paremini planeerida. Kui tean, et 10–15 aastaks on tööpõld ees, tekib mul julgus koolitada töötajaid ja teha investeeringuid.
Väga palju sõltub ka elektritootmise struktuurist, Kui meil on hästi palju päikest ja tuult, võiks meil olla tööstus, mis saab tarbida energiat episoodiliselt. Näiteks oli Nõukogude ajal kõige efektiivsem koormuse regulaator Kunda tsemenditehas. Põlevkivijaamu ei tahtnud keegi toona alla koormata ja tsemenditööstus kasutas ära ülejääva energia.
Ent me ei tohiks säästu- ja tõhususe tõstmise võimaluste otsimisega lolliks minna. Näiteks paluti mind appi Eesti gaasivõrgu analüüsimisele, sest Euroopast oli jälle mingi direktiiv ette antud. Mõistus peaks olema see, mis, mis arvud paika paneb, mitte arvud mõistust.
Eelmisel nädalal avaldati lõpuks uue koalitsioonileppe põhimõtted, mis pakuvad ilmselt energiakriisi sümptomitele leevendust. Milliseid poliitikaid näete riigi tasandil, mis aitaks olukorda süstemaatiliselt parandada?
Elektrituru reformi või sotsiaalelektri näol on tegu kindlasti tagajärgede leevendamisega ja seda on vaja, sest olukord on päris jama.
Pikas vaates vaataksin kindlasti üle taastuvenergia tasu. Kas täna selliste turuhindade juures ikkagi on vaja maksta tarbijal 1,13 senti? Teiseks võib küll Jürgen Ligi öelda, et ükskõik milliste maksude puutumine on rumal ettepanek, kuid maksupoliitika võiks siiski üle vaadata. Kuigi elektriaktsiis on suhteliselt väike, siis mingisuguse summa see kokku annab. Gaasiaktsiis pole sedavõrd väike.
Kolmandaks on Paldiski LNG-terminali rajamine on hädavajalik ning ametkondade ja firmade kraaklemine peab lõppema. Neljandaks tuleks vaadata üle riikidevahelised ülekande tasud. Vähemalt teatud protsent ülekandeliinide võimsusest tuleks vabastada, et Baltimaade ja Soome tarbijatel oleks võimalus osta energiat kõigist teistest riikidest. Praegu on see võimalik ainult finantsinvesteeringutega.
Elektrituru nn universaalteenuse suhtes oleks mul kolm ettepanekut. Kõigil Eesti tootjatel, kelle tootmisvõimsus ületab 10 MW, võiks olla võimalus müüa viiendik oma toodangust ära otseteenuse kaudu. See tuleb turult välja ja ülejäänu hinna määrab turg. Kui seda kontrollib konkurentsiamet, et teki Euroopaga mingit probleemi, kuna see meede kaitseb väiketarbijat. Praegu pannakse universaalteenuse pakkumise kohustus Eesti Energiale ja ma poleks sarnaselt Sutterile selle otsuse üle õnnelik.
Brüsselis püüaksin elektrituru ja CO2 börsi üle vaadata. Sellele võiks seada mingisuguse hinnapiiri või jagada selle ületamisel tasuta kvoote. Oleme viimastel aastatel jooksul näinud, kuidas kvootide hind kerkis spekulantide tõttu. Kui tekkis hirm, et tuule- ja päikeseenergiat saab liiga palju ning kvoote pole nii palju vaja, müüsid nad need maha ja CO2 hind langes kolmandiku võrra. Kõik olid rahul, kuid arvan, et CO2 turul ei peaks finantsinvesteeringud toimetama.
Elektrituru tegemine oli 20 aasta eest oli vajalik, kuid me ei saa enam nüüd öelda, et see toimib ideaalselt. Seda tuleks täiendada vähemalt Euroopa tingimustes investeeringute kaitsmise ja süsteemiteenuste pakkumisega.
Lõpuks on vaja meil ikkagi energeetika valdkonnas suurt plaani. See algab Euroopa loodusressursside kaardistamisest, lõpetades taastuvenergialahenduste süsinikujalajälje leidmisega, et saaksime teha võrdlusi võrdsetel alustel. Peame suure laua taga leppima, kuhu millised jaamad rajatakse.
Kitsamalt Baltimaid vaadates peame pöörama tähelepanu Euroopaga sünkroniseerimisele ja julgeolekule. Praegu ühendab meid ülejäänud Euroopaga läbi Suwalki lõhe seitse ülekandeliini. Ükskõik kui hea või halb Euroopa süsteem on, siis meie side Euroopaga on liiga nõrk. See on aga pikemplaan, praegu peame punase kriidiga seinale kirjutama: "Toota, toota, toota!"