"Traditsioonilise metoodika – tellingute, töömeeste ja praegu nappiva välistööjõuga – suudetakse praegu Eestis renoveerida jämedalt 200 seda tüüpi hoonet aastas. Kui 14 000 hoonet on ootel, võtaks see kokku 70 aastat. Meil ei ole seda aega: need ei pruugi renoveerimata senikaua vastu pidada või määratakse meile mingi trahv, mida hakkavad maksma meie lapselapsed," nentis Peep Pihelo, doktoritöö autor ja Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi ekspert.

Osaliselt tuleneb renoveerimistööde pakilisus Euroopa Liidu võetud kliimaeesmärkidest. Aastaks 2050 loodetakse saavutada kliimaneutraalsus ehk õhku ei paistaks rohkem kasvuhoonegaase, kui jõutakse neid sama aja jooksul siduda. Eesmärgi saavutamist hõlbustaks hoonete energiatõhususe parandamine. Hinnanguliselt oleks võimalik Eesti kogu hoonefondi värskendamisega vähendada soojusenergia tarbimist 70 protsenti ehk aastas 6,4 teravatt-tunni (TWh) jagu.

Renoveerimistöid tuleks teha ka rahvusvahelistest kokkulepetest sõltumatult. Nõukogude ajal ehitatud paneelmajadele kavandatud 50-aastane eluiga on lõpule lähenemas. Samas on selgunud, et tarindid, hoonete kandvad osad ja jäikus on tihti heas seisukorras.

"Ainult sellest aga ei piisa. Neis hoonetes on halb sisekliima, seal pole sageli piisavalt värsket õhku, head ventilatsiooni ning seintele kogunev niiskus paneb toad hallitama," tõdes Pihelo. Eriti suur probleem on see vahetatud akendega majades. Kui aknad õhku läbi ei lase, ei saa ka näiteks vannist, keedupotist või inimestest endist õhkuv niiskus enam ruumist korralikult lahkuda.

Paneelmajade renoveerimise tööstuslikuks muutmine ja energiakulude vähendamine ähvardab muuta niiskusprobleemi veelgi teravamaks. Muu hulgas hõlmab see hoonete tehases valmistatud paksude paneelidega katmist. Piltlkult pannakse majale selga teine kasukas.

Osaliselt saab vähendada niiskuse kogunemist uute tehnosüsteemide, näiteks soojusvahetite ning ventilatsiooni- ja kütteseadmete, lisamisega. Teiselt poolt saaks tegutseda teaduspõhiselt paneelide disainimisel ja paigaldamisel. Just sellele keskendus Peep Pihelo oma doktoritöös.

Vaata ka katket intervjuust, kus räägib Pihelo tehases valmistatud paneeli eripäradest ja renoveerimisel sagedamini nähtavatest tüüpvigadest.

Kriitilised piirid
Suuresti Tallinna Tehnikaülikooli põhjalikult renoveeritud pereühiselamus tehtud mõõtmiste põhjal leidis ta kriitilised piirid, mille ületamisel sisaldab betoon elamiskõlbuliku sisekliima tagamiseks liiga palju vett. Kui katta sel ajal hoone paneelidega, võib hakata kahjustama veeaur kasutatud paneelide puitosi ja eluruume.

Kriitilise niiskussisalduse piirina ei tohiks olla tehases toodetud paneelide paigaldamise hetkel olla kuupmeetri raudbetoonpaneelide kohta vett enam kui 110 kilogrammi. Septembrist aprillini jääb see Eestis loomulikult keskmiselt 80–90 kilogrammi vahele. Tugevate vihmade ja tuule tõttu võib see aga tõusta enam kui 135 kilogrammini ning selle väljakuivamine alla kriitilise piiri võib võtta aega nädalaid.

"Me ei saa täpselt öelda, kui sageli on selle vastu seni tehtud renoveerimistööde käigus eksitud, kuid sel ajal hoonete kaldvihma eest kaitsmata jätmine võib tekitada edaspidi probleeme," märkis Pihelo. Nõnda tuleks enne tööde algust teha kindlasti vastavaid mõõtmisi. Ühtlasi leidis ta, et sõltuvalt kasutatud materjalidest ja renoveerimistöödel järgitud kvaliteedinõuetest võib võtta täiendavalt soojustatud struktuuride kuivamine kuuest kuust kahe aastani.

Töö teise poolena otsis Pihelo võimalusi betoonist niiskuse välja laskmiseks. Paremate aegade ja ideaalse olukorra ootamine pole alati võimalik. Ehitada tuleb iga ilmaga. Lahendus peitus muutuva veeaurutakistusega õhu- ja aurutõkkekihis. Sõltuvalt õhu niiskuse sisaldusest laseb see veeauru läbi vähem või rohkem.

"Näitasime ära, et põhimõtteliselt on võimalik ehitada ka ilma sellise kihita, aga risk on väga kõrge. Kui niiskus jõuab elementi, võib see selle sees teha puitkarkassidele väga palju kurja," laiendas Pihelo.

Esimesed sammud
Tööst võib tõusta kasu tuhandete hoonete renoveerimise puhul. Eestis toodeti betoonpaneele ühes kindlas tehases ühe kindla retsepti järgi alates 1960. aastatest 1990. aastateni. "Väga palju üldistades on kliima üle terve Eesti sarnane. Kui hooned on ehitatud enam-vähem samal ajal, võime eeldada, et ka materjalid ja nende omadused, mis sinna hoonesse said, on võrdlemisi sarnased ning seda tüüpi lahendus võib töötada nii Tallinnas-Tartus kui ka Pärnus või Narvas," kinnitas Peep Pihelo.

Samas rõhutas ta, et tehtud järeldused ja arvutused kehtivad vaid ühe hoonetüübi, raudbetoonpaneelidest ehitatud korterelamute kohta. Teiste tüüplahenduste jaoks juhiste ja soovituste andmiseks tuleb teha täiendavaid uuringuid.

"Õnneks pole meil neid tüüpe paneelmajade puhul väga palju – jämedalt saame jagada need 2–3 erinevaks tüübiks. Suur hulk tööd on praeguseks seda tüüpi hoonetele ka ära tehtud," laiendas Pihelo. Näiteks napib teadmisi poorbetoonist hoonete ning nõukogude aja lõpus populaarsust kogunud tellistest majade renoveerimise kohta.

Analüüsid võiksid Eesti hoonefondi uuendamist oluliselt kiirendada. "Kahesaja majaga aastas me väga kaugele ei jõua ning see võiks olla vähemalt kaks-kolm korda kõrgem. Pragu ehitusplatsil töötavate inimeste arvuga pole aga võimalik vajalikku tempot saavutada. Kui leiame lahendused võimalikult suure osa tööde tehases ära tegemises, vabaneks selle arvelt terve hulk inimesi," sõnas doktor. Ühtlasi ei sõltuks ehitustööd enam nii palju Eesti ilmade tujukusest.

Ehitustööliste nappus pole ainus mahalükkamist vajav pudelikael. Kuigi tehastes on automatiseerituse aste kõrgem, tuleb teha suur osa paneelide valmistamiseks tarvilikest töödest käsitsi. Oma roll selle vähendamisel on nii teadlastel kui ka tootjatel. "Minu töö üks eesmärkidest oli anda materjalitootjatele ja Eesti puitmajatööstusele sisendit ja märku, et selline võimalus on nüüd kohe avanemas. Kui välisturgudel on olukord halb, tuleb meil riik appi, võib-olla tuleb toetust ka Euroopa Liidust ning tööd jätkuks hulgaks ajaks," viitas Pihelo.

Meetodite viimistlemisel nägi ta ideaalvariandina võimalust, kus projekteerimine algab iga renoveerimist vajava hoone välispiirete täppismõõdistamisega. Edasi jätkub mudeli kasutamine arhitekti, konstruktori ning elemendi tootja ja ehitaja koostöös.

Kolmemõõtmelise mudeliga saadakse teada ükskõik mis suunalised kõikumised, näiteks erinevused akende paigalduses või paneelide suuruses. Vastavalt sellele saaks reguleerida kandureid juba enne paneelide lõplikku paigaldamist, mis lühendaks omakorda taas objektil veedetavat aega ning ehituskulusid. Suurpaneelide tehase toodang võis erineda nõukogude ajal mitme sentimeetri ulatuses, mistõttu tuleb tolerantsidega kindlasti arvestada.

Tervikrenoveerimine võiks pikendada majade eluiga veel 50 aasta võrra. "Mõnede tehnosüsteemide, liidete ja ventilatsioonitorude eluiga võib olla mõnevõrra lühem, kuid elementide kavandamisel saab vaadata, et seda saab hõlpsalt eluruumi kahjustamata kenasti välja vahetada ning hoone elab seejärel täisväärtuslikku elu edasi," lisas Pihelo.

Tutvu Peep Pihelo doktoritööga Tallinna Tehnikaülikooli digikogus. Juhendaja oli Tallinna Tehnikaülikooli ehitusfüüsika professor Targo Kalamees, oponendid Kristina Mjörnell Rootsis asuvatest RISE instituutidest ja Andreas Holm Saksamaalt FIW Münchenist. Uuringuid kaasrahastati Euroopa Liidu Horizon2020 teadus- ja arendusprojektide "MORE-CONNECT" ja "DRIVE 0" abil.