Paari aasta eest majandusministeeriumi tellitud raportis järeldasid teiste seas Tallinna Tehnikaülikooli teadlased, et järgmise 30 aasta jooksul tuleb panustada hoonete rekonstrueerimisse ligi 24 miljardit eurot ja see oli enne hüppelist inflatsiooni. Kuidas sellise tohutu investeeringu vajadus nüüd järsku ilmsiks tuli? Kui üksi Eesti selle väljakutsega seisab?

See puudutab tervet Euroopat. Praeguseks on teise maailmasõja järgse hoonefondi vanemad hooned jõudnud oma projekteeritud kasutusaja lõppu. Meie ees on nüüd suur küsimus, mida teha. Nende parim enne pole sellisel kujul möödas, kuid praegu on käes viimane remondihetk – nii Eestist Berliinini, kuid ka sealt lääne poole. Seda on vaja teha kõikidel riikidel. Näeme sedagi, mida teevad energiahinnad.

Kahe aasta eest valminud riiklik renoveerimisstrateegia näitab, et renoveerimismahud peavad võrreldes praegusega viis korda kasvama. Korterelamutel, mille renoveerimisel on olnud riik seni üsna edukas, kolm korda.

Eesti kõige suurem valulaps on aga väikemajad. Tipuajal peaks neid võrreldes 2020. aastaga renoveerima aastas umbes 20 korda rohkem. Seejuures moodustavad ühe- ja kahepereelamud tavaeluruumide kogupinnast ligi poole.

Vaadates kasvõi avaliku sektori hooneid, korterelamuid või ärikinnisvara, siis üldiselt on need projekteeritud professionaalide poolt ja seda on olnud ka tellija. Ühepereelamute puhul on nende tervikrenoveerimine aga selle pere võib-olla suurim või suuruselt teine-kolmas investeering kogu nende eluea jooksul. See on rahaliselt väga suur väljakutse, misläbi tuleb teha seda üks kord ja väga hoolikalt.

Praeguseks on korda saadud korterelamute renoveerimise toetus, kuid väikemajadel on see alles lapsekingades. Lisatuge on vaja kõigis valdkondades: kuidas tellida, kes ja kuidas projekteerib ning kes ehitab.

Poliitiliselt ei pruugi olla see muidugi nii kütkestav kui korterelamute teema. Seal võib elada ühes majas 60 võimalikku valijat, ühepereelamus vaid viis. Ühtlasi vaadatakse tihtipeale Euroopa Liidus toetusi andes sellest vaatenurgast, mitu inimest investeeritud eurost kasu saab. Ühepereelamu renoveerimine on ruutmeetri kohta kallim ja kasusaajaid vähem. See ei tähenda aga, et neile mõtlema ei peaks.

ERR-i arhiivi vaadates on kurtnud inimesed kõrgete energiahindade üle vahelduva eduga juba vähemalt 15 aastat. Samuti teame, et kogu hoonefondi korda tegemisel võiksime aastas kokku hoida ligikaudu sama palju energiat, kui riik praegu sama ajaga elektrit tarbib. Iseenesest võiks olla juba see piisavalt motiveeriv – mis on meid selle juures tagasi hoidnud?

Ühelt poolt on see veidi mugavustsoonis olek. Igakuist elektriarvet on veidi lihtsam maksta, kui kogu hoone renoveerimislaenu, mis võib tunduda alguses hirmuäratavam. Ent mul pole erilist usku, et energiahinnad langevad. Pigem tõusevad need lähiajal veelgi. Oma osa on seega kindlasti teadmatusel. Kui vaadata neid peresid, kes on oma kodu hoolikalt renoveerinud, siis on teinud nad õige otsuse.

Teisalt on ka mahud väga suured. Täna on hoonefondi tervikrenoveerimine ja selle süsinikneutraalsuse saavutamine sama suur eesmärk, kui pärast teist maailmasõda sõjast laastatud hoonefondi üles ehitamine. Toonasest algseisust annab meile aimu praeguseks Ukrainas tehtud hävitustöö.

Kui otsustajatel on iga nelja või viie aasta tagant valimised, on neil tunduvalt lihtsam panna lauale väiksemad teemad. Elektri- ja gaasiarvete kinni maksmine ongi sirgjoonelisem. Sisuliselt jaotavad nad sellega aga ümber meie enda, maksumaksjate raha. See ei tule kuskilt mujalt. Raha saab ka juurde trükkida, ent lõppkokkuvõttes ajab see majanduse kraavi.

Uudistes oli tore vaadata, kuidas ühe omavalitsuse gaasikatlamaja asendati põlevkiviõlikatlaga. Sellest samas ei räägitud, miks on küttevajadus niivõrd suur. Tegelikult tarbivad meie hooned energiat lihtsalt niivõrd palju.

Nii peab hakkama kohalik omavalitsus mõtlema, kuidas saavad tema piirkonnas asuvad hooned tervikrenoveeritud ja soojustatud. Selle hõlbustamiseks töötame välja rekonstrueerimisstrateegia tööriista. Kohalik omavalitsus või kinnisvara suuromanik saab teha sellega oma hoonete kohta analüüsi, et hinnata oma renoveerimismahtu ja milliste hoonetega tuleks midagi ette võtta. Neist mõned kuuluvad kindlasti ka lammutamisele.

Korterelamutest rääkides paistab, et need hooned oma kandevõime osas praegu väga probleemsed ei ole. Probleem seisneb nende suures energiakasutuses, puudulikus sisekliimas ja tehnosüsteemide toimivuses. Nõrku kohti on ka fassaadidel, rõdudel ja varikatustel, mis rõhutab nende hoonete rekonstrueerimise vajadust. Inimene võib nende puhul mõelda, et tema majaga midagi ei juhtu, aga statistika vastu ei saa.

Kui vaatame Eesti ehitussektori suurust ja tööstusbaasi, siis kui palju meil nende otsuste langetamiseks aega on? Me nägime, mis juhtus 2000. aastate lõpu ehitusbuumi ajal – kui kõik korraga ehitama ja rekonstrueerima hakkavad, lähevad hinnad järsult üles. Insenertehnilise väljakutse kõrval tekib ühtäkki suur sotsiaalmajanduslik probleem.

Sotsiaalne pool on kindlasti väga tähtis. Kõige olulisem on meeles pidada, et me teeme seda lõpuks inimeste jaoks – neil peavad olema head kodud, töökohad, töökeskkond ja sisekliima. Ent seda tehes on võimalik vähendada ka oluliselt hoonete energiatarvet. Lihtsama näitena võib võtta soojustagastusega ventilatsioonisüsteemid. Nende paigaldamine tasub rahaliselt ära.

Eesti ehitussektori jaoks kujutab see tõsist proovikivi, kuna praegu on see keskendunud uusehitustele. Kui renoveerimismahud summaarselt viis korda suurenevad, peab toimuma ümberprofileerumine. Esimese valikuna on uue hoone ehitussektorile kindlasti mugavam. Vabadusastmeid on palju rohkem – lihtsam on vana maha lõhkuda ja uus asemele ehitada.

Peame samas tunnistama, et Eestis ei ole kõigi vanade hoonete lammutamiseks ja uute ehitamiseks vahendeid. Seda juba puhtalt ehitusmaterjali poolest. Nägime eelmisel aastal, kuidas nende hinnad üles läksid. Inimesed ei taha ju Eestis ega mujal uusi kaevandusi ning ühtlasi nõuab ehitusmaterjalide tootmine suurt sisendenergiat. Meil on vaja olla juba eos äärmiselt säästlikud.

Mõnedes Eesti piirkondades peame mõtlema ka taandarengustrateegiale. Me ei peaks piirduma seal vaid hoonete lammutamisega, vaid vaatama seejuures, kas saame sealset materjali kuskil mujal ära kasutada. Proovime tuua renoveerimisse ringmajanduse seda tahku Eesti-siseses koostöös Tartu linnaga ja Timbeco Ehitusega. Ehitaja vaatevinklist oleks see täiesti uus lähenemine.

Seegi on väljakutse, sest erinevalt poest saadavast materjalist pole vana materjali omadused täpselt teada ega ühetaolised. Ent keskmises majas leidub kasvõi palju soojustust. Selle lihtsalt niisama ära viskamine ja uue tootmiseks nafta kaevandamine ei ole emakesele Maale mõeldes kuigi jätkusuutlik.

Renoveerimise toetusmeetmeid vaadates on need vähemalt kortermajade puhul KredExil hästi välja töötatud. Ent rahastus on väga lünklik, põhinedes peamiselt eurotoetustel.

Tegelikult on hoonefond teatud mõttes võrreldav sarnase taristuga, nagu on seda meie teed ja tänavad. Selles mõttes käitus riik iseseisvumise taastamisel kavalalt, lastes eluruumid erastada. Eelnevalt riiklik vastutus anti elanikele üle. On lihtne mõelda, et asi on inimese saamatuses, kui ta nende korterite renoveerimisega hakkama ei saa, ent kui see on massiline, on tegu ühiskondliku probleemiga.

Sarnaselt inimese tervisekindlustusele võiksime mõelda hoone renoveerimiskindlustusele või võimalustele seda mõnel muul moel süstemaatilisemalt ette võtta. Juriidiliselt leiab kindlasti mitmeid takistusi, miks seda teha ei saa. Ent nagu kõik lapsed peaksid üheksa klassi haridust kätte saama, mõni hästi, mõni paremini, nii peaks ka elamute energiakasutusel ja renoveerimisel kõigil mingisugune miinimumtase olema.

Hooned peavad pärast renoveerimist ka ilusad välja nägema. Tervikrenoveerimisega parandame hooneid ja ka hoonete vahelist keskkonda.

Tõite juba varem välja, et suurema rekonstrueerimislaine korral peavad hakkama ettevõtted end ümberprofileerima. Samas vajavad nad sinna juurde mingit kindlustunnet, et see on neile majanduslikult mõistlik 5–10 aasta vaates. See võimaldaks valida vastavalt sellele tööjõudu ja seda täiendavalt koolitada. Kui toetusmeetmete raha lõpeb mõni tund pärast taotlusvooru algust, siis see ilmselt neile väga palju julgust ei sisenda.

Jah, meil on vaja pikka plaani ja teostamist. Tegelikult on see rekonstrueerimisstrateegias ära määratud, kuid strateegia juurde on vaja töökava ja lahendatud peab saama rahastamise küsimus. Kui ehitaja ei tea, et tal on selles valdkonnas kolme või seitsme aasta pärast tööd, siis pigem ta sektorisse sisenema ei hakka.

Ühelt poolt lisab pika plaani puudumine ebakindlust, ent teiselt poolt võivad taolised lainetused toetustes renoveerimise hindu üles viia. Kui korraga satub turule palju raha, tekib vabaturumajanduse tingimustes ettevõtetel kiusatus suure nõudluse korral hindu tõsta. Kaotajaks jääb lõpptarbija. Pikaajalise ja stabiilse toetusmeetme või korterühistute pideva tellimuse korral on tegijaid rohkem ja konkurents aitab hindu alla suruda. Ühtlasi oskavad ettevõtted sellisel juhul kaasata suuremal hulgal õppinud oskustöölisi.

Projekteerimisegi vallas saab sellisel juhul nii tooteid kui ka protsesse rohkem standardiseerida. Praegune lünklikkus viib hindu üles ja asjalikke tegijaid turult. Riik võiks seega selgelt öelda, milline on lähima 20 aasta jooksul tulenevalt rekonstrueerimise strateegiast meie riigipoolsete investeeringute suurus. See sisaldaks seejuures infot, kui palju toetusi, koolitusi jms.

Inimesed võivad Nõukogude ajal ehitatud hoonefondi kasvõi ideoloogilistel põhjustel needa ja maha teha, ent samas on toonased elamud ehitatud kindlate standardprojektide järgi. Isegi kui praktikas võivad olla püstitatud seinad ettenähtust kümme sentimeetrit siia või sinnapoole. Millisel määral see Eesti ees seisvat väljakutset muudab?

Tüüphoonete puhul saame renoveerimislahendusi tüpologiseerida just taolises tööstuslikus lähenemises. Seal pole see kümme sentimeetrit nii oluline. Kui tüüplahendus on sõlmekoht või tarindi kihid, saab seda kitsamaks või laiemaks, pikemaks ja lühemaks venitada.

Käsitööstuslik renoveerimine jääb seejuures kindlasti alles. Mõnedes hoonetes on see tõhusam, kui olemasolevad tööstuslikud lahendused sinna ei sobi. Suurema osa hoonefondi puhul, sh kõigis magalaregioonides on tõhusam teha seda siiski tööstuslike lahendustega. Kui seal on kindel töömaht ees, tulevad sinna ka ettevõtted.

Praegu on kindel, et sektor suudab toota tarvilikke lahendusi ja paneele vähemalt 20–50 hoonele, mis on kaasatud pilootprojektidesse. Kuna renoveerimist vajavaid hooneid on kahe suurusjärgu võrra rohkem, siis kas Eestil on piisav alusvõimekus olemas?

Eesti on praegu Euroopa suurim puithoonete eksportija. Kuna see sektor on väga tugev ja ka erialaliit töötab hästi, siis tehaselise renoveerimise potentsiaal on tegelikult olemas. Selle puhul tehakse puitmajatehases kvaliteetselt valmis suured lisasoojustuselemendid ning monteeritakse need objektil kiiresti oma kohale. Renoveerimise kestvus objektil väheneb, millega häiritakse inimese argielu vähem ja lõppkvaliteet paraneb.

Taaskord on vaja aga pikaajalist plaani, et ettevõtted julgeksid tootmisliinidesse investeerida ning pöörata nägu Skandinaaviast Eesti poole. Nad ei pea sealt turult lahkuma, sest mune on oma paindlikkuse säilitamiseks ikka mõistlik hoida erinevates korvides.

Siinkohal on olulised näidisprojektid, et projekteerija ja ehitajad oskaksid renoveerida ning korteriühistud oskaksid tooteid teada ja tahta. Koostöös Tartu linnaga arendame näiteks praegu tehaselist renoveerimist kõrghoonetele – Annelinna üheksakorruselistele paneelelamutele

Sama peab paika muu hulgas lasteaedade, koolide ja ärikinnisvara puhul. Korterelamus võib inimene selle alla neelata, kui ta käsitööstusliku ehitamise korral aasta ehitustandril tolmu sees elab. Koolis tuleb aga remont või renoveerimine ära teha suvepuhkuse jooksul. Kui see võimalik pole, tuleb lapsed kuhugi mujale kolida. Kõik see maksab. Tehaseelemente kasutades on võimalik ehitada koolile, lasteaiale või ka büroohoonele ümbris kahe kuuga.

Ehitussektor on paratamatult väga kogemuspõhine. Ehitaja ja projektijuht võivad küll teada, et miski mujal toimib, ent kõhklused jäävad. Piltlikult meenutab see karikatuuri, kus kolm meest veavad kive käruga, millel on kandilised rattad all. Kui üks pakub välja, et võiks ratta ümmarguseks taha, kostavad teised vastu milleks, alati oleme ju nii hakkama saanud.

Sektori tõhusamaks muutmine nõuab headest kogemustest õppimist, investeeringuid ja tootearendust. Seda on põhjust teha siis, et asi läheks paremaks või on näha ette suurt nõudlust.

Olemasolevatele ja pilootprojektides proovile pandud lahendustele vaadates, kui suurt võitu võime neist oodata? Kas meil on võimalik seda üleüldse piisavalt hästi hinnata, kuni meil pole selle taga kulude kokku hoidmiseks taga masstootmist?

Täpset hinda me ette ennustada ei saa, kuid Tallinna Tehnikaülikooli hoonete enda pilootprojektide käigus tuli täisrenoveerimise hind 820 eurot ruutmeetri kohta, sellest 340 eurot moodustas fassaad. Oleme sellega võidus, sest praegu oleks selle maksumus 2–3 korda suurem. Sama peab paika Sauel renoveeritud korterelamu kohta. See langes muidugi ajajärku, kus hakkasid hinnad just tõusma.

Ent peame taas meeles pidama, et energiahinnad odavamaks ei lähe ja paljud inimesed kurdavad energiaarvete suuruse üle. Nende vähendamiseks tuleb likvideerida juurpõhjus. Need on needsamad, aknad, seinad, põrandada ja katused, mis palju sooja läbi lasevad, ning ebatõhusad tehnosüsteemid.

Peame vaatama lisaks neid hooneid, mis pole tüüphooned. Eestis on palju miljööväärtuslikule alale jäävad või väärtusliku üksikobjektina määratletud hooneid, mida seadus kaitseb olema energiatõhus. Need võivadki põhimõtteliselt energiat raisata, kuid kes selle kinni maksab? Ühiskond võib isegi sellisel kujul selle kulu välja kannatada, kuid olulised on ka inimesed, kes seal elavad.

Nemadki tahavad, et nende korsten ei tossutaks nii palju linnakeskkonda ja neil oleks seal mugav elada. Esimene reaktsioon ei tohiks võrduda maksiimiga "Ei saa, ei või, ei tohi!"

Koos muinsuskaitseametiga tuleks leida lahendusi, et ka need majad saaks korralikult ära soojustada. Linnatänavatel on kindlasti veel maju, mille mälestiseks olemine peitubki poolemeetrises kiviseinas või 15 sentimeetri paksuses palkseinas. Kui soovime neid ühiskonnas säilitada, tuleb mõelda, kuidas omanikule see suure energiakulu koorem hüvitada. Kui me seda hüvitada ei suuda, peavad olema lahendused, millega kulusid ja heitmeid vähendada.

Paneel- ja kortermajadele mõeldes on meil võimalik juba ette kujutada, millised võiksid need standardiseeritud lahendused olla. Kuidas on võimalik aga soodustada kui mitte revolutsiooni, siis vähemalt evolutsiooni üksikelamute puhul, mida on näiteks pereisa või -ema aastakümnete jooksul sisuliselt põlve otsas valmis nikerdanud?

Nende elamute tüpologiseerimisel ei saa me lähtuda hoonetüübist, ent leiame sealt piirdetarindipõhiselt väga palju tüüplahendusi. Näiteks seinade puhul saame eristada umbes kümmet eri tüüpi. Kõigi nende puhul on omad viisid, kuidas on neid kõige parem soojustada või peame arvestama teada-tuntud kitsaskohtadega. Sellega ei saa tegeleda seega hoone- vaid tarindipõhiselt. See on veidi keerukam, kuid siiski võimalik.

Käesolev talv tuleb paratamatult raske ja hakkab meist suure osa rahakotile. Millised on teie soovitused energia kokku hoidmiseks, et me seejuures meie enda tuleviku käest laenu ei võta? Teame teiste riikide kogemusest kasvõi seda, et termostaadi täielikult maha keerates ja rõskes toas istudes hakkavad avalduma erinevad tervisehädad.

Kui keerame temperatuuri 23 kraadilt 21 kraadile, siis inimese tervisega veel midagi halba ei juhtu. Mõõtmised näitavad, et sageli on meil praegu paljudes hoonetes probleem ülekütmisega. Inimesed ei pea ilmtingimata toas paljajalu, lühikeste pükste ja ilma särgita ringi käima.

Inimese ja hoone tervise seisukohalt on seejuures oluline õhuvahetus siseruumides. Mehaaniline ventilatsioon koos soojustagastiga vähendab kulusid õhu soojendamisele ja parandab soojuslikku mugavust. Need tagavad, et ventilatsiooni kinni ei keerata ka külmemate ilmadega.

Kui hoones on vaid väljatõmbe ventilatsioon ja värskeõhuklapid, siis talvel võib pressida neist tuppa -10-kraadist või külmemat õhku. Kuna see on ebamugav, siis tihti need õhuklapid suletakse. Kui need kõik aga hoolikalt kinni topime, siis piisavat õhuvahetust ei toimu.

Kahtlustan, et suurem osa inimestest seda järgmise kahe kuu jooksul teha ei jõua.

Lihtsad nipid nagu elektriseadmete kasutamise ajastamine ja ruumipõhine temperatuuri reguleerimine töötavad ja neist on kasu. Ent sisuliselt on nende näol tegu peenhäälestusega.

Soojustarbimise kolm või neli korda alla toomiseks on vaja ikkagi hoone soojustamist, uusi aknaid, mis toasooja õue ei lase, soojustagastusega ventilatsiooni ja korralikult toimivat küttesüsteemi. Praegused probleemid on märk meie seni tegemata jäänud tööst. Sama valem kehtib nii, eramute, magalarajoonide korterelamute kui ka miljööväärtuslike piirkondade puhul.

Panen korteriühistutele ja majaomanikele südamele renoveerimisplaan juba praegu ette võtta. Sellega hiljaks jäädes kasvab turul nõudlus ja kõik muutub üha kallimaks. Üksikute korterite küttest välja lülitamine ei tööta, sest vaheseinad eriliselt sooja ei pea.

Riik on praegu rääkinud, kuidas see meie energiaarved kinni maksab, ent mitte sellest, kuidas nende suurte arvete põhjust vähendada. Meil on vaja selget plaani hoonete renoveerimiseks ja selle teostumist kõigis sektorites. Korterelamute puhul on olukord päris hea, aga umbes 30–40 protsenti elanikke elab eramutes, ridaelamutes. Toetusi ja lahendusi on vaja ka sinna. Seal on renoveerimine inimestele kulukam ja neid võiks selle võrra rohkem toetada.

Kui lõpuks selle suure, Euroopa Liidu tasandil seatud eesmärgi juurde tagasi tulla, kas aastaks 2050 võiksid olla kõik Eesti hooned nullenergiaelamud?

Eesti liigub selles suunas. Eesmärgini jõudmiseks on vaja kindlustada, et uusehitused on valmistatud energiatõhusate ja taastuvenergiatehnoloogia parimate lahendustega ning olemasolevad hooned renoveeritud, elamaks üle aeg, kuni kogu hoonefond uueneb.

Praegused uute hoonete energiatõhususe nõuded toetavad seda eesmärki päris hästi. Väiksemate väikemajade osas peaksid kriteeriumid olema ambitsioonikamad. Siiski tekib enamus heitmeid ikkagi olemasolevast renoveerimata hoonefondist. Nullheitmega hoonefondi eesmärgi täitmiseks tuleb tagada hoonete tervikrenoveerimist soodustavad meetmete jätkumist.

Aasta 2050 on nii kaugel, et poliitikul on lihtne mõelda, kuidas ta selleks ajaks enam pukis pole. Pigem tegeleb ta millegi sellisega, mis rahvale paremini silma hakkab. Seda suhtumist tuleb vältida.

Praegu on riigistrateegias kesksel kohal haridus, tervishoid ja riigikaitse. Nendega on vaja kindlasti esmajärjekorras tegeleda, ent mõelda tuleb ka honete peale, kus inimesed elavad ja töötavad. Need ei lähe iseenesest korda, nagu looduse end paiguti parandab, kui see on tuksi keeratud.

Entroopia vist tõesti nii ei tööta.

Jah, sinna on vaja ikkagi panustada. Kindlasti meil on praegu teisi väga suurt tähelepanu nõudvaid probleeme, aga me ei saa hoonefondi olulisust alahinnata. See, millistes tingimustes inimesed eleavd ja töötavad, mõjutab nende tervist, ning õppimis- ja töövõimet. Näiteks levis koroona väga tugevalt just kohtades, kus oli ruumides puudulik ventilatsioon.

Lõpuks võib olla see omamoodi siseriikliku julgeoleku küsimus. Halvimal juhul võivad inimesed lihtsalt tänavatele tulla ja küsida õigustatult, miks on meil sedavõrd suured energiaarved.