"Renoveeritud kortermajade tasuvus ei ole nii hea, kui see võiks olla," märkis doktoritöö autor, Tallinna Tehnikakõrgkooli ehitusinstituudi juhtivlektor Anti Hamburg.

Hamburg analüüsis doktoritöös 35 korterelamut üle Eesti, mida on viimase kümnekonna aasta jooksul riigi toetusel terviklikult renoveeritud. Uurimuse peaeesmärk oli välja selgitada, kuidas muutus renoveerimisega kütteks ja tarbevee soojendamiseks minev energiakulu võrreldes renoveerimiseelsete prognoosidega.

Kui enne renoveerimist oli kortermajade aasta keskmine kütteenergia tarbimine 160 kilovatt-tundi ruutmeetri kohta, siis renoveerimisjärgselt langes see 78 kilovatt-tunnini ruutmeetri kohta. "Renoveerimisest on kindlasti kasu, aga kütteenergia kulu oleks renoveerimiseelsete arvutuste kohasel pidanud 50 protsendi asemel langema ligikaudu 70 protsenti ehk 50 või 60 kilovatt-tunnini aastas köetava pinna ruutmeetri kohta. Osades majades see realiseerus, aga mitte kõigis," märkis Hamburg.

Just seda, miks renoveerimisplaanides kajastatud prognoosid täiel määral ei teostunud, varem energiaaudiitorina tegutsenud Anti Hamburg oma doktoritöös lähemalt uuriski. Laias laastus oli põhjuseid kolm.

Liigoptimistlikud prognoosid

Riigipoolne esimene toetusmeede kortermajade renoveerimiseks sõltus osaliselt sellest, kui suurt energiasäästu renoveerimisega plaanitakse saavutada. Näiteks, kui prognoositav sääst küttekuludelt on 30 protsenti, siis panustab riik renoveerimiseelarvesse 15 protsendi jagu, kui prognoositav küttekulude vähendamine on 40 protsenti, siis panustab riik juba 25 protsenti. 

Üks põhjus, miks renoveerimiseelsed prognoosid ei täitunud, võis doktoritöö autori sõnul tuleneda sellest, et kõrgema toetusmäära saamiseks prognoositi säästu mõnevõrra liiga optimistlikult.  

"Kas seda tehti meelega, seda ma kinnitada ei saa. Küll aga on tähelepanuväärne, et mitmel juhul olid energiasäästu prognoosid arvutatud täpselt nii, et see vastaks soovitud energiamärgise sihtasemele," märkus Hamburg.

Teiseks võis prognooside ebatäpsuse taga olla säästuprognoose koostavate energiaaudiitorite kõikuv tase. "Aastatel 2011–2013, kui esimest korda riiklikke renoveerimistoetusi jagati, ei olnud energiatõhususspetsialistide kutsete süsteem piisavalt tugev. Samuti oli probleeme arvutiprogrammidega, mis mõningatel juhtudel näitasid soojuskadu võrreldes hilisemate mõõtmistega ligi poole väiksema," selgitas Hamburg. 

Ta lisas, et tänaseks on energiaaudiitorite litsentseerimine muutunud rangemaks ja nende tase on oluliselt kõrgem. Täpsemate prognooside tegemiseks pakkus doktoritöö omalt poolt välja uudse meetodi tarbevee soojuskadude arvutamiseks. 

Mugavus tõstab küttearveid

Kolmandaks mõjutab energiakulu kütte ja vee reaalne tarbimine ning sellega seotud inimlik mugavus. "Eeldusliku 21 kraadi asemel oli korterelamute keskmine temperatuur kütteperioodil 22,4 kraadi. Põhjus on selles, et enne renoveerimist kasutusel olnud vanemate küttesüsteemide puhul ei saanud elanik ise temperatuuri reguleerida, pärast renoveerimist oli see aga võimalik," märkis Hamburg. Ühe kraadi võrra soojem tuba tõstab küttekulu ligikaudu 10 protsenti, kaks kraadi aga juba umbes 20 protsenti.

Kõige selgemini tuli kasutusest tulenev suurem küttekulu välja Akadeemia 5a hoone puhul, mis on renoveeritud liginullenergia hooneks. "Selle hoone puhul ei tehtud vigu küttekulu arvutustel, aga energiatõhususe eesmärgid jäid saavutamata kõrgema kasutusintensiivsuse tõttu. Prognooside võrreldes elas antud kortermajas lõpuks umbes 20 protsenti rohkem inimesi võrreldes aruvusliku standardkasutusega, veetarbimine oli 1,5 korda arvutatust suurem. Kütteperioodi keskmine temperatuur oli koguni 23,7 kraadi. See kõik tõstab kütteenergia kulu," selgitas Hamburg.

Renoveerimine tasub ära

Doktoritöö autor uuris ka seda, kuidas renoveeritud kortermajade elanikud tajusid sisekliima parenemist: "Elanikud väljendasid rahuolu paremaks muutunud elukeskkonna üle. Seda, et küttekulud oleks võinud väiksemad olla, nad ei rõhutanud. Pigem nähti võimalust väiksemate detailide parandamises, mis renoveerimise käigus tegemata jäid."

Kuigi uurimus näitas, et renoveerimisega saavutatav küttekulude vähendamine ei õnnestu alati prognoositud määral, tasub aina kallinevate energiahindade tingimustes renoveerimine igal juhul ette võtta. "Renoveerimisega paraneb sisekliima ja saavutatakse parem elukeskkond. Lisaks saab elamu parema välisilme. Tasuvus tuleneb ka sellest, et renoveerimisega pikeneb hoone eluiga," arutles Hamburg.

Anti Hamburg kaitseb oma doktoritööd "Realisation of Energy Renovation Targets of Estonian Apartment Buildings" ("Eesti korterelamute renoveerimisel energiatõhususe eesmärkide saavutamine") Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudis 3. juunil. Doktoritöö juhendajad on Tallinna Tehnikaülikooli täisprofessor tenuuris Targo Kalamees ja emeriitprofessor Teet-Andrus Kõiv.