Eesmärk oli luua põhjamaisesse kliimasse sobivad elamute temperatuuri- ja niiskuskoormuse mudelid. TTÜ ehituse ja arhitektuuri instituudi lektor Simo Ilomets ütles, et uuringus keskendusid nad kahele hoone sisekliima põhinäitajale – siseõhu temperatuurile ja niiskusele. "On selge, et liigne niiskus hoones ei kahjusta mitte ainult selle elanikke, vaid mõjub kahjulikult ka hoonele endale, kahjuks veel siiani on sageli esinev hallitus majades otsese liigniiskuse tulemus," ütles Ilomets.

Ilomets pakub talvise õhuniiskuse suurendamiseks välja kaks võimalust. "Siseõhu temperatuuri vähendamist (eelkõige ülekütmise vältimist) ja kaasaegsetes renoveeritud hoonetes õhuniisutajate kasutamist. Kindlasti ei tohiks aga õhku täiendavalt niisutada vanemates, renoveerimata ja lisasoojustamata välisseintega raudbetoon- ja telliskorterelamutes, kus ventilatsioon on reeglina ebapiisav."

Uurimistöö aluseks võeti terve aasta vältel toimunud paarisaja Eesti korteri ja eramu sisekliima analüüs, mis põhines temperatuuri ja suhtelise niiskuse mõõtetulemustel elamute magamis- või elutubades. Saadud andmete põhjal loodud sisekliima suhtelise niiskuse mudelid kontrolliti Soome mõõtetulemustega, mis lisab mudelitele usaldusväärsust.

Uuringusse kaasati enam kui kümne erineva piirkonna välisõhu temperatuuri ja suhtelise niiskuse andmed üle terve maailma Põhja- ja Kesk-Euroopast Põhja-Ameerika ja Jaapanini. Vaatluse all riigid nii jahedast, külmast kui ka arktilistest piirkondadest, kus elamu sisekeskkonna jahutamise vajadus puudub sootuks või on marginaalne võrreldes küttevajadusega.

Järeldused saab lühidalt kokku nii: külm välisõhk (-10...-20 °C ja külmem) ei mõjuta oluliselt siseõhu niiskustaset, kuna külmas õhus on väga vähe niiskust. Samas kui soojem välisõhk (ca +5 kraadist °C ülespoole) mõjutab oluliselt sisekliima niiskustaset. Niiskem välisõhk tähendab ka niiskemat siseõhku.

Välisõhu niiskusest olulisemad näitajad on aga ruumi niiskuseraldus, mis sõltub asustustihedusest, ning ventilatsioon, mis viib niiskust ruumist välja. Saadud järelduste alusel pakkusid teadlased välja täiesti uued elamute sisekliima suhtelise niiskuse mudelid – külmade ilmadega on siseõhu suhteline niiskus olenevalt toa temperatuurist ja asustustihedusest vahemikus 10…35 protsenti (samas kui inimesele sobivaks suhtelise niiskuse alampiiriks võib lugeda 25...30 protsenti). Suveperioodil on mudeli kohaselt siseõhu keskmiseks suhteliseks niiskuseks 55 protsenti.

Uurimistulemuste põhjal saab väita, et Eesti elamutes põhjustavad siseõhu liigset kuivust talvel ja varakevadel järgmised tegurid:

• Talve lõpus (märtsis) on siseõhk reeglina kuivem kui talve algul (november ja detsember) tulenevalt nii madalamast välisõhu suhtelisest niiskusest kui ka asjaolust, et sügisel hoone tarinditesse ja mööblisse akumuleerinud niiskus on talve jooksul välja ventileeritud;
• Koos kasvava elatustasemega on kahanenud aga asustustihedus. Elamispinda on ehitatud juurde ning korterid on suuremad kui nõukogude ajal. Leibkondade koguarv on suurenenud, kuid leibkonna keskmine suurus vähenenud;
• Uute ning terviklikult renoveeritud elamute kaasaegsed ventilatsioonisüsteemid tagavad üldiselt nõutud õhuvahetuse, teatud juhtudel ventileeritakse võibolla isegi üle (eelkõige talvel);
• Ülekütmine on järjest kasvav trend: viimaste uuringute ja küsitluste põhjal on tänapäeval siseõhu temperatuur elamutes elanike soovil keskmiselt 23–24, tihti ka 25 °C (optimaalseks peetakse 21–22 kraadi). Kuna küttekulud on võrreldes liisingu või üüri, kommunaalmaksete (s.h elektri) jt kuludega muutunud marginaalseks, siis kasutavadki elanikud võimalust nautida just nii sooja tuba, kui kellelegi vähegi meeldib.

Uuringust ilmus ajakirjas Canadian Journal of Civil Engineering teadusartikkel "Indoor climate loads for dwellings in different cold climates to assess hygrothermal performance of building envelopes". Artikli autorid on TTÜ ehituse ja arhitektuuri instituudi liginullenergiahoonete uurimisrühma lektor Simo Ilomets ja professor Targo Kalamees ning Fitsum Tariku Kanada ehitusteaduse tippkeskusest.