Luis de Lecea Ameerika Ühendriikidest Stanfordi Ülikoolist ja ta kolleegid uurisid hiirte ajus, täpsemalt hüpotalamuses ehk tundekühmualumikus paiknevaid närvirakke, mis toodavad hormooni nimega oreksiin.

Oreksiin on virgutava toimega hormoon, mille de Lecea ja teised teadlased avastasid üheksakümnendatel aastatel.

Nüüd avastasid de Lecea ja kaaslased, et vanematel hiirtel kipuvad need hüpotalamuses asuvad oreksiini tootvad närvirakud une ajal spontaanselt aktiveeruma.

Nad kirjutavad ajakirjas Science, et arvatavasti tuleneb oreksiinirakkude üliaktiivsus sellest, et nende membraanis jääb ajapikku vähemaks teatavat tüüpi kaaliumikanaleid.

Noored hiired olid teadlaste katses kolme- kuni viiekuused, vanad hiired 18- kuni 22-kuused.

Uneaja lühenemist ja sagedasemaid ärkveletulekuid on täheldatud vanuse kasvades paljudel imetajaliikidel.

Nii on põhjust loota, et ka nähtuse alusmehhanismid on liigiülesed ning hiirtel saadud tulemusi võib pidada kehtivaks ka inimestel.

Mida paremini aga unetuse tagamaid tunneme, seda paremini ehk seda ka ravida oskame. Praegustel unerohtudel on ebasoovitavaid kõrvalmõjusid, mistõttu tasub juba sellegi pärast uurida, kas uue toimepõhimõttega, oreksiinirakkude pärssimisele suunatud ravimid võiksid selle poolest paremad olla.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.