"Kõige üldisemas mõttes on kultuuriga suhestumise eeldus see, et kunst on ilus," ütleb eesti kirjanduse nooremlektor Janek Kraavi. Kunstiks peab inimene sedagi, mis haakub tema maailmavaatega. "Kui satume vastakuti teosega, kus väljendatakse inetust, kurjust või ideoloogilist kahemõttelisust, tajume kas teadlikult või mitteteadlikult, et inetus pole tegelikult kunstiaines. Siis meil tekib teatud võõristus," osutab Kraavi.

Oma hiljuti kaitstud doktoritöös avas ta transgressiooni kui nähtust ja Eesti kirjanike teoseid, mida võib oma teemaderingi ja keelekasutuse põhjal nimetada transgressiivseteks ehk ilusa ja inetu piire ületavaks.

Millest me ei räägi

"Kui meil on üldiselt arusaam, et me ei kasuta avalikult solvavaid väljendeid ega käi alasti tänaval, siis nende üldiselt aktsepteeritud normide rikkumine ongi transgressioon," osutab Janek Kraavi. Mõiste ise pärineb tema sõnul geoloogiast, kus see tähistab mere pealetungi kas maapinna vajumise või merepinna kerkimise tõttu. Humanitaar- ja sotsiaalteadustes tähistab see aga vastuhakku mingile ühiskondlikule normile või üleastumist sündsa piiridest.

Kraavi sõnul on kirjanduses ja kunstides välja kujunenud teatud viisid, kuidas mingitest teemadest rääkida. "Näiteks surmast me väga üldse ei räägi või kui räägime, siis kasutame teatud tonaalsust ja sõnavara," toob ta välja. Tänapäeva inimene võib jääda Kraavi sõnul kimbatusse, kui peab rääkima näiteks eutanaasiast või enesetapust. 

Piireületava kirjanduse keskseid teemasid on surma kõrval teisigi. Eeskätt on need Kraavi sõnul kultuuris alaväärsemaks peetud tabulised nähtused. "Minu töö kontekstis on need näiteks keha, intiimsete tegevuste, keha eritiste, vigastuste, seksuaalaktide ja haigustega seotud teemad," loetleb ta. Teisalt kompavad piire ka sõltuvuskäitumise, vaimuhaiguste, moraalsete puuduste ja reetlikkuse käsitlused ning ülim egoism ja kuritegevuse ülistus. 

"Teine asi transgressiooni puhul on see, et rünnatakse nii-öelda kõrgeid valdkondasid, näiteks poliitikat, religiooni ja teadust," lisab Kraavi. Teisisõnu ületab lubatu piiri seegi, kui poliitika, religiooni ja teaduse loodud kord kahtluse alla seatakse. "Kirjandust, mis neid ühiskondlik-kultuurilisi tabusid justkui rõhutatult trotsib ning nendest võib-olla avalikumalt ja otse räägib, nimetataksegi transgressiivseks," tõdeb värske doktor.

Oma töös mõistis Kraavi tabude ja keeldude rikkumist kujutavat kirjandust kui mitmete poeetikaelementide koosmõju. Nii tunneb tänapäevase transgressiivse kirjandusteose tema sõnul ära teadlikult valitud ebameeldivast, häirivast ja kultuuris tõrjutud teemaderingist.

Transgressiivse teose tuum on Kraavi sõnul keelu või vaikimisi kehtiva sündsusnormi rikkumise tagajärjel tekkiv ja vastakaid tundeid tekitav tähendusväli. Viimane luuakse piire kompavas teoses tabusõnade, üksikasjaliku ja ereda kujutamisviisi ning keelu üle arutlemise kaudu. "See tähendab, et kirjeldatav ainevaldkond, teose vaatepunkt ning kujutamislaad võivad olla häirivad või lugejale vastuvõetamatud," kirjutab Kraavi.

Vabadus minna üle piiri

"Kaasaegne transgressiivne kunst on siiski demokraatliku ühiskonna nähtus," märgib Janek Kraavi veel. Mujal maailmas on piiriületavat kunsti tehtud rohkem ja vähem alates 19. sajandi teisest poolest ehk need pole kultuuriloos midagi uut. Kraavi sõnul transgressioon lihtsalt võimendus 1980. ja 1990. aastate kunstis.

Esimesed transgressiooniilmingud pärinevad tema sõnul Eesti kultuuriloos juba 16. sajandist, mil eesti keelde tõlgitud Wanradti-Koelli katekismus ära keelati. Teine hea näide on Kraavi sõnul Marie Underi erootilisi motiive sisaldav luule 20. sajandi algusest. "Marie Underi erootika oli toona ikkagi väga tugevalt ühiskondliku normi proovile panev ja kodanlust epateeriv," osutab ta.

Kuna totalitaarses ühiskonnas nagu Nõukogude Liidus oli piiriületus otseselt tsenseeritav, saab Eestis rääkida läänelikust transgressiivsest kunstist alates 1990. aastatest. "Sel kümnendil on kindlasti mitmed teosed, mis otseselt nii hea maitse kui ka kirjanduse piire kompisid," märgib värske doktor.

Näiteks nägi 1990. aastatel trükivalgust Sven Kivisildniku skandaalne teos "Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist". Kümnendi keskpaigas ilmus Peeter Sauteril aga sünnitust kirjeldav novell "Kõhuvalu". "Leiame kümnendist näiteks sama autori poeemi "Lauakõne", mis koosnes sisuliselt tabusõnadest ja mille vorm oli nii-öelda joodiku jauramine," lisab Kraavi.

Ilmselt kõige enam pakkus tema sõnul kõneainet Kaur Kenderi 2014. aastal valminud novell "Untitled 12". "Mis siin salata: üks minu töö kirjutamise impulsse oligi nimelt see tekst," ütleb värske doktor. Kenderi teoste kõrvale leidis ta piire kompavaid tekste juurde nii eelnenud kui ka järgnenud kümnendist. "Minu arust väga huvitavalt kombib neid piire näiteks Maarja Kangro oma proosaloomingus. Ka Margit Lõhmuse looming on minu meelest samuti sellesse žanrissse kuuluv," osutab ta.

Üksik vastuhakk pigem toetab normi

"Kui mõtleme, mis on tänapäeva kultuuris ja Eestis üldse tabuline või ümbritsetud teatud pühadusega, siis ega neid teemasid kuigi palju ei ole," arutleb Janek Kraavi. Siiski on selline teema nii Eestis kui ka läänemaailmas laiemalt lapsega ja lapsevastaste kuritegudega seonduv. "See tabu püsib ja mingi üks tekst seda kuidagi ei lammuta," tõdeb värske doktor.  Eestis ümbritseb pühaduseloor tema sõnul ka rahvuslust ja rahvusliku olelusvõitluse narratiivi.

Samas osutab Kraavi oma töös, et viimaste kümnenditega on ühiskond muutunud sedapalju individualistlikumaks, et ei saagi rääkida enam ühisest või terviklikust kultuurist. Pigem arutletakse ühiskonnas erinevate inimrühmade identiteedi üle ning otsitakse lubatu ja lubamatu piire ajal, mil arusaamad samasusest, erinevusest, normaalsest ja normist hälbivast nihkuvad.

"Minu arusaamist mööda mingi üks piiriületus veel ei muuda tabu kuidagi nõrgaks või ei tühista seda," ütleb Kraavi. Transgressiooni mõte seisneb tema sõnul selles, et tegu on kahesuunalise protsessiga. "See tähendab, et ühelt poolt toimub justkui normi rikkumine, aga samal ajal üleastumine ka kinnitab või tugevdab seda normi," seletab ta.

"Tabud ja normid on alati eksisteerinud ning need on alati kõnelenud midagi inimloomuse ja ühiskonna tumedast poolest või suletud osast," sõnab Kraavi veel. See tumedam pool on inimesi tema sõnul alati köitnud, mistap on populaarsed ka kõikvõimalikud krimiromaanid ja -sarjad. "Need lubavad piiluda varjatud ja vastuolulistesse maailmadesse, aga teha seda ohutult ja distantsilt. Need lubavad elada kaasa piiriületamisega kaasnevale vabadustundele, aga ka seda saatvale hirmule ja ängistusele," kirjeldab ta.

Transgressiivse kunsti olemuse võtab Kraavi sõnul hästi kokku mõte New Yorgi intellektuaali ja kirjaniku Susan Sontagi 1967. aastal ilmunud esseest: "Diskursus, mida võib nimetada üleastumise luuleks, on samuti teadmine. Üleastuja ei riku ainult reeglit. Ta läheb kuhugi, kust teised pole käinud ja ta teab midagi, mida teised ei tea."

Janek Kraavi kaitses eesti kirjanduse erialal doktoritöö "Transgressioon ja transgressiivsuse poeetika eesti nüüdiskirjanduses" 4. veebruaril.