Teadlased: eesti kirjandus elab hästi, aga rahastamine valmistab muret
Sel aastal tähistatakse esimest korda eesti kirjanduse päeva. Kuigi omakeelne kirjandus õitseb, siis eesti kirjanduse uurijad peavad töötama mitmel rindel, sest teadlase elu nõuab, et kirjutatakse nii rahvusvahelisele lugejale kui ka eesti lugejatele.
Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse ja kirjandusteooria professor Piret Viires ütles, et eesti identiteet põhineb väga palju just eestikeelsel kirjakultuuril. "Võiks lausa öelda, et emakeelne kirjandus oli see, millele toetudes on sündinud meie rahvas ja loodud riik," lausus ta.
Tartu Ülikooli eesti kirjanduse nooremteadur Indrek Ojam rääkis, et eesti kirjandus on eesti kultuuri üks oluline osa, mis meie ajaloo iseärasuste tõttu ei sarnane päris täpselt ühegi teise kirjandusega. "Eesti kirjanduse, – nii oma keeles loodud kui tõlgitud – teeb meile olemuslikult tähtsaks lihtne fakt, et selles on kõige põhjalikumalt ja nüansseeritumalt läbi mõeldud ja sõnastatud kõikvõimalikud probleemid, millega elus silmitsi seisame. Keel on maailmatunnetusvahend ja kirjandus tegeleb kõigega, mis võimalik ja proovib võimaliku piire isegi nihutada," sõnas ta.
Nii Ojam kui ka Viires leiavad, et eesti kirjandus elab üldplaanis hästi. Samuti on palju autoreid, kes igal aastal avaldavad uudisteoseid. Viires tõi näiteks, et aastal 2021 ilmus algupäraseid ilukirjandusteoseid 560. "Eesti kirjandus on selles mõttes küps kirjandus, et siin on esindatud kirjanduse kõik kihid – kvaliteetne tippkirjandus, aga ka žanrikirjandus, näiteks ulme, krimikirjandus ja meelelahutuskirjandus," ütles ta.
Kirjandusega seoses valmistab Ojamile rõõmu üsna hästi toimiv kultuurkapitali stipendiumite süsteem, tänu millele ilmub tema sõnul viimasel ajal palju kvaliteetset tõlkekirjandust, mis ka eesti kirjandusele elujõudu annab.
Murekohana toovad nii Viires kui ka Ojam välja laiemalt rahaküsimused. Viires ütles, et rahastamisotsustes on kirjandus jäänud tagaplaanile. Tema sõnul vajaks kindlasti taastamist kultuuriministeeriumi juures olnud eesti kirjanduse toetusprogramm, mis 2018. aastal suleti.
Viirese sõnul tuleb mõelda ka lugejate järelkasvule ja lugemisharjumuse kujundamisele noorte hulgas. "Selleks kõigeks olekski vaja kirjanduse riiklikku toetusprogrammi, mille üks väljund võikski olla just kirjanduse populariseerimine, kohtumised lugejatega, kirjandusüritused," sõnas ta.
Ojam tõi lisaks välja raamatute kõrged hinnad ja raskused haridussüsteemis, millest noored lugejad võrsuvad. "Kirjandus on osa laiemast kultuurisüsteemist, mis peab sisaldama loojaid, kaasa mõtlejaid, populariseerijaid ja isegi võimustruktuure, mis peavad kultuuri ja kultuursust au sees," rääkis ta.
Samas on Viirese sõnul positiivne see, et raamatupoodides käib siiski palju huvilisi ja raamatukogulaenutuste arvud on suurenenud.
Uurijad töötavad mitmel rindel
Kui rääkida eesti kirjanduse uurimisest, siis ühelt poolt on seda Indrek Ojami sõnul lihtne teha, sest allikad ootavad siinsamas lähedal raamatukogudes ja arhiivides. "Kahjuks jääb aga kirjanduse teaduslikuks uurimiseks eraldatav rahastus aina väiksemaks ja grantide formaadid on kirja pandud loodusteadustest pärinevate mudelite eeskujul, mis tekitab suuri kommunikatsiooniraskusi," ütles ta.
Viires ütles, et eesti kirjanduse uurijad töötavad tavaliselt kahel rindel, tehes topeltvahetusi – kirjutades nii rahvusvahelisele akadeemilisele lugejaskonnale kui ka eesti lugejatele. Ta tõi välja, et teaduse rahastamisotsuste juures on oluline just rahvusvaheline mõõde ja rahvusvahelise tasemega kvaliteet. "Eesti kirjandust uurivad peale meie enda kirjandusteadlaste vähesed," ütles ta.
Kui rääkida teostest, mis on teadlasi endid mõjutanud, siis Ojamile on jätnud sügava mulje Karl Ristikivi "Hingede öö" ja Ene Mihkelsoni "Ahasveeruse uni". Viimase teose tõi välja ka Viires. Lisaks on teda hingeni puudutanud veel Emil Tode "Piiririik", Viivi Luige teosed, Mati Undi "Sügisball" ja Mihkel Muti "Hiired tuules".
Kui mõelda, millise teose võiks iga eestlane läbi lugeda, siis Viirese sõnul võiks selleks olla Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus" ja Andrus Kivirähki "Rehepapp". "Et aru saada Eesti ajalooga seotud valust ja keerukusest, tuleks lugeda veel Jaan Krossi romaani "Paigallend"," ütles ta.
Rääkides tänapäeva eesti autoritest, siis Ojami sõnul võiks silma peal hoida Hasso Krullil, Tõnis Vilul, Maarja Pärtnal, Carolina Piheldasel, Mudlumil ja Urmas Vadil.
Viires ütles, et eelmisel aastal esines väga tugevalt Mehis Heinsaar, kui avaldas oma uue romaani "Kadunud hõim". Väga huvitav autor on tema sõnul lisaks Lilli Luuk, kes 2022. aastal avaldas romaani "Minu venna keha" ja novellikogu "Kolhoosi miss". Ootamatu ja vaimukas teos on Viirese sõnul ka Tõnis Tootseni "Ahvide pasteet".
