Kalla kalla vaasi vett ehk kui häälduslähedane on eesti keele õigekiri

Eesti keele õigekirjas on nii mõndagi sellist, mille puhul me hääldusläheduspõhimõtet ei järgi. Kuigi kõigi eri häälduste märkimine aitaks vältida väldete ja palatalisatsiooni puhul võimalikku valesti mõistmist.
Kas jäid korraks mõtlema, kui hakkasid lugema seekordsete hääldusmõtete artikli pealkirja? Miks nii? Ilmselt oled sattunud kuulma sellist väidet: eesti keeles kirjutame nii, nagu hääldame. Pealkirja osalause Kalla kalla vaasi vett annab aimu, et selline väide ei pruugi paika pidada, sest sõna kalla saame hääldada kahel moel – ometi kirjapilt kahel hääldusel vahet ei tee. Esimese sõnavormi kalla (kallama) sünonüüm on vala. Täpselt samasuguse häälikuehitusega teine sõna kalla tähistab aga üht ilutaime, kirjutab Tartu Ülikooli eesti foneetika kaasprofessor Pire Teras ajakirjas Oma Keel.
Hääldusnähtus, mis neid kaht sõna teineteisest eristab, on välde. Eesti keel ongi maailmas tuntud oma kolme välte poolest. Artikli pealkirja kahest esimesest sõnast esimese hääldame kolmandas vältes ja teise teises vältes. Esimeses vältes on sõna kala1.
Kuigi välde on eesti keeles üks oluline tähenduseristaja, on eesti keele õigekiri kujunenud nii, et enamasti selles teise ja kolmanda välte vahel vahet ei tehta. Näiteks siil-tüüpi sõnade2 omastava ja osastava käände kirjapilt võib langeda kokku: selle kooli, laulu, linna, metsa (II välde), seda kooli, laulu, linna, metsa (III välde). Häälduses teeme aga neil sõnavormidel vahet3.
Niisiis ei järgi eesti keele õigekiri teise ja kolmanda välte puhul enamasti hääldusläheduse põhimõtet. See ei pruugiks aga nii olla, kui eesti uue kirjaviisi loomisega seotud arutelude käigus juba rohkem kui sajand tagasi oleks leidnud toetust ettepanekud hakata eristama õigekirjas teist ja kolmandat väldet. Näiteks pakkus Mihkel Veske (1879: 3–5) kolmanda välte märkimiseks eri variante, nt astu saaani -> saāni4, sõida linnna -> lin̄na, istke lauuda, mine karrja.
Elmar Muuk tegi aga 1920. aastatel ettepaneku hakata kasutama kolmandas vältes sõnade ees graavist (vt nt Muuk 1925). Sellistele ettepanekutele vaatamata ei ole hakatud kirjaviisis teist ja kolmandat väldet eristama. Nende kahe välte kirjapildis eristamatuse tõttu on eesti keele võõrkeelena õppijatele paras katsumus õppida ära tundma teise- ja kolmandavältelisi sõnu ning neid hääldama.
Sulghäälikute eripära
Erandi moodustavad teise ja kolmanda välte eristuses siiski sulghäälikud, mille kirjapanekuks on kasutatud tähepaare g – k, b – p, d – t. Kui sulghäälik jääb lühikeste vokaalide vahele, siis g, b, d märgib esimest väldet, k, p, t teist väldet ja kk, pp, tt kolmandat väldet. Nt I vältes lagi, kabi, nodi, II vältes laki, kapi, noti, III vältes lakki, kappi, notti.
Sulghäälikute õigekiri võib väldet näidata ka muudel juhtudel. Näiteks vahelduva vältega sõna eri vormides kirjutame teisevältelises sõnas pika vokaali või diftongi järel g, b, d ja kolmandavältelises sõnas k, p, t: II vältes luiged, saabas, loobin, naudin, III vältes luike, saapad, loopisin, nautisin.
Selline mitme tähe kasutamine ühe hääliku tähistajana on ühelt poolt kindlasti abiks eesti keele võõrkeelena õppijatele välteeristuse puhul. Samas võib see valmistada raskusi õigekirja omandamisel, sest sulghäälikute õigekiri erineb muude kaashäälikute õigekirjast. Vrd lina (I v) – linna (II v) 'linn, mille?' – linna (III v) 'linn, mida?', aga tigu (I v) – tiku (II v) 'tikk, mille?' – tikku (III v) 'tikk, mida?'.
Lühikese n-i kirjutame ühe, pika kahe tähega, aga lühikese [k] tarvis on g, pika tarvis k või kk. Kui lühikese sulghääliku tarvis ei oleks eraldi tähte, kirjutaksime nii: see tiku (I v) – selle tikku (II v) – seda tikku (III v)5.
Niisiis, kui jätaksimegi tähed g, b, d võõrsõnade algusesse ja kasutaksime kolmanda välte eristuseks kasvõi Muugi pakutud graavist6, võiks meie õigekiri olla väldetegi puhul häälduslähedane (vt näidet). Ühesilbiliste sõnade ette polegi vaja graavist panna, sest need on rõhulisena alati kolmandas vältes.
Näide
Tulin õuest `tuppa, panin `kintat, mütsi ja salli kappile ning ripputtasin joppe `nakki. Täna ei tahaki `rohkem `välja `minna, sest sajap `vihma ja puhup kõle tuul. Tore, et mul oli mụ̈ts peas ja sạll kaelas.
Palatalisatsiooni ehk peenendus
Lisaks kolmandale vältele märgib ÕS ka palatalisatsiooni ehk peenendust (nt k`ot′t, h`al′l). Võrdle nt sõnu linn ja pann, lill ja pall, rutt ja mutt, boss ja suss. Nende sõnapaaride teises sõnas on kaashäälik palataliseeritud. Palatalisatsioon on välte kõrval teine hääldusnähtus, mille puhul meie õigekiri ei järgi hääldusläheduspõhimõtet.
Palatalisatsiooni tähistamiseks pakuti välja lisamärke juba 19. sajandil. Näiteks Otto Wilhelm Masing (1822: 45) lisas ühe variandina palatalisatsiooniga sõnades täishääliku alla punkti, nt mänd on paddas '(pudru)mänd on pajas' – mạ̈nd metsas. Sellisest lisamärgist oleks kasu eriti sellistes sõnades, kus palatalisatsioon sõnade tähendusi eristab: nt kuulutustulp – õitsev tụlp, hall on maas – hạll värv, lühijutt – pliiatsijụtt.
Palatalisatsiooniga sõnu on siiski enamasti lihtne ära tunda. Palataliseeruvad l, n, s, d/t, kui neile järgneb i või j, nt nali, pani, käsi, väljas, padja, salli, tunnis, kotid. Palatalisatsioon püsib ka siis, kui mõnes vormis i-d ei ole (nt käekọtt: käekọtte). Sellisteski vormides oleks palatalisatsioonimärgist kasu (kasutasin seda ka ülal toodud näites).
Õigupoolest saaks muuta ka pealkirjas oleva lause tähendust, lisades esimese sõna järele koma ja palataliseerides seda sõna: Kạlla, `kalla `vaasi vett! (kạlla 'hellitavalt kallis'). Palataliseeritud sõnade häälduse üle tasub mõtteid mõlgutada mõnes järgmises hääldusmõtete artiklis.
Muidugi on häälduses veel palju sellist varieerumist, mida me kirjas ei märgi. Oled ehk tähele pannud, et kõnelejad hääldavad e mõnikord ä-na7. Olgu see siis teise silbi e või diftongis ä-le järgnev e. Näiteks pähe > pähä, lähen > lähän, tulen > tuläb, mulle > mullä, tere > terä, päevad > päävad, mäed > määd, käes > kääs. Samuti võiksime kirjutada häälduse järgi süija, püije, hüiju, aga kirjutame süüa, püüe, hüüu.
Sellistel juhtudel on õigekirja hääldusläheduspõhimõttest olulisem kas traditsiooni- või morfoloogiline põhimõte. Neist esimest järgides kirjutame ka nt sõna algusse h, kuigi see jääb kõnes sageli hääldamata8. Neist viimast järgides ei kirjuta me aga nt antsin, jalksi, kärpsed, vaid andsin, jalgsi, kärbsed.
Plussid ja miinused
Niisiis on eesti keele õigekirjas nii mõndagi sellist, mille puhul me hääldusläheduspõhimõtet ei järgi. Häälduse igasuguse varieerumise märkimine võikski tekitada segadust. Samas aga väldete ja palatalisatsiooni puhul aitaks see vältida võimalikku valesti mõistmist. Mõtle kasvõi uuesti selle artikli pealkirjale (`Kalla kalla `vaasi vett!).
Samuti võiks see kaasa aidata nii selliste sõnade häälduse õppimisele kui ka nende hääldusjoonte püsimisele keeles, sest hääldusnähtus, mida kirjas ei märgita, võib keelest kaduma hakata. Seni aga, kui ei otsustata hakata väldet ja palatalisatsiooni kirjas märkima, tuleb meil toetuda oma kuulmiskogemusele ja otsida mitmeti mõistetavuse juhul abi kontekstist.
1 – Esimeses vältes sõna ongi kirjapildi järgi kerge ära tunda: sellise sõna esimene rõhuline silp lõpeb lühikese täishäälikuga. Nt ka-la, sa-da, ko-li, pu-ri, lu-gu.
2 – siil-tüüpi sõnad on sellised sõnad, mis on nimetavas käändes (kes? mis?) ühesilbilised, aga omastavas käändes (kelle? mille?) kahesilbilised (siil: sii-li).
3 – Loe vältehäälduse ja väldete kohta lähemalt Oma Keeles ilmunud Nele Otsa artiklist (Salveste 2012).
4 – Makron ehk rõhtkriips (ˉ) kolmandavältelise sõna esisilbi viimase tähe kohal.
5 Nt Tiku `roomap `mööta teet. Kas sa tahat ühe tikku või kaks `tikku?
6 – Graavis kolmanda välte tähistajana on tuttav ka õigekeelsussõnaraamatust, kus see pannakse kolmandavältelise sõna rõhulise silbi vokaali ette, nt k`iiresti, s`uhkur (ÕS 2018).
7 – Loe selle kohta lähemalt Oma Keele hääldusmõtete sarja kolmandast artiklist (Teras 2020).
8 – Sõnaalgulise h hääldusest saab lugeda näiteks Oma Keele hääldusmõtete sarja esimesest artiklist (Teras 2019).
Viidatud kirjandus
Masing, Otto Wilhelm 1822. Kirja ja õpetuse asjust. – Marahwa Näddala-Leht, 8. veebruar, 42–46.
Muuk, Elmar 1925. Kolmanda välte märkimisest kirjas. – Eesti Keel 5–6, 123–130.
Salveste, Nele 2012. Ikka need välted – no mida neist arvata. – Oma Keel 1, 19–28.
Teras, Pire 2019. Hääldusmõtted 1. Kas hakkame hääldama või akkame ääldama. – Oma Keel 1, 27−29.
Teras, Pire 2020. Hääldusmõtted 3. Vähä ei oläää – miks e muutub eesti keeles ä-ks? – Oma Keel 1, 3−5.
Veske 1879 = Weske, Michael 1879. Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse wiis. Tartu: Schnakenburg.
ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Toim Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa