"Hübriidtöö toob inimestele päris palju vabadust ja paindlikkust. Sellega kaasneb loomulikult ka vastutus oma töö ära teha õigeaegselt ja tulemused tuua," ütles Kaas-Ojavere saates "Terevisioon". Kuigi vaheldumisi kodus ja kontoris töötamine nõuab inimestelt oskust ennast juhtida ning oma tervise eest hoolt kanda, osutasid Eesti juhid enim vajadusele uut tüüpi digitaalse viisakuse järele.

"Näiteks toodi välja, et siiamaani näeme, kuidas koosolekutel 5–10 minutit me alles paneme kaameraid sisse-välja," osutas magistrant vajadusele inimeste tehnika kasutamise oskust parandada. Siia alla käib tema sõnul ka sõnajärje andmise korraldus, käetõstmine ja hääletused. Ühtlasi tasuks läbi mõelda, kuidas kõne vestlusakent kasutada nii, et kõigi osalejate tähelepanu ei hajuks.

Teiseks toodi Kaas-Ojavere sõnul välja, et digitaalsed hübriidkoosolekud peaksid olema väga hästi ette valmistatud. "Inimesed peaksid oma sõnumid läbi mõtlema, esitama need lühidalt, struktureeritult," loetles ta. "Digikeskkonnas ei kannatata pikka juttu."

See viitas magistrandi sõnul, et kontorikoosolekutel antakse inimestele palju rohkem andeks. "Seal on loba rohkem soositud või siis inimesi, kelle sõnumid on rohkem ette valmistamata, aidatakse järgi," võrdles ta. Digikeskkonnas on vaikust või loba tema sõnul aga ebamugavam taluda. "Seal on uus õhkkond. Ekraan on justkui rangem inimeste suhtes," osutas ta veel.

Lisaks vähesele lobale käib Kaas-Ojavere sõnul digitaalse viisakuse alla näiteks see, kuhu kaameras vaadata. "Kindlasti kõik teavad naljakaid olukordi, kus inimene vaatab kas kaameras ülevalt alla või oleme sunnitud vaatama tema ninaaukudesse," tõi ta näite. Vältimaks ka olukordi, kus kõneleja selja taga jooksevad lapsed või koer, tulebki magistrandi sõnul luua koosolekuetikett, kus inimene välistaks selleks ajaks kõik segavad asjaolud.

"Me austame teisi inimesi, me näitame oma nägu. See oli ka üks teema, mida juhid palju tõid välja, et siiamaani paljud ei pane veel kaameraid sisse," jätkas Kaas-Ojavere. Kuigi kaamerate sisselülitus sõltub tema sõnul kokkuleppest asutuse sees, häirisid väljalülitatud kaamerad inimesi. "Me kõik ju teame, et on väga raske suhelda musta seinaga," märkis magistrant.

Kaie Kaas-Ojavere sõnul tulid viimase kahe aasta hübriidtöökogemusega välja ka esimesed valukohad. "Kõik juhid praktiliselt mainisid, et see ei mõju hästi meie-tundele," osutas ta. Meie-tunne on tema sõnul oluline, sest see on info liikumise ja kiirete otsuste alus.

Kaas-Ojavere uuritud ettevõtted jätsid töötajatele enamasti täieliku vabaduse otsustada, kas töötada kontoris või kodus. Mõned andsid ka kombineeritud variandi, kus teatud päevad nädalas tuli kindlasti töötada ühes või teises kohas.

"Ridade vahelt tuli üks väga huvitav asi välja," märkis magistrant. "Inimesi küll käskude-keeldudega ei sunnita, aga juhid tunnetavad muresid ja nende lahendus on, et nad näitavad ise eeskuju. Nad on palju kontoris," kirjeldas ta. Sel moel üritavad juhid inimesi kontorisse tagasi meelitada ja meie-tunnet taas juurde luua.