Inimkeha pole arenenud kosmoses toime tulema ja seda kinnitab ka meie veri. Pikemate kosmoselähetuste algusest saati on teadlased täheldanud astronautidel kummalist ja katkematut vere punaliblede kadu, vahendab ScienceAlert.

Kosmoseaneemiaks nimetatud nähtus jäi uurijatele seni mõistatuseks. Osa asjatundjate sõnul tekib aneemia ehk verevaesus inimesel vaid ajutiselt, kuniks kehal on vaja kaaluta oleku  mõju kehavedelikele tasakaalustada. Nüüd osutab uus uuring, et tegu on pikema ja laastavama mehhanismiga.

Uuringu autorid võtsid proove rahvusvahelises kosmosejaamas töötanud 14 astronaudi hingeõhust ja verest. Nad märkasid oma üllatuseks, et kuue kuu pikkuse kosmosemissiooni vältel hävitab inimkeha umbes 54 protsenti rohkem punaliblesid kui tavaliselt.

Mõju on pikk ja pidev

Töörühm mõõtis astronautide vere rauasisaldust ja hingeõhu vingugaasisisaldust. Iga väljahingatud vingugaasimolekuli kohta hävib vere punalibledes üks verelibledes leitav pigmendimolekul. Seetõttu aitab väljahingatud vingugaas teadlastel hästi hinnata ka punaliblede kadu.

Enne lähetust ilmaruumi tekkis ja hävis uuritud astronautide veres umbes kaks miljonit punaliblet sekundis. Orbiidil veedetud aja jooksul hävitasid nende kehad aga umbkaudu kolm miljonit punavererakku sekundis.

Mikrogravitatsiooni tingimustes kaotab inimkeha umbes kümme protsenti veresooni läbivast vedelikust, sest veri koguneb inimese pähe ja rindkeresse. Seepärast näevad rahvusvahelise kosmosejaama astronaudid mõnikord ka videopildil veidi paistes välja. 

Aastaid selgitatigi kosmoseaneemiat just nii. Oletati, et punaliblede kaotus oli keha jaoks võimalus kompenseerida vere mahu kaotust.

Uus uuring leidis aga midagi muud: verekaotuse ajutise tasakaalustamise asemel paistis punaliblede kadu kestma raugematult terve missiooni vältel. Isegi missiooni 120. päeva järel, mil astronaudi kehas olid kõik punavererakud tekkinud kosmoses, jätkus nende kadu samas kiirenenud tempos.

Ilmaruumis viibimise ajal paistis vere punaliblede kadu astronautide veres põhjustavat tavapärasest suuremat rauaseerumi ringlust. Kuna astronautide veres jäi rauda transportivaid punavererakke üha vähemaks, tekkis neil ajapikku kas kerge, mõõdukas või raskekujuline aneemia.

Tagasi Maale jõudes oli viiel astronaudil 13-st tekkinud kliiniliselt diagnoositav kehvveresus. Kehal ei jätkunud oma füsioloogiliste vajaduste katteks piisavalt vere punaliblesid. Üks uuritud astronaut pärast maandumist vereproovi ei andnud.

Umbes kolm-neli kuud peale maandumist astronautide punavererakkude tase taastus. Siiski, ka aasta pärast kosmoselendu hävitasid nende kehad 30 protsenti rohkem punaliblesid kui enne missiooni.

Autorid ei mõõtnud oma töös, kui palju punaliblesid iga astronaudi keha tootis. Arvestades aga, et ükski astronaut ei kannatanud liblekaole vaatamata lõpuks raskekujulise aneemia all, võisid nende kehad toota orbiidil punaliblesid hoopis tavapärasest rohkem.

Kui see tõesti nii oli, tuleb edaspidi astronautide toidusedelit veidi kohandada. Suurenenud punaliblede tootmine võib koormata liialt luuüdi ja sel juhul vajab inimene kindlasti tavalisest energiarikkamat toitu.

Kui astronautide tervisele piisavalt tähelepanu ei pöörata, võivad Maale naastes kahjustada saada nende süda, kopsud, luud, aju ja lihaskond. Autorite sõnul pole väiksem punaliblede hulk veres kaaluta olekus õnneks probleem. Maale ja muudele tugevama gravitatsiooniga taevakehadele maandumisel võib aneemia mõju inimese energiale, vastupidavusele ja jõule takistada aga missiooni eesmärkide täitmist.

Uuring ilmus ajakirjas Nature Medicine.