"Üldiselt kommenteeriksin lihtsalt inimesena raketikatsetust nii: mistahes sõda on rumal ja orbiidil peetav sõda mõistusevastane," ütleb Slavinskis. Maa madal orbiit on tema sõnul ajalises mõttes tiksuv pomm, kus veel meie eluajal juhtub suur kokkupõrge.

Kessleri sündroom ehk kosmoseprahi eksponentsiaalne juurdekasv prahipõrkumiste tõttu pole kaasprofessori sõnul enam tulevikumuusika, vaid tänapäeva reaalsus. "Oleme ju näinud juba vähemalt kahte satelliidi ja prahi kokkupõrget. Üks neist mõjutas ka Euroopa võimalusi Maad vaadelda," märgib ta.

Kuigi see, et Vene raketikatsetus pani ISS-i mõneks ajaks ohtu, on iseenesest halb, on 400 kilomeetri kõrgune orbiit Slavinskise sõnul õnneks piisavalt madal, et lisanduv praht mõne kuuga alla kukuks. Samas on plahvatused oma olemuselt ettearvamatud. "Raketikatsetused Maa madalal orbiidil viivad lõpuks orbiitide ummistumiseni. See võib omakorda teha Maa madalale orbiidile otsa peale, ehkki sadade tuhandete aastatega puhastub orbiit loomulikul teel ise ära," hoiatab ta.

Eesti satelliidi ESTCube-2 meeskond kardab kaasprofessori sõnul väga, et inimestel kaob peagi kosmosele ligipääs. "Seepärast võtame väljakutset tõsiselt ja katsetame satelliitide orbiidilt eemaldamiseks uut plasmapiduri tehnoloogiat. Inimkonna rumalust ei lahenda ära aga muidugi ükski tehnoloogia," tõdeb ta.

Kliimakatastroof kosmoses

Jättes militaarmaailma kõrvale, võib Andris Slavinskise sõnul üldiselt mõelda kosmoseprahist kui omal moel kosmosetööstuse kliimakatastroofist. "Olukord erineb kliimakatastroofist selle poolest, et iga hetk võib juhtuda halvim ja kui see juhtub, siis tõesti hetkega," sõnab ta.

Näiteks kui mõne raketi etapp põrkab kokku endise Maa vaatlussatelliidi Envisat, mis asub väga ohtlikul orbiidil, tekitaks see Slavinskise sõnul kümneid tuhandeid prahiosakesi juurde. "Ma küll pole seda mudeldanud, aga kujutan ette, et ajapikku võtaks see üle kogu Maa madala orbiidi. Siis oleks kosmoseajastu vähemalt Maa madala orbiidi jaoks läbi," osutab ta. 

Uusi tehnoloogiaid orbiidi puhastamiseks töötatakse küll välja, aga võluvitsa kaasprofessori sõnul pole. Strateegiliselt on tema hinnangul parim mõte prahineutraalsus. "See tähendab põhimõtteliselt, et mida iganes iga riik või suurem kosmoseagentuur, nagu ESA, orbiidile lähetab, selle peab ta sealt ka samas kaalus või prahiosakeste hulgas ära tooma," selgitab ta. Siiski käib jutt alles tulevikuväljavaatest: häid ideid on Slavinskise sõnul palju, aga need pole tingimata teostumisele lähedal. 

"Tehnoloogia poolelt on probleem väga keerukas. Kui satelliit veel töötab, peame andma oma parima, et see orbiidilt ära tuua," jätkab ta. Hoopis suuremat ohtu kujutavad endast tema sõnul juba töötamise lõpetanud satelliidid. "Näiteks eespool mainitud Envisat ei tööta juba kümme aastat ja põhjustab ESA-le palju peavalu. Kuidas sellist satelliiti orbiidilt kätte saada, mis enam ei vasta? See on väga keeruline," arutleb Slavinskis.

Esiteks peaks sel juhul satelliidile lähenema ja sellest kuidagi kinni võtma, et satelliit ei pöörleks suvaliselt ringi. Seni pole keegi veel Slavinskise sõnul sellega hakkama saanud. "Isegi, kui satelliidist kinni haarame, on meil endiselt vaja mingit tõukejõu tekitamise meetodit, et seda allapoole tuua. Säärane ettevõtmine maksab muidugi rohkem kui ükski osa algsest missioonist ja satelliidi lähetamisest," ütleb ta.

Kosmoseprahi koristamise juures on kaasprofessori sõnul üks murekoht veel: allatoomiseks on vaja tõukejõudu. "ESTCube2-püüame orbiidilt alla tuua kasutades elektrivälja, mis puutub kokku ionosfääriga. Tõsi küll, see oleks kõigist Maa madala orbiidi ohutuse tagamiseks vajalikest lahendustest ainult üks väike osa," tõdeb ta.