Satelliit pritsis endast teatud kindlas suunas joodi välja ja sai sellest reaktiivtõuke vastassuunas liikumiseks. Samal põhimõttel on satelliite liigutatud ennegi, kuid tavaliselt on väljapritsitav aine väärisgaas ksenoon.

Kuna nii ksenoon kui ka jood väljuvad satelliidist maailmaruumi elektriliselt laetud aatomite ehk ioonide kujul, siis on seesuguse liigutamismehhanismi kohta kasutusel oskussõna ioonmootor.

Dmytro Rafalskyi Prantsusmaal tegutsevast kosmosetehnikaettevõttest ThrustMe ja ta kolleegid kirjeldavad ajakirjas Nature katsetusi mullu novembris orbiidile saadetud 20-kilogrammise satelliidiga.

Kuni tänavu veebruarini tegi satelliit joodioonmootori abil 11 väikest manöövrit.

Autorid kirjutavad, et jätkusuutliku kosmosehõlvamise huvides tuleks tagada kosmose võimalikult vähene prügistamine töö lõpetanud satelliitidega.

Selleks tuleks võimalikult paljud satelliidid varustada mootoriga, mille jõul saaks seadeldise pärast käitust orbiidilt kõrvaldada.

Jood on Rafalskyi ja ta kaaslaste sõnul ioonmootorile täiesti paslik kütus. Lisaks ksenooniga võrreldes suuremale levimusele ja madalamale hinnale on joodi eelis ka tahke olek. Nii ei pea teda hoidma surve all nagu gaasilist ksenooni. See lihtsustab ka satelliidi ehitust.

Katsetatud mootoris soojendati tahke jooditükk üles ja tekkinud joodigaasi pommitati kiirete elektronidega. Elektronid lõid joodi aatomitest omakorda elektrone välja, mistõttu aatomitest said positiivse laenguga ioonid. Siis tuli vaid tekitada mootoris negatiivne elektrilaeng, mis paiskaski ioonid satelliidist välja.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.