Seenetoidud võivad vähendada depressiooniohtu
USA teadlaste ulatuslik analüüs osutab, et seeni söövad inimesed võivad seenepõlguritest harvem depressiooni küüsi langeda. Samas hoiatavad autorid, et seose näol võib olla tegu juhusliku kokkulangevusega ja tulemustesse tuleb suhtuda seetõttu esialgu ettevaatlikult.
Tegu on ühe esimese seente söömise ja depressiooni vahelisi seoseid kompava uuringuga. Töös kasutati enam kui 24 000 USA täiskasvanu toitumise ja vaimse tervise andmeid aastatest 2005–2016, vahendab ScienceAlert.
Uuringu tulemustes polnud vahet, mis liiki seeni inimesed sõid. Küll aga said kinnitust varasemate väikeste kliiniliste katsete tulemused, et lõvilakk-korallnarmikute (Hericium erinaceus) söömine võib pärssida depressiooni ja ärevust.
Uuringu ühe autori ja Pennsylvania Osariigiülikooli terviseteadlase Joshua Muscati sõnul kinnitas töö taaskord, et seente söömine võib olla tervislik. Miks just teatud liiki seened tervisele head on, jääb uurijatele siiski mõistatuseks.
Ameerika Ühendriikides süüakse enim kaaliumirikkaid aedšampinjone (Agaricus bisporus), mis oletatavasti vähendavad ärevustunnet. Muudes söögiseentes, sealhulgas lõvilakk-korallnarmikutes leidub närvirakkude kasvu soodustavaid aineid. Need seostuvad omakorda parema ajutervise ja põletikuvastaste antikehadega, mis võiks teadlaste sõnul depressiooni sümptomeid leevendada.
Kasuliku aine põhiallikas?
Uurijate sõnul on toitumisteadus riukalik valdkond. Seened sisaldavad nimelt erinevaid vitamiine, mineraale ja antioksüdante, mis kõik võivad depressiooni pärssimisele kaasa aidata. Mõistmaks, millised tegurid täpsemalt mängus on, tuleks uurida seente koostist täpsemalt molekulitasandil ning kliinilistes ja epidemioloogilistes töödes.
Siiski jälgivad uurijad erilise tähelepanuga seentes leiduvat võimsat antioksüdanti nimega ergotioneiin. Inimesed saavad seda ainult toidu kaudu ja just seentes leidub seda rohkem, kui kusagil mujal värsketes toidusaadustes.
Uuemad loomadega tehtud katsed viitavad, et ergotioneiin suudab tungida läbi ajuvere-barjääri, mis eraldab aju ülejäänud kehast. See vihjab, et antioksüdant võib mõjutada mingil määral inimese närvisüsteemi seisundit.
Teised loomi haaranud tööd osutavad aga, et ergotioneiin mõjutab ka soolestiku tervist. Loomade soolestikus paiknevad aga närvirakud, mis võivad nende tuju mõjutada. Kas sama kehtib ka inimese kohta, tuleb panna proovile edasistes teadustöödes.
Uuringu autori ja Penn State'i Ülikooli epidemioloogi Djibril Ba sõnul on seened suurima ergotioneiini aminohappe sisaldusega toit. Inimkeha ise seda põletikuvastast ainet ei tooda. Kõrge ergotioneiinitase võib Ba sõnul vähendada oksüdatiivse stressi ohtu, mis võib omakorda vähendada depressioonisümptomeid.
Tegu on siiski vaid ühe võimaliku seletusega. Teema vajab teadlaste sõnul täiendavaid ja rohkemate osalistega uuringuid, mis näitaks, kuidas seeneliigid omavahel erinevad ja kuidas see erinevus lõpuks inimese tervist mõjutab.
Uue uuringu andmed pärinesid USA riiklikust tervise- ja toitumisuuringust, kus osalejatel tuli meenutada, kui palju seeni nad viimase kahe päeva jooksul söönud olid. Seejärel mõõdeti nende depressiooni standardiseeritud patsiendiküsimustikuga.
Seos seente söömise ja väiksema depressiooniriski vahel ei sõltunud muudest teadaolevatest depressiooni põdemisega seotud teguritest, nagu inimese ühiskondlik staatus, majanduslik olukord, elustiilist tulenevad ohutegurid, kaasuvad haigused või tarvitatavad ravimid.
Uurijate sõnul sõid kõige tõenäolisemalt muude toitude hulgas seeni ülikooliharidusega ja hispaania keelest erineva emakeelega valged naised. Samas tuli seos väiksema depressiooniohuga esile ainult seenesööjate nende mittesööjatega võrdlemisel. Seenesööjaid omavahel võrreldes ei mõjutanud seente suurem tarbimine tervist kuidagi.
Järgmiseks kõrvutasid autorid omavahel neid, kes sõid päevas ühe portsjoni seeni ja neid, kes sõid ühe portsjoni töödeldud või punast liha. Uurijate üllatuseks ei seostunud seente asendamine lihaga väiksema depressiooniohuga.
Igal juhul järeldavad autorid, et seente kasulik mõju väärib lähemat uurimist ja nende söömisest võib edaspidi saada osa depressiooniravist ja -ennetusest.
Uuring ilmus ajakirjas Journal of Affective Disorders.
Toimetaja: Airika Harrik