Saaresurma tekitajaks on Ida-Aasiast pärit kottseene liik, mis on Euroopasse jõudnud inimese kaasabil ja kujunenud siin invasiivseks patogeeniks. Esimesed juhtumid registreeriti 1990. aastatel Kaliningradi oblastis ja Leedus. Eestis hakkas haigus laiemalt levima 2000. aastate alguses ning praeguseks on saaresurm jõudnud juba peaaegu kõikjale üle kogu Euroopa.

"Sügisel maha kukkunud leherootsule tekivad järgneval suvel saaresurma viljakehad, mille kaudu seene eosed levivad puuvõrasse,"  ütles Eesti Maaülikooli nooremteadur Ahto Agan. Kui saaresurm on juba puu ära nõrgendanud, kahjustab puud põhiline juuremädaniku tekitaja tutt-külmaseen.

Lisaks ähvardab saart mardikas saare-salehundlane, kes on Euroopa Liidus kuulutatud karantiinseks taimekahjustajaks. See tähendab, et tema territooriumile sissetuleku ja levitamise ennetamiseks, õigeaegseks avastamiseks, piiramiseks ja likvideerimiseks tuleb rakendada riiklikke abinõusid.

Putukas on pärit Aasiast, kust ta on levinud Põhja-Ameerikasse ja põhjustanud seal saarepuudele juba ulatuslikku kahju. Meile lähimad suured kolded asuvad Venemaal Moskva ümbruses, aga juba on teda avastatud ka Peterburi parkides, kust on Eesti piirini vaid 110 kilomeetrit.

"Me märkame teda alles siis, kui koor hakkab näiteks ära kukkuma, siis tulevad nähtavale vastsete serpentiinjad käigud, misjärel hakkab puu oksade kaupa kuivama. Lõpuks puu sureb," kommenteeris põllumajandus- ja toiduameti taimetervise nõunik Ülle Metsman.

Saare-salehundlase leviku piiramiseks riputatakse puu otsa mardika püüdmiseks mõeldud püüniseid.  "Levikut täielikult ära hoida on meil praktiliselt võimatu, sest tegemist on putukaga, kes on võimeline siia kohale lendama. Meie ülesanne ongi tema saabumine võimalikult vara avastada," lisas Metsman

Harilik saar on oluline, sest temaga elavad koos teised liigid, näiteks erinevad putukad, samblikud ja seened. "Me kaotaks tõenäoliselt ühe puuliigiga mitmeid teisi liike, aga seda me kindlasti ei taha," rääkis Eesti Maaülikool metsapatoloogia professor Rein Drenkhan.

Professor lisas, et seire kaudu loodetakse leida terveid puid, et nende seemnest noori taimi kasvatada: "Võimalik, et seejärel õnnestuks neid saari metsa istutada, aga neid tasub siis istutada, kui me tõesti teame, et need järglased jäävad ellu ja panevad sellele haigusele vastu."