Tänavu suvel otsisime projekti WoodmeadowLife raames Eesti puisniitudelt ja tammikutest haruldast eremiitpõrnikat (Osmoderma barnabita). Mardika olemasolu saab kontrollida, kasutades feromoonlõkse, mis imiteerivad isase põrnika eritatavat feromooni. Lõksude välja panemisel ja kontrollimisel kasutasime Eesti eri piirkondades kohalike bioloogide abi, kirjutab Tartu Ülikooli taastamisökoloogia teadur Triin Reitalu.

Juuli lõpus kandsid otsingud vilja ja Saaremaa bioloogiaõpetaja Gerta Nurk leidis Abrukalt eremiitpõrnika. Eesti senised leiud pärinevad aga Lõuna-Eestist Koiva jõe äärsetelt puisniitudelt, kus eremiitpõrnika asurkond on seotud Koiva jõe Läti-poolse eremiitpõrnika asurkonnaga.

Eremiitpõrnikat on lootust leida vanadest päikesele avatud lehtpuistudest, puisniitudelt ja parkidest. Mardika vastsed arenevad vanade elusate tammede õõnsustes poolmändanenud puidus. Vahel on neid leitud ka teistelt lehtpuudelt.

Eremiitpõrnikas on suur mustjaspruun pronksihelgiga mardikas. Isased eremiitpõrnikad eritavad iseloomuliku lõhnaga feromooni, mida tunneb isegi inimese nina: see meenutab parknaha, ploomi või aprikoosi lõhna. Tegu on Eesti ühe suurima mardikaga, kelle valmikud võivad kasvada kolme kuni nelja sentimeetri pikkuseks.

Eremiitpõrnikas kuulub Eestis II kaitsekategooriasse. Terves Euroopas on ta samuti looduskaitse all, kuuludes EL Loodusdirektiivi II ja IV lisa liikide nimekirja. Eremiitpõrnika elupaigad, vanade lehtpuudega poolavatud puistud ehk puisniidud ja puiskarjamaad, on Eestis kujunenud sajanditepikkuse mõõduka niitmise või karjatamise tulemusel.

Kui kooslus majandamise lakkamisel võsastub, kaovad eremiitpõrnika ja paljude teiste poolavatud lehtpuupuistutele iseloomulike putukate, seente, taimede ja lindude elupaigad. Meie käimasolev WoodmeadowLife projekt keskendubki just puisniitude taastamisele, et säilitada neid Eestile iseloomulikke pärandkooslusi.