Kogu Euroopas kaitse all oleva ning peamiselt puisniidul ja -karjamaal elutseva eremiitpõrnika uurimine aitab teadlastel anda soovitusi pärandniitudel tehtava taastamistöö tõhustamiseks, kirjutab Tartu Ülikooli maastike elurikkuse töörühma teadur Polina Degtjarenko.

Eremiitpõrnikas on Eesti üks suurimaid mardikalisi, kelle kehapikkus võib ulatuda kuni nelja sentimeetrini. Liik kuulub Berni konventsiooni II lisa ning Euroopa Liidu loodusdirektiivi II ja IV lisa liikide nimekirjadesse. Eestis, kus eremiitpõrnikas on oma loodusliku levila põhjapiiril, on mardikas riikliku kaitse all (II kaitsekategooria) ning Punases Nimestikus märgitud kriitilisse seisundisse. Eremiitpõrnika kaitsmise eest vastutavad kõik.

Mardikas elab tüüpiliselt puisniitudel ja -karjamaadel. Mõlemad on kujunenud sajandite pikkuse mõõduka niitmise või karjatamise tulemusel. Siiski võib eremiitpõrnikat kohata ka kinnikasvanud puisniitudel ja tammikutes, kuid harvem parkides või alleedel.

Eremiitpõrnika enamlevinud haudepuu kujutab endast tüveõõnsus(t)ega ja päikesele avatud 150–400 vanust seisvat tamme, mille tüveõõnsuses leidub rohkesti niisket detriiti – pudedat, väikesteks osakesteks lagunenud loomse ja taimse koe jäänuseid. Eksperdid on mardikaid leidnud ka seisvatelt surnud puudelt, kuid enamasti on need lläbikuivamise tõttu mardikale mittesobivad.

Möödunud aasta suvel toimunud välitööde 11 seirekohta asusid Saaremaal Saareküla puisniidul, Loode tammikus, Viidumäe lehtpuistus ja Abruka taastavatel puisniitudel, Pärnumaal Nedrema puisniidul ja Puhtu salumetsas ning Valgamaa Koiva jõe valgala puisniitudel. Seire läbiviimiseks kasutasid Tartu Ülikooli tudengid ja harrastusteadlased-vabatahtlikud selle kirjatüki autori juhendamisel esimest korda Eestis feromoonpüüniseid, mille sobivust seireks olime katsetanud aasta varem Abruka saarel.

Igale alale paigaldasime kaks-kolm detriidiga täidetud püünist – valget, 10–15 sentimeetri kõrgust valget anumat, mille asetasime vastu puu tüve või riputasime oksale. Detriit aitab hoida sobivaid tingimusi selleks, et eremiitpõrnikas püsiks seal ning jääks ellu järgmise püünise kontrollini. Püünise vatitükile tilgutasime paar tilka feromoonvedelikku, mis sisaldab eremiitpõrnika sünteetilist suguferomooni või (R) - (+) - gamma-dekalaktooni ainet. Isased eremiitpõrnikad eritavad iseloomuliku lõhnaga suguferomooni ning see võib meenutada parknaha, mango või aprikoosi lõhna. Püüniseid kontrollisime iga viie päeva järel.

Vaatamata sellele, et otsisime põrnikat üheteistkümnelt erinevalt alalt, leidsime teda ainult Abrukalt ja Valgamaalt Koiva jõe äärsetelt puisniitudelt. Viimasena nimetatutel on mardika asurkond tihedalt seotud Läti-poolse eremiitpõrnika asurkonnaga. Kokku nägime 57 eremiitpõrnikat – 54 Koiva piirkonnas ning kolme Abruka saarel, kus 2023. aastal oli olnud vaid üks isend. See leid annab lootust, et Abruka saarel on elujõuline, kuid isoleeritud eremiitpõrnika populatsioon.

Eremiitpõrnika populatsioonide säilimiseks on ülioluline hooldada niite, karjamaid ning teisi avatud mosaiikseid maastike, et vältida nende võsastumist. Samuti on väga tähtis mardikate haudepuude ja teiste vanade, õõnsate ning kuivade puude säilimine nii puisniitudel kui ka -karjamaadel ning parkides ja alleedel. Eremiitpõrnikat uurides saab täpsustada mardika levikut Eestis ning anda soovitusi pärandniitude taastamiseks.

Eremiitpõrnika seire oli osa LIFE-i programmi projekti "Puisniitude taastamine ja jätkusuutliku majandamise edendamine Eestis ja Lätis" (WoodmeadowLIFE) tegevustest. Eremiitmardikat käisid otsimas nii vabatahtlikud kui ka Tartu Ülikooli tudengid.