Kes elab mulla sees?

Saate raames tehtud rahvaküsitlus näitas, et esimes hooga meenuvad inimestele vihmauss ja mutionu, seejärel putukad. Neist kõigist enam elab seal aga silmale nähtamatuid või vaevumärgatavaid olendeid nagu näiteks bakterid, lestad, amööbid, nematoodid ja seened. Ühes peotäies mullas on rohkem elusorganisme kui meie planeedil inimesi ja just need väikesed olendid hoolitsevad selle eest, et vili võrsuks.

Seentega seostuvad meil peamiselt sellised liigid, keda inimesed metsa alt toidulauale korjavad: puravikud, pilvikud ja teised kübarakandjad. Mullaseened ei moodusta aga kunagi viljakehi. Nende elu kulgebki ainult pikkade niidistikena mulla sees, kooselus taimedega.

Seente ja taimede sümbioosi uuriva Tartu Ülikooli mullaökoloogia teadur Tanel Vahteri sõnul ei istu keegi neist niisama, vaid kõik teevad midagi. "Organismid on üksteisele toiduks ja toituvad ka taimejäänustest. Tänu sellele käibki kogu mulla eluring ja sellest saavad kahtlemata abi ja kasu ka inimesed, kes näiteks põllu peal toitu kasvatavad."

Vahteri uurimistöö fookuses on krohmseened, kes elavad koos taimedega ja moodustavad nendega vastastikku kasulikku mükoriisat. "Ühe otsaga elavad nad taime juure sees, teine ots ulatub aga sügavamale mulda. Just mullast transpordivad seened taimede eluks vajalikke toitaineid ja saavad vastu erinevaid süsinikuühendeid, suhkruid ja rasvasid, mida nad ise toota ei jõua," selgitas Vahter.

Seened on taimetervise pant

Head seened aitavad taimedel vastu panna nii haigustekitajatele kui stressile ja muudavad need ka põua suhtes tundetumaks. Kui seeni on liiga vähe, tekib põlduril vajadus taimi kunstlikult aidata. Enamasti püütakse taimi turgutada suuremate väetisekogustega, kuid need ei suuda siiski asendada seda tööd, mida seened mullas teevad.

"Tänu uuringutele teame, et on mõned selged tegurid, mis seente elurikkust väga tugevalt mõjutavad. Üks neist on see, milliseid väetiseid kasutatakse. Sünteetiliste väetiste kasutamisega me küll toidame taime, aga ei toida mullaelustikku. Väikesed organismid ei oska süüa näiteks ammooniumfosfaati, vaid tahavad süüa hoopis orgaanilisi aineid," selgitab Vahter. Tema sõnul on orgaanilised väetised paremad, kuna need võimaldavad seente elutsüklil üleüldse aset leida.

Teine viis, kuidas mullaseente tervist parandada, on taimi vähem pritsida. "Leidsime, et iga pestitsiide kasutamise kord vähendab mullaseente elurikkust," toob Vahter välja. Ehk lühidalt kokku võttes: iga kord loeb. Kui põllumees suudab muude agrotehniliste meetodite abil kasvõi ühe või kaks pritsimist aastas ära hoida, siis on sellest juba palju abi.

Suur põld on kurja juur

Parimad Eesti põllud on elurikkuse osas vägagi eesrindlikud, kehvemad aga samas seisus kui Lääne-Euroopa omad, kus seente arvukus on juba langenud. Üks lihtne moodus, kuidas seda probleemi vältida või halba trendi tagasi keerata, on jätta põldude vahele looduslikke kooslusi, mis suurendavad elurikkust.

Kui kogu maa künda suurteks põldudeks, mis laiuvad silmapiirini, siis kaob sellega koht, kus kasulikud tegelased saavad rahulikult omi asju ajada, et vajadusel meile taas appi tõtata.

 "Mitmekesised mürgitamata niidulapikesed või põlluservad on allikaks nii seentele kui ka kahjurite vaenlastele. Näiteks meie põllukultuure ahnelt söövate lehetäide vaenlased saaksid põlluserva kooslustes edukalt elada," toob Vahter välja. Tema sõnul on mahepõldudel hästi näha, kuidas lepatriinude töö inimest aitab.

"See on eriti oluline nendes piirkondades, mis on intensiivses põllumajanduslikus kasutuses nagu Lääne-Virumaa või Järvamaa. Seal on Eesti kõige viljakamad mullad ja neid tulebki kasutada põllumajanduseks, aga seejuures ei saa ära unustada, et loodus on selle kõige alus," rõhutab Vahter. "Peame olema valvsad, et me ei läheks sama rada nagu Lääne-Euroopa riigid, kus nii kaugele kui silm näeb, ulatub ühtlane põllumajandusmaastik."

Vaata intervjuud Tanel Vahteriga ETV teadussaatest "Uudishimu tippkeskus".