"Minu huvi mineviku vastu ei ole pelk nostalgia. See on püüd leida kadumise piiril olevatest objektidest ja nähtustest inspiratsiooni ja teadmist," ütles Martinez, kes on muu hulgas avaldanud monograafia "Remains of the Soviet Past in Estonia".

Martinez on Eesti, Gruusia ja Portugali näidetel mõtestanud, kuidas materiaalsete objektide parandamine ja renoveerimine aitab mõtestada minevikku ja innustada olevikku: "Eestis on see väga oluline, sest Nõukogude ajast pärit materiaalse pärandi elustamine muudab selle ligipääsetavaks uutele põlvkondadele ja aitab taasväärtustada aegunuks kuulutatud oskusi ja tehnoloogiat."

Nõukogude arhitektuuripärand

Uurija lisas, et Eestis nähakse minevikku üpris üheülbaliselt, sest tänu Nõukogude okupatsioonile on minevik miski, millel pole oleviku ja tuleviku jaoks väärtust. Tema sõnul väljendub see tõrjuvas suhtes Nõukogude perioodist pärit arhitektuurse pärandiga, näiteks Maarjamäe memoriaali või linnahalli unarusse jätmises.

Martinez märkis, et mitmed hooned, nagu näiteks Sakala Keskus, on hävitatud, et vabaneda nõukogude taagast: "Tallinn täitub uute ehitistite ja hoonetega, aga kaotab seeläbi oma eriomase näo." Lääne eeskuju kriitikavaba kopeerimise asemel soovitab ta kujundada materiaalset kultuuri nii, et see võtaks arvesse olemasolevat pärandit.

Vanemteadur lisas, et oluline on küsida, mis läheb vanast vabanedes kaduma: "Näiteks mida me kaotame, kui renoveerime kultuurikilomeetri just nii ja mitte teisiti, või mis läheb kaduma, kui ei investeerita Linnahalli või Maarjamäe memoriaali."

Martinez rõhutas, et vanade tööstushoonete renoveerimise puhul kultuuriobjektideks tuleb iga juhtumit vaadelda eraldi. "Samas jääb küsimus, kes sellest kasu saab. Mitmed kultuuriskeene esindajad on sunnitud aina kaugemale Tallinna äärealadele liikuma," ütles ta.

Kunsti roll kaduvate maailmade mõtestamisel

Juba kadunud või kadumise äärel olevate nähtuste mõtestamiseks on Martinez kaasanud kunstnikke ja loonud omanäolisi väljapanekuid. Üks selline oli äsja lõppenud näitus Kohtla-Nõmmel asuvas Eesti kaevandusmuuseumis, aga näiteid on teisigi.

"Kui Balti jaama turu renoveerimine tuli päevakorda, esitleti seda aegunud ja räpase kohana, mis kehastab nõukogulikku lähenemist. Kutsusin 20 inimest, kellest igaüks valis välja ühe objekti, mida nad turu likvideerimise korral igatsema jääks. Sellest vormus näitus," sõnas Martinez.

Uurijas sõnul selgus, et kuigi turgu poldud hooldatud, oli sellel nii mõnegi inimese jaoks oluline väärtus: "Näiteks oli see ühiskonna äärealadel elavate inimeste jaoks oluline sotsialiseerumisruum."

Oma peagi ilmuvas monograafias "Ethnographic Experiments with Artists, Designers and Boundary Objects" käsitleb ta kunstialaseid töid antropoloogilise uurimistöö osana.

Uurija märkis, et asjade ja hoonete püsimine ajas on midagi iseenesest väärtuslikku ja ilusat. "Materiaalne kultuur, aga ka erinevad rituaalid ja traditsioonid, ankurdavad meie identiteeti ja sisendavad järjepidevust. See on oluline eriti siis, kui kõik muu on aina kiiremas muutumises," rääkis Martinez.