Uuring: patsient hindab hubase ooteruumi asemel suhtlusaldist arsti

Foto: creative commons

Patsiendid peavad kliinikumi sattudes oluliseks eeskätt suhtlust personaliga, seejärel ravi kvaliteeti ja alles siis haiglaruumide seisukorda, selgub hiljutisest rakendusuuringust.

"See oli esimene kvalitatiivne uuring (kliinikumis)," ütles Rakendusliku Antropoloogia Keskuse antropoloog Karina Vabson saates "Terevisioon": "Me rääkisime umbes 25 inimesega, et aru saada, mis on nende vajadused, ja mis on olnud nende kogemus kliinikumis. Lähtuvalt sellest rääkisime ka nende ootustest."

Uuringu tellinud Tartu Ülikooli kliinikumi õendus- ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus jäi uuringuga rahule. "Saadi terviklik kogemus ehk vaadati nii ambulatoorset kui ka statsionaarset patsienti, küsitleti külalisi, saatjaid ja nii edasi," loetles ta.

Vabsoni sõnul otsis ta uurijana intervjuudest korduvaid mustreid, kuid kohtas ka üllatusi. Näiteks võttis üks onkoloogiapatsient küsimata jutuks inimese väljanägemise haiglas. "Ta ise tõi välja, et kui oled mitu nädalat haiglas ja vaatad peeglisse, siis tahaks olla ilus," meenutas antropoloog: "Siis ta soovitas, et juuksuriteenus, pediküür ja maniküür võiksid haiglas olla."

Patsientide ootuste kohta selgus Pastaruse sõnul, et kuigi nad ootavad ka näiteks hubaseid ootealasid, peavad patsiendid kõige olulisemaks suhtlust ravimeeskonnaga. "See on esmane, siis on ravi kvaliteet ja võib-olla siis hakkab füüsiline keskkond häirima," järjestas ta.

Meediku ja patsiendi suhtluses täheldas Vabson viimase alandlikkustunnet arsti ees. "Mitu patsienti rääkis, et kui nad tulevad sisse, siis arstid väga tihti toksivad midagi arvutis, istuvad ja patsienti ei vaata. Patsient siis alandlikult istub tooli peal ja ootab instruktsioone. Ikkagi me näeme, et arst on võimupositsioonil," tõdes ta. Siit tõstatubki tema sõnul küsimus, kuidas muuta arsti ja patsiendi suhted võrdseks.

Uuringus ilmnesid lisaks patsientide orienteerumisraskused nii suure haiglakompleksi koridorides kui ka haigla digiruumis. "Patsiendid ütlevad ise ka, et nad on nõnda ärevil, et ka siis, kui ees on suur silt, ei suuda nad sellele keskenduda," tõi Pastarus välja. Mitu korda kliinikumis käinud patsiendid pidasid koridoride teeviidasüsteemi samas väga heaks ehk asi oli eeskätt ärevusetundes.

Uuringu tulemuste põhjal valmis Pastaruse sõnul suur poster patsiendi teekonnast kliinikumis. "See on mõeldud igasse osakonda, igale meie töötajale vaatamiseks ja mõtlemiseks. Selle pealt sünnib ka tegevuskava," selgitas ta. Kui füüsilist keskkonda muuta on edaspidi kerge, siis arsti ja patsiendi suhted vajavad õendusjuhi sõnul kahepoolset pikaajalist tööd.

Toimetaja: Airika Harrik

Allikas: "Terevisioon." Küsis: Owe Petersell.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: