Tartu Ülikooli loodusgeograafia teadur Mait Sepp nentis, et seost siinsetel laiuskraadidel nähtavate kuumalainete eripärade, õhumasside liikumise ja kliimamuutuste puhul pole uuritud kuigi põhjalikult. "Kõrgrõhkkond oleks tulnud meile Venemaalt ilmselt niigi. Pigem võib inimtekkelise kliima soojenemise arvele kirjutada selle, et meil oli sedavõrd kuum," sõnas teadur.

Enne 1980. aastaid võis Tallinnas näppude peal üles lugeda juhtumeid, kus kerkis temperatuur linnaservas asuvas ametlikus linnajaamas üle 30 °C. Viimase 15–20 aasta jooksul on seda ette tulnud keskmiselt kord nelja aasta tagant.

Isegi viimaste kümnendite suundumustega arvestades on selle aasta kuum suvi Sepa sõnul ebatavaline. "See kuumalaine oli erakordne, kuid neid esineb ka üha sagedamini. Peame endalt küsima, kui tõsiselt me seda võtame," sõnas teadur. Teisisõnu, kas keskmiselt nädala kestva kuuma paremaks talumiseks tuleks kulutada lisaraha ja muuta planeeringutele kehtestavaid tingimusi.

Kuumasaarte paratamatus

Kuumalaine ajal ilmajaamas mõõdetavad temperatuurid ei pruugi peegeldada kuigi täpselt seda, kui hästi linnas elavad inimesed end sel ajal tunnevad. Näiteks mõõdetakse Tallinna õhutemperatuuri Harkus, kus asub palju rohealasid.

Haljastus aitab hoida piirkonna temperatuuri madalamana. Vesi aurustub õhulõhedest eeskätt keskkonnas leiduva energia mõjul. Samal ajal talletub taimkattes ööseks vähem soojust kui parkimisplatsides, lamekatustes ja paljudes teistes tehispindades. Selle arvelt on madalamad öisedki õhutemperatuurid.

Kui meteoroloogilises jaamas kerkib õhutemperatuur päeval 25 °C'ni, võib olla see linnas mõõtmiste põhjal juba kohati üle 30 °C. Asfalteeritud pindade temperatuur tõusta samal ajal juba üle 40 °C. Kuna termomeetreid päris kõikjale panna ei saa, on teadlased kasutanud Tallinna üldise olukorra hindamiseks kaugseiret.

Satelliitidelt tehtud mõõtmised mängisid olulist rolli näiteks Laura Remmelga magistritöös, milles analüüsiti muu hulgas kahe kuumalaine kogutud andmeid. "Tallinnas on üle 30 °C-kraadise temperatuuriga soojussaarte ulatus üsna lai. Seal sees on omakorda piirkondi, mille temperatuur on veelgi kõrgem. Neist suurem osa asub Õismäel, Mustamäel, Sõle kandis ja ka näiteks Ülemistel," loetles nüüd keskkonnaministeeriumi kliimaeksperdina töötav Remmelgas.

Eeskätt seostus analüüsis soojussaarte tekkega suur transpordipindade osakaal, kuid seda võib selgitada ka nende rohkusega. Eriti kirkalt paistsid kosmosest silma laiemate tänavate või parklatega ümbritsetud ärihooned ja kaubanduskeskused. Remmelgas nentis, et soojussaartega seotud palavus võib pärssida sellistel puhkudel säästlikemate liikumisviiside, sh ühistranspordi ja jalgrataste kasutamist.

Märksa kehvem on olukord juhul, kui soojussaared laiuvad ärirajoonide asemel elumajade vahel. Ehkki Tallinn paistab silma Kristiine, Pirita ja Nõmme näol oma roheliste ja jahedamate piirkondadega, elab suurem osa inimestest mujal.

Mustamäel aitab olukorda mõneti leevendada kõrgeks kasvada jõudnud haljastus. Lisaks lahutab korrusmaju võrdlemisi suur vahemaa. "Üldiselt on mägedel tehispindu siiski päris palju ja haljastusega mõnel pool kitsas käes. Samas elavad seal tihtilugu niigi haavatavamas seisus inimesed, sh kehvemal järel olevad vanemaealised, kellel ei pruugi kasvõi konditsioneeri jaoks raha jätkuda. Need kaks kokku pannes saame tõsise sotsiaalse probleemi," nentis Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi vanemteadur Francesco De Luca. Eriti tuleks muret tunda Lasnamäel Laagna tee ümbruse pärast.

Uusarendused ja autostumine

Mait Sepa ja Tartu Ülikooli geoinformaatika teadur Valentina Sagrise analüüs osutab uusarendustest lähtuvale riskile. "Huvi Tallinnas elamise vastu kasvab ning kinnisvarasurve metsa- ja pargialasid täis ehitada on suur. Kuigi puid istutatakse, on need esialgu väikesed ja erilist päikesevarju ei paku. Satelliitidelt on näha, kuidas uusarenduspiirkonnad on kuumemad kohad," tõdes Sepp. Näitena võib tuua Vibu tänava majad ja Kalaranna tänava äärde jäävad uusarendused.

Laura Remmelgas oli optimistlikum. "Analüüsitult seda öelda ei saa, aga vaatluste põhjal proovitakse planeerimist juba suunata, võib-olla on kasvanud ka arendajate teadlikkus. Kui tühermaale arendus tuleb, ei pruugi olla sellel ilmtingimata negatiivset mõju," sõnas kliimaekspert.

Kohati on linnade tihendamine keskkonna säästmise seisukohalt isegi vajalik. "See aitab vältida meil liikuvusnõudlust ja isikliku transpordi kasutamise vajadust. Hõre linn ei tähenda alati rohelist linna. Kahjuks kalduvad hõredamad alad mattuma hajali paiknevate teenuste korral asfaldi või suuremate kaubandushoonete alla. Meil pole nii pahasti kui Ameerikas, aga me peame sellega tegelema, et me sinna ka ei jõuaks," laiendas Remmelgas oma mõtet. Lahendus peitub tema sõnul õige tasakaalu leidmises.

Linnade tihedust otseselt õhutemperatuuri ja soojussaartega seostavaid uuringuid teadlaste sõnul napib. Teoreetiliselt on need omavahel seotud – tihedamatest linnadest leiab reeglina vähem jahutavat kõrghaljastust. "Kui kõik praegu plaanitavad arendusprojektid teoks saaksid, võib väheneda rohealade ulatus mõne uuringu põhjal umbes kümme protsenti. See vähendab kahtlematult linnaruumi vastupidavust ja võimendab soojussaarte mõju," hoiatas Francesco De Luca.

Teine suurem murekoht Sepa sõnul Tallinna jätkuv autostumine. "Suurte liiklussõlmede rajamisest tuleb loobuda ja autostumisele kindlalt piir tõmmata. Kui inimene peab suurtel ristmikel kõndima üle 40 °C kasvõi mõnikümmend meetrit, on see riskirühmadele juba ohtlik," märkis teadur. Lisaks kuumenevatele asfaltpindadele kasvab soojematel päevadel õhusaaste hulk, mille tekkimisele autod kaasa aitavad.

Remmelga sõnul leiab viimase aja teeprojektidest nii positiivseid kui ka negatiivseid näiteid. "Põhjalikumate ehituste puhul juba vähemalt proovitakse heledamaid pindu ja mingil määral haljastust sinna sisse viia. Lihtsamate taastamisremontidega tänavaruumi veel muutust ei tekitata. Väljaspoolt on keeruline öelda, mis seda takistab," viitas Remmelgas.

Rohelisem Tallinn

Tulevikus linna puudutavate kliimamuutustega paremini toime tulemiseks on koostanud Tallinn energia ja kliimamuutustega kohanemise kava. Temaatikat puudutatakse ka mitmetes teistes linna strateegiadokumentides. Kuigi neis rõhutatakse rohealade tähtsust ja vajadust muuta linna kliimamuutuste suhtes vastupidavamaks, on need teadlaste sõnul liialt soovituslikku laadi.

"Näiteks pannakse tegevuskavades ette, et peaksime rohealasid säilitama, kuid linna eri osades on nende osakaal vägagi erinev. Tallinna vastupidavuse kasvatamiseks peaksime rohealasid nende pelga säilitamise asemel laiendama," sõnas Francesco De Luca.

Peamiselt võiks mõelda siinkohal piirkondadele, kus on on haljastust vähem, näiteks kesklinnas või Lasnamäel. Viimasel kümnendil on olnud näha soovitustele vastupidist tegevust. Aastatel 2013–2019 vähenes Tallinna rohealade pindala kokku 2,57 ruutkilomeetri võrra, kõige rohkem kesklinnas.

"Kui võtame mõne keskklinna tänava ääres kõrghaljastust maha, pole sellest suuremat kasu, kui taasistutus toimub Nõmmel. Peame leidma võimalusi rohealade integreerimiseks piirkondadesse, kus neid on vähe," kinnitas Laura Remmelgas. Kliimaekspert lisas, et enamasti pole linnaosade planeeringutes kirjas, milline funktsiooni peab roheala täitma. Ainult mururibadest jääb aga suurema transporditaristu mõju leevendamiseks vajaka. Lühikeseks pügatud murust hakkab õhkuma öösel soojust samamoodi kui asfaltplatsidest.

Mait Sepp soovitas lisaks kõrghaljastusele mõelda ka veesilmade, purskkaevude jms sinitaristu peale ja otsida abi arhitektuurilistest lahendustest, seda ka Eesti teistes linnades. "Tartusse planeeritavat Sükut on võimalik ehitada sedavõrd halvasti, et ükski inimene enam Tartu kesklinna minna ei taha, sest see on tervikuna kuumasaar. Selliseid arhitektuurilisi lahendusi tuleks juba eos silmas pidada, et vältida kuumasaarte tekkimisele kaasaaitavat hoonestust," sõnas teadur. Näiteks on teada-tuntult abi viil- ja rohekatustest.

"Uusarenduste puhul on rohelise ja sinise taristu loomine väga kerge. Roheliste fassaadide ja katustega on lugu keerukam, kuid olemasolevate hoonete rekonstrueerimine linnakeskkonna vastupidavuse kasvatamiseks on siiski võimalik," sõnas De Luca.

Seejuures võiks käia see käsikäes teiste kliimaeesmärkidega. Aastaks 2030 on tema hinnangul realistlik kasvatada linnade vastupidavust märkimisväärselt. Aastaks 2050 peaks suutma linn tagada, et selle elanikud on kaitstud nii kuumalainete, üleujutuste kui ka teiste kliimamuutustega seotud riskide eest.

"Tallinna puhul on hea lähtepunkt, et kohanemiskava on olemas, aga järgmise sammuna on oluline, et need praktikad jõuaks reaalselt planeeringutesse. Kui uusi piirkondi arendatakse ja tänavaid rekonstrueeritakse, tuleb mõelda rohkem sellele, kas selles konkreetses piirkonnas võivad soojussaared tekkida ja kuidas neid leevendada," lisas Laura Remmelgas.

Viimane pole kuigi levinud mujalgi Euroopas. Näiteks hakkas nõudma kasvõi London kesklinna arendajatelt jalakäijate soojusmugavuse analüüsi võrdlemisi hiljuti. Kuigi arendajatel pole otsest kohustust tulemuste põhjal oma plaane muuta, aitab analüüsiga kaasnev arutelu De Luca sõnul siiski linnaruumi parendada.

Sepp nõustus, et Tallinna lähtekoht on võrdlemisi hea, ent hoiatas loorberitele puhkama jäämise eest. "Paljudes Euroopa linnades on olukord oluliselt hullem. Siin on endiselt päris palju haljasalasid ja merele avatud, mis vähendab nii õhusaaste kui ka kuumalainetega seotud riske. Samas võib kinnisvaraarendajate surve ja inimeste tahtmine pealinna kolida olukorda kiiresti halvemaks muuta, eriti just autostumise mõttes," sõnas teadur.

Teadlikkuse mõttes on Laura Remmelgas sõnul kohalike omavalitsuste kliima- ja energiakavade näol esimene samm astutud. "Nüüd võiksid elanikud ja ettevõtted osata küsida seda kvaliteetset elukeskkonda, mida on lubanud linnad läbi oma arengukavade ja strateegiate pakkuda," märkis kliimaekspert.