Doktoritöö aitab lahendada Alzheimeri diagnoosimisega seotud vastuolusid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Haiguse esimesi vaevumärgatavaid tundemärke võib lahutada aju ruumala tuntavast kahanemist ja tõsisematest sümptomitest kuni 20 aastat. Autor/allikas: Robina Weermeijer/Unsplash

Kaks Alzheimeri tõve diagnoosimiseks laialt kasutatavat uuringut annavad ikka ja jälle vastuolulisi tulemusi. Tallinna Tehnikaülikoolis ja Amsterdami Vrije Ülikoolis kaitstud doktoritöö aitab mõista lahkheli põhjuseid ja tulemustest võib tõusta kasu ka dementsust põhjustavat haigust pidurdavate ravimite otsimisel.

Eestis põdes mäluhäireid ja õppimisvõime halvenemist põhjustavat Alzheimeri tõve 2012. aastal vähemalt 13 000 inimest. Nende täpne arv pole teada. Sellele keskenduvat uuringut pole Eestis tehtud, mistõttu põhines hinnang iga-aastasel diagnooside arvul ja teiste riikide kogemusel.

Haiguse süvenedes ei suuda patsiendid oma eluga tihti iseseisvalt toime tulla ja ei pruugi ära tunda isegi oma lähedasi. Tulevikus tõotab nende arv käsikäes eluea pikenemisega veelgi kasvada. Enamik juhtumitest diagnoositakse üle 65-aastaste seas.

"Vanemaealiste osakaal rahvastikust suureneb nii läänemaailmas kui ka Eestis. Mida paremini suudame me ravida ja ennetada teisi, näiteks südame-veresoonkonna haigusi, seda rohkem aega on Alzheimeri tõve avaldumiseks," selgitas Juhan Reimand, töö autor ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla radioloog.

Haiguse esimesi vaevumärgatavaid tundemärke võib lahutada aju ruumala tuntavast kahanemist ja tõsisematest sümptomitest kuni 20 aastat. Selle esimesed tunnusmärgid ei pruugi erineda kuigipalju lihtsakoelisema stressi sümptomitest. Reimandi juhendaja Sergei Nazarenko sõnul ei tasuks siiski kohe paanikasse sattuda, kui leiate oma autovõtmed nende tüüpilise koha asemel näiteks riidekapist.

Nukleaarmeditsiini eestvedaja tõi võrdlusmomendi loomiseks kolmanda kursuse arstitudengid. "Uusi haigusi õppides suudavad nad need kõik endal mingil hetkel ära diagnoosida, aga kogemuse kogunedes oskavad nad paremini nüanssidega arvestada ja teavad, et see on keerukam," märkis Nazarenko.

Kaks tugisammast
Inimeste enda kirjeldused ja kogemused jätavad alati tõlgendamisruumi. Samas ei pruugi vaimse võimekuse mõõtmiseks kasutatavate testide tulemus peegeldada nende endi arvates asetleidnud võimete allakäiku. Pikka aega suudeti seetõttu Alzheimeri diagnoos õigesti diagnoosida vaid 40–70 protsendil patsientidest.

Viimased 30 aastat on saanud aga arstiteadlased ja tehnikud mõõta ühte Alzheimeri tõve peamist tunnusmärki – ajju ladestuva valgu amüloid-beeta hulka – ka elavates ja hingavates patsientides. See pakub haigete seisundi uurimiseks objektiivsemat võimalust.

Peamiselt kasutatakse selleks positronemissioon-tomograafiat (PET) ja liikvorianalüüsi. Neist esimene põhineb radioaktiivsel värvainel. Verre süstituna jõuab see varem või hiljem ajju ja seondub amüloidiga. Mõõdetud kiirguse hulga põhjal saab välja selgitada, palju valku ajus leidub. See omakorda annab aimu, kui kaugele on haigus arenenud.

Liikvorianalüüsi raames mõõdetakse valgu sisaldust ajuvedelikus. Ehkki proovi võtmine hõlmab muu hulgas inimese pika nõelaga torkimist, aitab teiste vedelikus leiduvate ühendite analüüs diagnoosi kohe täpsustada.

Alzheimeri tõve diagnoosimise seisukohalt loetakse meetodeid samaväärseteks. Ühe või teise eelistamine sõltub muu hulgas riigi rahakotist ja kultuurilistest eripäradest, näiteks kasutatakse USA-s peaasjalikult PET-i. Mõnikord tehakse samale patsiendile mõlemad analüüsid. "Umbes kümnekonna aasta eest märgati seetõttu, et analüüside tulemused ei lange alati kokku," nentis Juhan Reimand. Just selle vastuolu lahendamisele radioloog oma doktoritöös keskenduski.

Väikesed lahkhelid

Osaliselt on nn müra tõttu eri tulemusteni jõudmine paratamatu. "Ükski meetod ei anna 100 protsenti täpseid tulemusi. Paralleeli võib tuua erakondade reitingutega. Küsitlusfirmad lisavad alati märkuse, et tulemused võib tegelikkust mõne protsendi võrra erineda," selgitas Reimand. Alzheimeri tõve diagnoosidest moodustavad taolised vastuolulised juhtumid ligikaudu 15 protsenti.

"Küsimus on selles, kui suurt määramatust on valmis arstid taluma. On tänuväärne, kui kellegi jaoks pole 80–90-protsendiline täpsus piisav ja üritab välja selgitada, mis võib olla selle taga," sõnas Sergei Nazarenko.

Tugevatel alusel seisvate tulemuste saamine nõudis rahvusvahelist koostööd. Eestis napib patsiente, kes on käinud ühtaegu tomograafi alla ja kellele oleks tehtud liikvorianalüüs. Nõnda põhines Reimandi töö ligi 800 USA patsiendi kohta kogutud terviseandmetel, oma aju teaduse hüvanguks annetanute lahanguandmetel kui ka pikemat aega jälgimise all olnud Amsterdami Dementsete Rühmal. (Reimand kaitses samaaegselt TTÜ-ga oma doktoritöö Amsterdami Vrije Ülikoolis.

Vastuolulise tulemuse saanud mittedementsete patsientide prognoos oli järgnenud aastatel märksa parem kui neil, kellel näitasid amüloidpatoloogia olemasolu mõlemad analüüsid. Viimane vihjab, et lahkhelide taga pole ainult müra. "Võib kahtlustada, et kui liikvorianalüüs annab positiivse ja PET negatiivse tulemuse, viitab see varajases järgus Alzheimeri tõvele," selgitas Reimand. Amüloid-beeta tootmises ja sellest vabanemises on juba midagi valesti läinud, kuid amüloid-beetat pole ladestunud ajju piisavalt, et seda oleks tomograafi all näha.

"Minu töö põhjal moodustab müra sellest 15 protsendist ligikaudu poole. Ülejäänu taga on mingi reaalne nähtus," sõnas värske doktor. Reimand rõhutas, et järeldus on tehtud rühma tasandil. Lisaks varajases järgus Alzheimeri tõvele võivad olla selle taga sõltuvalt inimesest teised tegurid ja haigused, näiteks autoimmuunsed põletikud. Pääsu pole ka eelpool mainitud määramatusest. Isegi kui tehnikud teevad endast parima, annab meetodeid ja tehnikaid alati täiustada.

"Üldiselt on mõlemad tüüpi uuringud minu töö põhjal head ja asjakohased, nagu on praegu ravijuhistes kirjas. Meil pole põhjust ühte teisele eelistada," kinnitas Reimand. Mõlemad uuringud võiks teha keerukama haiguspildiga patsientidele.

Uus lootus

Tööst võib tõusta praktilist kasu lisaks ravimiuuringute puhul. Aastate vältel on proovile pandud sadakond potentsiaalselt tõve vastu aitavat ravimikandidaati ja praegu on tehakse katseid veel enam kui 120-ga. Siiani pole näidatud neist rohelist tuld veel mitte ühelegi.

Patsientide seisundit pole leevendanud isegi ravim, mis suutis nende ajus amüloid-beeta valku väga tõhusalt hävitada. "Amüloid-beeta tekitatav kahju võis olla juba tehtud ja oluliseks muutuda tau-patoloogia. Paremaid tulemusi võiks saavutada juhul, kui anname sellist ravimit ainult inimestele, kelle ajus pole jõudnud hakata veel amüloid-beeta ladestuma," spekuleeris Juhan Reimand.

Tõhusa ravimi leidmine muutub eriti tuleviku seisukohalt üha olulisemaks. Aastal 2015 ilmunud raporti kohaselt tekitas dementsus maailmale juba toona enam kui 800 miljardi dollari suuruse kahju. Lisaks haigete hooldamisele ja ravile kuluvale rahale jäävad dementse lähedase hooldamise tõttu majandusest sageli kõrvale täies tööjõus inimesed. Seejuures tõotab selle all kannatavate haigete arv sajandi keskpaigaks kolmekordistuda.

Reimandi juhendaja, Sergei Nazarenko oli tuleviku suhtes siiski lootusrikas. "Mitmele haigustele, mida oskasime minu ülikooliajal (40 aastat tagasi) eksperimentides tekitada, on tänapäevaks ravi leitud. Need on kroonilised, aga oleme suutnud neile piduri panna. Inimesed elavad edasi ja tunnevad teineteisest rõõmu," sõnas Tallinna Tehnikaülikooli kaasatud professor.

"Lootust on," kinnitas Reimand.

Loe doktoritööd täies mahus Tallinna Tehnikaülikooli digikogus.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: