Uue teadmise abil saab edaspidi ennustada, kes on igale alltüübile kõige haavatavamad, kuidas haigus neil kulgeb ja milline oleks parim võimalik ravi – ehk saavutada võitluses haigusega paremaid tulemusi, vahendab ScienceAlert.

Praegu kasutatakse ravimiarenduses hiirtega mudeleid, mis on kohandatud Alzheimeri ühe teatud alltüübi, mitte kõigi alltüüpide jaoks, leidis rahvusvaheline teadlasrühm. Nad märgivad, et oletus võib osaliselt selgitada, miks hiirtel töötavad ravimikandidaadid inimkatsetes kõigile ei sobi. Niisiis on patsientide rühmadesse jagamine alltüüpide alusel hädatarvilik tõve vastu täpsema ravi leidmisel.

Noa asemel kolmhark

Seni teati, et Alzheimeri tõbi avaldub ajus lahkamisel beeta-amüloidide tombukeste (Aβ) ja tau-valkude sõlmekestena (NFTs). Ehkki nende markerite ja Alzheimeri vahele tõmmatakse sageli võrdusmärk, on teadlased viimastel aastatel kahtlema, kuidas need tõve kulgu täpselt mõjutavad.

Tavaliselt arvatakse, et Aβ ja NFT kogunemine ajus viib valdavalt ajukoores ja hipokampuses neuroni- ja närvirakkude vaheliste ühendite kadumiseni. Seejärel muutub närvikiude ümbritsev kaitsev kude müeliin põletikuliseks ja hakkab lagunema, mis viib närviimpulsside aeglustumiseni.

Teadlaste üllatuseks selgus hiljaaegu, et kuni kolmandikul Alzheimeri diagnoosiga patsientidest ei leia lahkamisel ajus Aβ-tombukesi. Lisaks ei esinenud kõigil tombukestega inimestel elavana tunnetushäireid. Kui seni arvati, et Aβ-tombukesed annavad varakult märku algavast närvikahjustusest ning soodustavad mälukaotust ja segadust, siis nüüd paistavad tombukesed tekkivat osal inimestest alles haiguse lõppfaasis. Tau-valgud paistavad aga hiljutise uuringu järgi ilmuvat ajusse Alzheimeri algstaadiumis.

Kõige eelneva valguses oletasid uurijad, et Alzheimeril on mitu erinevat alltüüpi, mida seni pole lihtsalt osatud eristada. Nüüd kinnitas äsjane uuring, et eristada saab kolme suuremat alltüüpi.

Tulemuseni jõudmiseks analüüsisid uurijad kahe Alzheimerisse surnud inimrühma geenide avaldumist viies ajupiirkonnas ehk kokku 1543 transkriptoomi. Kasutades RNA-järjestamist transkriptoomide kirjeldamiseks, eristasid autorid kolme molekulaarset Alzheimeri alltüüpi. 

Iga leitud alltüüp vastab ajus erinevale valesti reguleeritud signaalrajale. Viimaste seas eristasid uurijad vastuvõtlikkust tau-valkude vahendatud närvikahjustustele, beeta-amüloidi närvipõletikku, sünaptilist impulssi, immuunsüsteemi aktiivsust, raku jõujaamade ehk mitokondrite organiseeritust ja müelinatsiooni ehk närvirakkude kaitsekihi paksenemist.

Ükski avastatud alltüüp ei sõltunud inimese vanusest ega haiguse tõsidusest. Alltüüpide molekulisignaalid olid levinud kõigis aju piirkondades. Enim leidus neid hipokampuses, mis vastutab inimese uute mälestuste tekke eest.

Kuna Aβ ja tau-valkude põhjal pole võimalik jagada tõve eri alltüüpideks, oletavad uurijad, et tundlikkusehäired ei sõltu ilmtingimata neist tombukestest või sõlmekestest.

Selgus hoopis, et seni tüüpiliseks peetud tunnusmärkidele vastas ainult kolmandik uuritud Alzheimeri juhtumeid. Ülejäänud juhtudel paistis olevat geenide avaldumine muutunud mõnel teisel moel, põhjustades aju erinevates signaalradades ja rakutüüpides keerukaid muutusi.

Autorid kirjutavad, et Aβ ja tau-valgud on sageli pigem vahendajad või närvikahjustuse ja põletiku lõpptulemus ega sõltu nende hulgast õppimisega seostuvas hipokampuses. Teisisõnu ei pruugi Aβ ja tau-valkude olemasolu ajus olla üldse nii tähtis. Pigem on tähtis see, kuidas mõlemad markerid omavahel ja teiste rakuprotsessidega suhestuvad.

Kõrvutades oma uuringu tulemusi praegu kasutatavate hiirmudelitega, märkasid autorid olulist vastuolu. Kuna praegused mudelid põhinevad nii-öelda tüüpilistel Alzheimeri avaldumisvormidel, sai neid kasutada vaid kolmandiku praeguse uuringu haigusjuhtude selgitamiseks. See tähendab, et praegu hiirtel katsetatavad ravimikandidaadid ei hakka kõigil patsientidel tööle.

Autorid järeldavad, et kuna tõve alltüübid on väga erinevate transkriptoomidega, vajab iga alltüüp erinevat ravi. Ryan Neff Mount Sinai Icahni meditsiinikoolist nendib kolleegidega, et ühele alltüübile mõeldud ravi võib teise tüübi sümptomitele hoopis hoogu anda. Järelduse kinnitamiseks on vaja siiski täiendavaid uuringuid.

Avastusest kirjutatakse ajakirjas Science Advances.