Pikka aega kosmoses viibivaid astronaute kimbutab rida stressiallikaid. Nad peavad rinda pistma eraldatuse, vangistuse, privaatsuse puudumise, sassilöödud päevarütmi, üksluisuse ja lähedastest eemalolekuga. Astronaudid pole oma mures üksi: samade hädadega peavad toime tulema teiste seas Antarktika rahvusvaheliste uurimisjaamade töötajad.

Mõistmaks paremini astronautide vaimseid väljakutseid, töötas Houstoni Ülikooli psühholoogiaprofessor Candice Alfano töörühm välja vaimse tervise kontrollnimekirja (MHCL). Tööriista abil saab inimene kirjeldatud äärmuslikes tingimustes ise enda vaimse tervise muutusi märgata. 

Alfano ja kolleegid jälgisid MHCL-i abil töötajate vaimset tervist Antartika ranniku- ja sisemaa-uurimisjaamades üheksa kuu jooksul, sealhulgas karmidel talvekuudel. Mõõdik hindas igakuiselt töötajate kehalisi vaevusi ja stressi biomarkereid, näiteks stressihormoonina tuntud kortisooli taset. Samuti hinnati seda, kas uurimisalused kasutasid oma tunnetega toime tulemiseks erinevaid strateegiaid.

Kõige suuremaid muutusi võis näha töötajate psühholoogilises toimetulekus, kuid need avaldusid eri moel. Kõige märgatavamalt vähenesid Alfano sõnul inimeste positiivsed tunded, mida kogeti missiooni vältel järjepidevalt üha harvem. Uurija lisab, et varasemad kosmose ja polaaralade psühholoogiauuringud on puudutanud pea eranditult inimeste negatiivseid meeleseisundeid, sealhulgas ärevust ja depressiooni ilminguid. Samas aitavad inimesel äärmuslikes oludes ellu jääda just positiivsed tunded nagu rahuldus, entusiasm ja aukartus.

Uus uuring kinnitas, et Antarktika uurijad kogesid negatiivseid tundeid aja möödudes üha sagedamini. Võrreldes varasemate uuringutega olid need aga eripalgelisemad ja peagi nähtavatest vaimsetest muutustest andsid märku neile eelnevad kehalised vaevused.

Alfano sõnul võivad tulemused viidata, et muutused negatiivsete tunnete kogemises sõltuvad inimese suhtlusest teistega ja üldisest läbisaamisest. Positiivseid tundeid kogetakse aga äärmuslikes oludes üleüldisemalt vähem. Niisiis võib uurija sõnul olla abi sellest, kui eraldatuses töötavatel inimestel aidatakse teadlikult positiivseid tundeid võimendada.

Uuringu tulemused näitasid veel, et mida kauem töötajad uurimisjaamas viibisid, seda harvem nad oma vaimse tervise turgutamiseks eri strateegiaid kasutasid. Kui algul proovisid uurimisjaamade elanikud oma aistinguid ja kogemusi  teadlikult märgata ning mõttes meeldivat võimendada või teadlikult oma tundeid ümber hinnata, siis aja möödudes tegid nad seda üha harvem. Alfano sõnul võib just see seletada, miks eraldatud töötajad ajas üha mornimaks muutusid.

Teadustöö tulemusi tutvustatakse ajakirjas Acta Astronautica.