Tõuse ja sära: kes ja kuidas võiks planeerida oma päeva

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Olgu inimese planeerimisind milline tahes, soovitab Otsmann aeg-ajalt aeg siiski planeerimata jätta. Autor/allikas: Le Bourg Heïdi/Flickr (CC BY-NC 2.0)

Kes peaks planeerima oma päeva? Kuidas alustada, kui pole seda varem teinud? Kui palju veeta aega ühismeedias ja kui palju teadlikult molutada? Kes ei peaks oma aega planeerima? Päevaplaneerimisest räägib lähemalt Selge Pilt OÜ aja- ja projektijuhtimise koolitaja Kristjan Otsmann.

Ajaplaneerimine on Otsmanni sõnul tõenäoliselt hea ja kasulik enamikule inimestest. "Ma välistaks kindlasti lapsed vanusest kuus või seitse allapoole ja kahtlustan, et võib-olla päris elukaare lõpus see ka enam väga tähtis ei ole. Kuigi see sõltub inimesest," tõdeb ta. 

Aja planeerimise põhjalikkuse määrab ära see, kui keeruliseks on iga lugeja osanud oma elu elada. "Kui vaatame näiteks projektijuhti, siis on see hädavajalik," toob koolitaja näite. "Oletame, et ta rabeleb võib-olla kaheksas erinevas valdkonnas nagu Hunt Kriimsilm ja kogu pilt kipub tal käest laiali pudenema. Samas, eks ole ju keeruline loobuda," lisab ta. Sel juhul soovitabki ta inimesel oma tegevusvaldkonnad ükshaaval ära kaardistada ja iga valdkonna hetkeseis tabada. Seejärel tasub paika panna, millisesse seisu inimene igas valdkonnas jõuda tahaks ja seejärel, millised sammud saaks ta kohe ja üsna väikese pingutusega iga valdkonna heaks ära teha.

Protsessipõhises maailmas elavad inimesed, nagu kassapidajad, liinitöölised, aga ka kindla vastuvõtugraafikuga arstid tingimata aega planeerima ei pea, sest tööprotsess nii-öelda tiksub nende tegevuse taustal ise. "See ei tähenda aga, et kui nad nüüd protsessipõhisest elust välja astuvad, poleks neil planeerimist vaja," sõnab Otsmann. Näiteks võib arsti kirjutada põhitöö kõrvalt uurimistööd või kassapidaja käia kõrgkoolis - ajakasutust peavad planeerima mõlemad.

Üks eesmärk, üks tänuväärsus, üks homne siht

Planeerimine tähendab Kristjan Otsmanni sõnul lihtsustatult, et inimene vaatab kas või ühe sammu võrra käesolevast hetkest ettepoole. "Ma arvan, et on rusikareegel, et mida lihtsam planeerimissüsteem, seda parem," soovitab ta. Koolitustel on Otsmann enda sõnul näinud inimesi, kes satuvad ajaplaneerimisest vaimustusse, teevad endale valmis väga põhjaliku süsteemi ning loobuvad sellest umbes poole tunni pärast, sest süsteem sai liiga keeruline.

Koolitajal on pakkuda ka lihtne päeva planeerimise viis: seada sisse hommiku- ja õhturutiin. Hommikul soovitab ta lugejal mõelda, et mis on üks asi, mis võiks sel päeval juhtuda tänu tema tegutsemisele - kui see juhtub, on tore, kui mitte, on kõik endiselt sama tore. "Samamoodi õhtul on hea visata korra pilk tagasi päevale ja küsida, et mis on üks asi, mille üle ma olen tänulik. Eks me toidame sellega oma õnne õnnehormoone vaikselt," seletab ta. 

Kui midagi ebaõnnestus päeva jooksul, tasub korraks mõelda, mida inimene sellest õppis. Põgusalt võib ka mõelda, mis on üks asi, mida järgmine päev tuua võiks. "Kui hoida see asi hästi lihtne, siis ehk ta ei tekita nii palju paha painet ehk distressi," võtab Otsmann soovituse kokku.

Eesmärgiinimesed vs kulgejad

"Esimene küsimus on, et kas siht või suund on olemas," ütleb Kristjan Otsmann planeerimisega alustamise kohta. Kui siht on silme ees, võrdleb koolitaja ajaplaneerimist kõige lihtsamal tasandil teekonnaga linnatänaval. Kui inimene mõtleb soovitud aadressile jõudmiseks läbi oma jalutus- või sõiduteekonna, on ta juba väikestviisi aega planeerinud.

Kui sihti ega suunda silme ees pole, on koolitaja sõnul kaks toimimise varianti. Üks variant on hakata endale sihti või suunda välja mõtlema. "Osa inimesi on väga eesmärgiinimesed. "Nad tahavad väga selgelt teada, kuhu nad tahavad välja jõuda. Mitte et alati sinna jõuaks, aga eks ennustamise soov on inimlik," kirjeldab Otsmann. Eesmärke seadvad inimesed teevad endale sihiseadmise järel tõenäoliselt samm-sammulise kava, kuidas sinna jõuda. 

"Teised on rohkem kulgejad," märgib koolitaja ja toob näiteks loodusemehe Fred Jüssi. Viimane on öelnud, et on eesmärkideta mees, kes käis sihitult metsas linnuhääli salvestamas. Kui Jüssi aga metsa läks, heli kuulis ja heli suunas liikuma hakkas, sai ta enda sõnul üha paremini aru, mis eesmärgil ta metsa tuli. "Selline teguviis on täpselt sama hea, kui sihi seadmine. Ma lihtsalt hakkan mingis suunas sammhaaval minema ja vaatan, kas see on õige suund ja siis kuulen heli seal eemal," ütleb Otsmann Jüssi näite kohta.

Koolitaja täpsustab, et kumbki teguviis pole teisest kuidagi parem. Pigem on küsimus inimese elu ümbritsevas kontekstis. "Kui ümber on saavutusühiskonna kontekst, siis see fetišeerib sihikindlalt eesmärgi poole liikumist," ütleb ta. Loomulikus ühiskonnas ja tavaelus on sihiseadmine ja kulgemine Otsmanni sõnul pigem tasakaalus ehk eesmärgi poole liikumisel tasub inimesel alati arvestada, mis teda ümbritsevas keskkonnas sihte seadma paneb. "Vastasel juhul ma olen kas psühhopaat või robot, rohkem variante väga palju ei ole,"muigab ta.

Olgu inimese planeerimisind milline tahes, soovitab Otsmann aeg-ajalt aeg siiski planeerimata jätta. "Vähemalt üks päev nädalas peaks olema vabajooksupäev, kus sa teed seda, mis pähe tuleb ja mis parasjagu juhtub. See on hädavajalik miinimum," ütleb ta.

Kahe teraga ühismeedia

Arvestades, et tänapäeval kulub paljudel inimestel suur osa ajast ühismeedias, tasub Kristjan Otsmanni sõnul vahet teha, kuidas seal täpselt aega kasutatakse. "Sotsiaalmeedia on nagu iga mõnuaine: teda tuleb mõistlikult pruukida," nendib ta. "Teisest küljest, suhtlemisvahendina on ta ju väga hea ehk iga asi on täpselt see, milleks me seda kasutame. "

Ühismeedia enese kõrval levivad ka erinevad ajaseirajad, mis mõõdavad pidevalt, kui palju ja millele ühismeedias aega kulub. Ehkki säärased rakendused annavad kasutajale väärtuslikku infot, ei tasu liigse jälgimisegagi Otsmanni sõnul liiale minna. "Kui ma monitoorin näiteks 24/7 ehk kogu aeg oma käitumist, siis ma kahtlustaks mingisuguseid obsessiiv-kompulsiivseid käitumisjooni," muigab ta.

Kellele siiski tundub, et ühismeedia neelab kogu aja alla, võiks Otsmanni sõnul kolm kuni viis päeva oma ühismeediakasutust jälgida. "Võib olla, et ongi mingisugused ajalekked, mida annab väiksema või suurema vaevaga kõrvaldada," lisab ta. Ajalekked on koolitaja sõnul aga harjumuslikud, mis tähendab, et neid on raske kõrvaldada, ent lihtsam mõne uue harjumusega asendada.

Segi ei maksa ajada ka ühismeediakülastusi ja olesklemist ehk molutamist. Otsmanni sõnul leidub uuringuid, mille järgi olesklemine on hea, sest aktiveerib ajus seoste loomise, prioriteetide seadmise ja tähelepanuvõimega seotud piirkondi. Samuti näitavad uuringud, et sügavas meditatsiooniseisundis puhkab inimese aju viiendiku võrra paremini kui sügava une ajal. Teisisõnu, olesklemine on tervislik, aga ühismeediavoo ketramise ajal aju ei oleskle ega puhka. "Ma vahel olen koolitustel öelnud, et telerit on igavesti hea vaadata, aga telerit ei tohi sisse lülitada," sõnab Otsmann.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: