Otago Ärikooli professor Stephen Knowles ja kolleegid proovisid järele, kuidas mõjutab tähtaja lähedus inimeste valmidust ülesannet ennast täita. Selleks valisid nad juhuslikkuse alusel välja 1092 Uus-Meremaa kodanikku. 

Uurijad saatsid väljavalitutele veebiküsitluse. Küsitluse täitmise eest lubasid uurijad teha iga täitja eest 10 USA dollari väärtuses heategevusliku annetuse. Uurijad jaotasid vastajad kolme rühma, kus osa inimesi pidi küsimustiku ära saatma ühe nädala jooksul, teine osa ühe kuu jooksul ja kolmandad ei saanudki konkreetset tähtaega.

Katse näitas, et kõige vähem vastasid küsitlusele inimesed, kellele anti vastamiseks üks kuu. Kõige agaramalt saatsid vastuseid need, kellel üldse tähtaega polnud. Kui tähtajata ja ühenädalase tähtajaga vastajatest saatsid paljud oma vastused kärmesti ära, siis pikem tähtaeg paistis inimestele andvat loa viivitada ja seetõttu unustada.

Knowlesi sõnul ei üllatanud teda, et lühem tähtaeg suurendas vastamise tõenäosust võrreldes pikema tähtajaga. Samas üllatas teda, et tähtaja puudumine tõi kõige rohkem vastuseid.

Uurijad tõlgendavad tulemust nii, et kuigi abipalve paneb inimesi sageli tundma, et tegutseda tuleb kohe, siis teades kaugemasse tulevikku jäävat tähtaega, kaob neil ära vajadus kähku tegutseda. Ülesande täitmist edasi lükates ja kippudes hajameelsusest unustama, jääbki abipalve sel juhul paljudel täitmata. Knowlesi sõnul võis juhtuda, et tähtaja puudumine jättis vastajatele mulje, nagu vastamisega oleks juba väga kiire. 

Kuigi Knowlesi sõnul sai uuring alguse tema ja kaasautorite huvist heategevuslike annetuste vastu, kehtivad töö tulemused tema sõnul mistahes abipalve kohta. Samahästi võiks tähtaegu seada kolleeg kolleegile või üks suhtepartner teisele. Uurija loodab igal juhul, et tema töö aitab inimestel paremini oma viivitamist vähendada.

Teadustöö ilmus ajakirjas Economic Inquiry. Novaatorile pole teada, kas uurimuse avaldamine võttis ajakirjal ligi viis aastat selle sisu, toimetaja unustatud tähtaja või millegi muu pärast.