Tartu toidupäästjate kogukond on Hintsi hinnangul küll kõige tugevam, aga pärast tema lühidokumentaali linastumist ETV eetris on paljud temaga ühendust võtnud ja ka mujal linnades on vabatahtlikud juba koondunud. Tallinnas on samamoodi vabatahtlikud juba pikemat aega tegutsenud, aga Tartus on see kõige organiseeritum, leiab ta.

Ta tunnistas, et filmirežissöörina on see, et PTA sellise vestlusringi kokku kutsus, tema jaoks põhimõtteliselt nagu Oscari võit. "Nad ütlesid, et minu film oli väga oluline tõukejõud." Kuigi PTA soovis vestlusringis rääkida ennekõike toiduohutusest, oli see Hintsi sõnul tema jaoks hea positsioon.

"Tegelikult ei peaks me üldse ohutusest rääkima, kui see ohutu toit ei oleks prügikastis. Nii et probleem on selles, et me ei tee piisavalt ennetustööd, poed ei anneta piisavalt ega müü allahinnatud toitu piisavalt."

Segadus "Kõlblik kuni" ja "Parim enne" siltidega

Üks, mis vestlusringis välja tuli, oli see, et "Kõlblik kuni" ja "Parim enne" siltidega on väga palju segadust.

""Kõlblik kuni" on silt, mis tähendab seda, et seda toodet ei tohi pärast seda, kui südaöö kukub, sellest kuupäevast alates enam müüa. Aga väga paljud tooted, näiteks liha ja kala, mis on "Kõlblik kuni" sildiga, neid saab tegelikult sügavkülmutada ja siis kaks kuud annetada."

Hints tunnistas, et saab oma kaheaastase kogemuse järel Tartu prügikastidesse vaadates öelda, et liha, mida võiks annetada, on meeletult palju.

"Poed ei sügavkülmuta seda. Näiteks tooted, nagu puu- ja juurviljad, neil puudub isegi selline silt nagu "Parim enne" või "Kõlblik kuni". Siin peab nii poemüüja, ostja kui ka toote tarbija kodus kasutama haistmismeelt, silmi ja otsustusvõimet."

Prügikastidesse satub väga ilusat ja korralikku toitu ning Hintsi sõnul on mõnikord ka nii, et on kast, kus ühel mandariinil on peal väike plekk, aga kõik ülejäänud mandariinid on sellega koos ära visatud.

"Kõlblik kuni" ei tähenda seda, et seda toodet ei saa süüa ja ses osas on vaja tõsta teadlikkust. Inimesed arvavad, et kui kuupäev kukub, siis ongi kõik, aga tegelikult see nii ei ole. Hints tõi välja, et on mitu head näidet, millest võiksid kinni haarata ka eestlased.

"Näiteks on Skandinaavias lihal sildid "Kõlblik kuni", aga ka "Külmuta mind" ja siis kohe ostja saab aru, et ta võib seda külmutada ja samamoodi seda kaks kuud tarvitada," selgitas ta.

Prügivedu on liiga odav

Kuigi Rimi, mille omanikud on Skandinaaviast, on teinud Toidupangaga koostööd juba mõnda aega, siis teised kaubaketid mitte ja seda põhjusel, et prügivedu maksab lihtsalt oluliselt vähem kui kogu toiming, mis tuleks ette võtta, et kaupa annetada, selgitas Hints.

"Seni, kuni toidu prügisse viskamine on odavam ja lihtsam kui annetamine, siis ma ei usu, et muutused tulevad," tõdes ta. "Enamik ettevõtjaid teenib kasumit ja rahajumalat või -jumalannat ning seda tunnistasid vestlusringis kõik, et prügivedu on Eestis liiga odav."

Riik ei tohiks jätta poode ja ka hulgiladusid üksinda, leiab Hints. Lisaks poodidele toimub ka hulgiladudes väga suur toiduraiskamine ning kuigi sotsiaalministeerium ja keskkonnaministeerium koostavad tegevuskavasid, siis julgustaks ta olema ambitsioonikamad.

"Seal on strateegia, et võtame mitu aastat, et pehmelt soovitada poodidel annetamist – nagu paiga – aga selle kahe aasta jooksul jõuab meeletu kogus söödavat toitu lihtsalt prügimäele metaani tekitama ja samal ajal puudustkannatavad pered on ilma toiduta, mida nad võiksid kasutada. Nii et olgem julgemad, see on lihtne loogika."

Maksusoodustused toiduannetajale oleks üks tõhus hoob, leiab Hints. "See on üks ja väga lihtne asi – kui riik teeks prügisse viskamisse keerukamaks ja kallimaks ning annetamise soodsamaks, siis need poed tuleksid kõik järgi."

Hints rääkis, et kui ta on ise poodides käinud, siis on ta palju kokku puutunud juhtumitega, kus poetöötajatel süda tilgub verd, aga nad ise ei saa toitu, mis ära visatakse, endale võtta.

"Vahel on ka sellised väga pahatahtlikud poejuhatajad, kes meelega sunnivad seda korralikku, söömiskõlbuliku toitu hävitama, koledaks tegema, et seda ei saaks päästa," tõi ta välja ja lisas, et selline käitumine tuleneb otseselt sellest, et toitu on lihtsam ära visata kui annetada.

"Kui annetada, on vaja ju, et keegi poest koostaks nimekirja, koguks kõik asjad kokku ja annaks edasi. Inimesed on suhteliselt laisad ja muutusi võetakse ette siis, kui selleks pn vajadus. Praegu ei ole paljudel poodidel selleks vajadust – viskame lihtsalt prügisse."

Hints lisas, et kardetakse ka seda, et äkki toiduannetajad müüvad seda toitu edasi.

Vaja on teavituskampaaniaid ja kallimat prügivedu

Tema hinnangul ei tee ka toidupoed Eestis piisavalt allahindlusi. "Inglismaal algab allahindlus vara, juba siis, kui tähtaeg hakkab kukkuma, mitte hilistel tundidel, ja algab –50 ja läheb kuni –80 protsendini välja." Eestis seda kultuuri ei ole.

"Poed ütlesid kohtumisel ka, et "aga inimesed ei osta allahinnatud toitu". Aga poodidel on tohutu võim luua väärtusi ja kutsuda näiteks oma väljuhääldist inimesi üles ostma allahinnatud toitu. Miks on see parem ära visata?"

Vestlusringis olid kaupmehed ka märkinud, et inimesed otsivad pigem kõlblikke tooteid ja vaatavad väga tähelepanelikult kuupäeva ega taha osta viimase hetke tooteid.

See viib Hintsi sõnul uuesti probleemi juurde, et siltidega "Kõlblik kuni" ja "Parim enne" on kõigil – nii tootjatel, edasimüüjatel kui ka tarbijatel – väga suur segadus. "Siin oleks samamoodi vaja riigi abi kampaaniaga, et selgitada, mida need sildid tähendavad, aidata poode ja teha koostööd." Ta tuletas meelde, et kõige suurem toiduraiskamine toimub kodudes, 53 protsenti ja 25 protsenti jaemüügi asutustes.

Kõige tõhusam viis n-ö koera sabast ülesaamiseks oleks see, et prügisse viskamine peaks olema keerulisem ja kallim kui toidu annetamine, leiab Hints. "Siis hakkavad asjad liikuma. Ma ei usu, et kaks aastat poodidele paid tehes ja öeldes, et "äkki te ikka annetate", midagi muutub. Kahjuks mitte."

Hints usub, et teavitustööd tuleks teha kõikidele, mitte ainult poetöötajatele. "Inimesed mõtlesid samamoodi rohkem sellele, mida nad prügikasti viskavad, kui see teenus oleks kallim."

Muutused ei pea võtma kaua aega

Ta märkis, et vestlusringis kõlas ka kaebus, et muutused võtavad kaua aega. Ta ei ole sellega nõus. "Kui mõelda kas või eelmisele aastale, kui me saime aru, et on probleem ja on vaja muutusi, siis tegelikult suudame väga kiiresti reageerida ja leida lahendusi."

Oluline on saada aru, et toiduraiskamine puudutab absoluutselt kõiki, tõdes Hints. "See on nii sotsiaalne, keskkonna- kui ka rahaline katastroof. Üks toiduaine, mida me poest ostame ja ära viskame, see ei ole lihtsalt ainult hind, mis ta poes maksab või hakkab pärast metaanina keskkonnale tegema," märkis ta.

"See on tohutu ressurss selleks, et see toiduaine on üldse valmida saanud. Kui me saame päriselt aru, et see on väga suur probleem, siis me kindlasti leiame lahendusi varem kui aastate pärast."

Hints kordas Toidupanga juhi Piet Boerefijni vastust küsimusele, miks on nii, et Skandinaavias tahavad inimesed osta allahinnatud asju – sest on ühiskondlik surve. Muutused tulevad siis, kui on ühiskondlik surve. See ei ole nii, et võim on kuskil kaugel eemal. Meil kõigil on tohutu suur võim midagi muuta, sõnas ta.

"Näiteks Võru Maksimarket – seal oli paar aastat tagasi külmkapirike, tohutu suur hunnik väga head toitu visati lihtsalt minema, ei annetatud Toidupangale," rääkis Hints.

"Sellest tehti meedias skandaal ja pärast seda on Võru Maksimarket teinud koostööd kohaliku suurperede liiduga, kes kaks korda nädalas tulevad poodi kell viis ja saavad võtta sealt kõiki tooteid, mis on sama kuupäevaga. See on imeilus. Muutused on võimalikud. Kõik algas katkisest külmkapist."