Eestlased ei poolda lapse kehalist karistamist, aga teavitavad sellest harva

Võrdluses Austria, Hispaania, Iirimaa ja Norraga on Eestis rohkem inimesi, kes küll taunivad lapse kehalist karistamist, kuid lastekaitse teavitamist sellest vajalikuks ei pea. Ehkki üheski uuritud riigis ei poolda enamik inimesi kehalist karistamist, on Eesti oma nulltolerantsis Euroopa keskmiste seas, selgub Eesti teadlase osalusel valminud rahvusvahelisest uuringust.
"Eesti inimesed üldiselt ei poolda lapse kehalist karistamist ja selles mõttes võrreldes teiste riikidega on Eesti täpselt keskel," ütleb Tartu Ülikooli sotsiaaltöö uuringute dotsent Judit Strömpl.
Koos rahvusvahelise kaaskonnaga võrdles Strömpl inimeste suhtumist lapse kehalisse karistamisse viies riigis: Austrias, Eestis, Hispaanias, Iirimaal ja Norras. Lisaks suhtumisele huvitas uurimisrühma, kas iga riigi elanikud peavad oluliseks lastekaitset lapse väärkohtlemisjuhtumist teavitada. Igas riigis paluti sel teemal küsitlusele vastata vähemalt 1000 inimesel.
Nulltolerants ja teavitamine käivad pigem käsikäes
"Tulemused näitavad, et tõepoolest: mida vähem aktsepteeritakse lapse kehalist karistust, seda rohkem ollakse valmis ka sellest teavitama lastekaitset," märgib Judit Strömpl. Sellisele järeldusele jõudmiseks paluti viie riigi elanikel lugeda sarnast olukorrakirjeldust, kus seitsmeaastase poisi õpetaja saab teada, et poissi karistatakse kodus kehaliselt. Õpetaja räägib vanematega, kes selgitavad, et kasvatavad sel moel oma poega ja kehaline karistamine on kerge. "Seejärel vastajad pidid vastama kahele küsimusele. Esiteks, kas lapse kehaline karistamine on aktsepteeritav kasvatusmeetod? Teiseks, kas õpetaja peab teavitama lastekaitset sellest poisist?" kirjeldab Strömpl. Küsimuste vastustega kontrolliti kaht hüpoteesi.
Esiteks oletati, et enamik viie riigi elanikkonnast ei pea lapse kehalist karistamist vastuvõetavaks, kuid on teatud järjestus riikide vahel selles osas, kus seda kõige vähem aktsepteeritakse. "Vastavalt peaks olema see järjekord selline: Norra, Austria, Eesti, Iirimaa ja Hispaania," loetleb Strömpl. Teiseks oletati, et lapse kehalise karistamise nulltolerants ja valmisolek lastekaitset abivajavast lapsest teavitada on kooskõlas. Mõlemad hüpoteesid leidsid uurija sõnul kinnitust.
Samas ilmnes vastuste põhjal kaks vastuolulist (ingl k mismatch) rühma. "Esiteks, osa vastajaid, kes ei aktsepteeri lapse kehalist karistamist, siiski arvab, et sellest ei pea õpetaja lastekaitset teavitama," kirjeldab Strömpl. Teiseks kerkis esile inimrühm, kes üldiselt peab lapse kehalist karistamist vastuvõetavaks, kuid samas arvab, et õpetaja peab väärkoheldud lapsest lastekaitset teavitama.
Eestlaste sõnad ja teod ei lähe alati kokku
Kui viie riigi võrdluses nimetada riiki, kus suhtumine kehalisse karistamisse ja sellest teavitamine alati kokku ei lange, nimetab Judit Strömpl Eestit. "Vaatamata sellele, et 76 protsenti vastanutest arvas, et lapse kehaline karistamine ei ole aktsepteeritud kasvatusmeetod, arvas ainult 53 protsenti, et õpetaja peab juhtumist teavitama lastekaitset," seletab ta, "ehk 40 protsenti eestlasi viie riigi vastanutest kuulub esimesse vastuolulisse rühma". Kõige vähem ehk 24 protsenti esimese rühma vastuolulisi vastajaid oli Hispaanias.
Samas leidus Hispaanias kõige enam ehk umbes kolmandiku jagu neid vastanuid, kes aktsepteerivad kehalist karistamist, aga ootavad õpetajalt lastekaitse teavitamist. Eestis oli selliseid vastajaid 29,7 protsenti. Kõige vähem ehk 16,5 protsenti inimesi vastas niimoodi Norras.
"Erinevused riikide vahel on seletatavad lapsekeskse versus perekeskse traditsiooniga," tõdeb Strömpl. Näiteks on Norra sotsiaalpoliitika keskmes lapse kui indiviidi heaolu, ent Austrias ja Hispaanias keerleb sotsiaalpoliitika ümber perekonna kui lapse kasvatamise põhilise autoriteedi. Samas Norras on rohkem ennetavaid teenused peredele võrreldes Austria ja Hispaaniaga, kus perede heaolu eest vastutab eelkõige pere ise. Eesti ja Iirimaa lastekaitsepoliitika iseloomustab keskendumine pigem riskidele, mitte ennetusele.
Kõigis viies riigis peegeldab teavitamisvalmidus Strömpli sõnul inimeste usaldust süsteemi vastu. "See oli väga tugev argument, mida me artiklis ei saanud eriti kasutada, sest osalejariikidest ainul Norras on sellelaadsed uuringud tehtud," nendib ta. Norra erineb teistest riikidest uurija sõnul ka selle poolest, et sealsed elanikud on lastekaitsesüsteemi toimimisest, teenustest ja õpetaja teavitamiskohustusest rohkem teadlikud. "Eesti on ainuke riik viiest, kus puudub lastega tegelevate spetsialistide eriline kohustus teavitada lapse abivajadusest," võrdleb ta. "Selles mõttes õpetajal pole rohkem kohustusi teavitada lastekaitset võrreldes tavalise inimesega."
Vanemate omandist õigustega indiviidiks
Üldiselt sõltub suhtumine lapse kehalisse karistamisse Judit Stömpli sõnul kultuurilistest traditsioonidest ja neid mõjutavatest rahvusvahelistest normidest. "Enne 20. sajandit oli üldine arusaam, et laps on vanemate omand. Sellest lähtuvalt kõik, mida vanem oma lastega teeb, oli üldiselt aktsepteeritud," kirjeldab ta. Läinud sajandi laste-uuringute valguses hakati last üha enam nägema inimesena, kellel on tunded, mõtted ja järelikult ka õigused. Nõnda jõustus 1989. aastal ÜRO lapse õiguste konventsioon, mis keelab muu seas lapse kehalise karistamise.
"Mõned riigid, näiteks Rootsi, Soome ja Norra, keelustasid lapse kehalise karistamise veel enne LÕKi vastavalt 1979, 1983 ja 1987," kirjeldab Strömpl. "Huvitav, et uuringus osalenud riikides ka Austria keelustas lapse kehalise karistamise suhteliselt varakult ehk 1989. aastal, kuid see ei mõjutanud eriti elanikkonna suhtumist positiivses suunas." Iirimaa ja Eesti keelustasid lapse kehalise karistamise suhteliselt hilja ehk vastavalt 2015. ja 2016. aastal. Ehkki Hispaanias keelustati see juba 1989. aastal, jõustus keeld lõplikult alles 2007. aastal. Hoiakuid lapse kehalisse karistamisse seostatakse ka riikide liitumisega keeluga: mida varem riik liitus keeluga, seda vähem on aktsepteerimist ja vastupidi.
Kehalise karistamise keeluga käib uurija sõnul kaasas kohustus kaitseasutusi abivajavast lapsest teavitada. Uuringu viies riigis on see kohustus erinevalt määratletud. Eestis on teavitama kohustatud kõik inimesed, mujal riikides lasus esmane teavituskohustus pikalt vaid õpetajatel, lastearstidel, -õdedel ja teistel lastega töötajatel. Norra laiendas kohustust kõigile elanikele 1986. aastal, Hispaania 1996., Austria 2013. ja Iirimaa 2017. aastal.
Karistamine jäägu minevikku
Kust üldse läheb piir kehalise karistamise ja muude karistamiste vahel? Judit Strömpli sõnul on see piir õhuke. Füüsilise valuga koos tekitab karistamine lapses hirmu ja alandust. Uuringud näitavad dotsendi sõnul, et kehaline karistamine kahjustab ka lapse enesehinnangut ja usku iseendasse.
"Siit jõuamegi järeldusele, et ükskõik mis karistus on pigem kahjulik lapsele, tema mitmekülgsele arengule," tõdeb ta. "Teisalt kahjustab ta suhted vanema ja lapse vahel. Karistus toimib kui lapsel on kiindumussuhe karistajaga. Aga kas ta toetab seda suhet, ei ole kindel."
Strömpl soovitab vanematel mõelda, millist sõnumit lapsele valu tekitamisega edastatakse. "Sõnum on selline: inimene, kes mind armastab ja keda mina armastan võib mulle haiget teha, järelikult ka mina saan teha haiget neile, keda armastan," märgib ta ja lisab, et tegu on otseteega lähisuhte vägivalla õigustamisele. "Nii et unustame karistuse ja hakkame suhtlema sõbralikult," ütleb Strömpl.
Laiemas pildis võiks uurija sõnul Eestis inimesi lastekaitse tööst ja teenustest rohkem teavitada. Samuti võiks meedia tema sõnul kajastada rohkem häid praktikaid ehk lugusid, kus mõne pere või lapse raske mure sai lahendatud, samuti teiste riikide häid kogemusi.
Judit Strömpl ja kolleegid kirjutavad laste kehalisest karistamisest ajakirjas Children and Youth Services Review.