Tartu Ülikoolis sotsiaaltöö erialal magistritööd kaitsnud Kirsi Anneli Vimpari uuris, millise kliendipoolse vägivallaga on lastekaitsetöötajad oma töös kokku puutunud. Kui Vimpari magistritööga tegelema hakkas, avastas ta, et teemat ei ole Baltimaades peaaegu üldse uuritud.

Kui välismaistes uuringutes uuritakse taolist teemat fookusrühma intervjuude abil, siis Vimpari juhendajad ütlesid talle, et Eestis see ei toimiks. Seda seetõttu, et Eesti inimesed ei soovi ilmselt nii isiklikke kogemusi suures rühmas jagada. Seega tegi Vimpari lastekaitsetöötajatega üks-ühele intervjuud.

Lastekaitsetöötajate huvi uuringus osaleda oli töö autori sõnul väga suur ja valim sai kiiresti täis. Suisa nii, et mitmele uuringus osaleda soovijale tuli ära öelda. "Neid lastekaitsetöötajaid, kes olid valmis oma kogemusi jagama, oli palju. See näitab, et teema on aktuaalne ja väga paljudel töötajatel on olnud kokkupuude selle teemaga," lausus ta.

Vimpari ütles, et lastekaitsetöötajad arvestavad juba sellele ametikohale tööle asudes, kuidas neil tuleb ilmselt kokku puutuda probleemsete peredega ja vägivalda võib ette tulla. Suurem osa klientidest on sundkliendid ehk siis see ei ole perede vaba valik, et lastekaitsetöötaja on nende elus ja nad ei suhtle temaga vabatahtlikult.

Vimpari rääkis, kuidas lastekaitsetöötajaks õppides küll puututakse kokku sellega, et töös võib esineda erinevaid ohtusid, aga kuidas tegelikult olukorraga toime tulla, selgub alles tööl. "Eks see ole kõigega nii, et elu õpetab ja näitab, milline on reaalsus," sõnas ta.

Uuringust selgus, et Eestis on lastekaitsetöötajaid, kes puutuvad vägivallaga kokku harva, aga ka neid, keda see puudutab pea iga päev. Tavaliselt on vägivallatsejad lapse vanemad, kellega lastekaitsetöötaja tegeleb. Kuigi ametlikult on laps lastekaitsetöötaja klient, siis tegelikult on seda terve pere.

Isiklik elu luubi all

Kõige enam puutuvad lastekaitsetöötajad kokku psühholoogilise vägivallaga, millel on erinevaid vorme. Vimparile jäi mulje, et kõige koormavam on see, kui võetakse ette isiklik elu. "Osad kliendi perekonnad on hästi nutikad leidmaks viise, kuidas lastekaitsetöötajat väga väikseks teha. Nad ründavad ka professionaalselt ja tekitavad tunde, et inimene teeb halba tööd. See lõpuks mõjutab seda, kes sa oled inimesena," ütles ta.

Uuringu järgi on kõige rängemad juhtumid lastekaitsetöötajate endi jaoks need, kui ähvardatakse perekonda. "Öeldakse, et ma tean, kus su lapsed koolis käivad, kus su abikaasa töötab ja võibolla nendega juhtub midagi. See kõik on lastekaitsetöötajate jaoks väga koormav," sõnas Vimpari.

Üks lastekaitsetöötaja rääkis uuringus, kuidas tal on tunne, et õhtuti tuleb üle õla selja taha vaadata. "Nad suudavad niimoodi ära töödelda sind, et sa hakkadki reaalselt kartma," kirjeldas lastekaitsetöötaja.

Samuti kaebavad osad kliendid lastekaitsetöötaja peale. Vimpari sõnul on olnud juhtumeid, kus sellega minnakse suisa kohtusse välja. "Need juhtumid üldiselt lõppevad sellega, et töötegija ei ole süüdi. Tavaliselt on lastekaitsetöötajad väga professionaalsed ja teevad tööd seaduste järgi, aga kui klient tahab kiusata ja vägivallatseda, siis nad saavad seda teha. See kõik mõjub töötajatele väga rusuvalt," selgitas Vimpari. Samuti ähvardatakse pidevalt meediaga.

Kui inimene on valdkonnas pikalt töötanud, siis sageli harjutakse selliste rünnakutega. "Osad küll õpivad seda kõike mitte isiklikult võtma, aga vahel võib ikka närima jääda. Teine asi on see, kas lastekaitsetöötajad üldse tahavad selle kõigega harjuda," arutles ta.

Üks lastekaitsespetsialist kirjeldas, et ta on olnud vabal ajal häiritud ka töö tõttu. "Mul ei ole veel sellist ülivõimet, et pool viis saab töö läbi ja siis on kõik. Sa oled ikkagi emotsionaalselt kurnatud, väsinud ja see kõik tuleb mingil määral koju kaasa," kirjeldas töötaja.

Üks lastekaitsetöötaja rääkis Vimparile, kuidas ta teeb isikliku turvaplaani iga kord, kui läheb kodukülastusele teatud inimeste juurde. "See oli hea näide, kuidas kujuneb välja professionaalne praktika, mida ei õpita kusagil, aga mis pannakse enda töös kokku," lausus ta.

Töötajad sooviksid ka rohkem professionaalset tuge oma juhtidelt. Uuringust selgus, et osad lastekaitsetöötajad ei saanud ülemuste poolt üldse abi. Samas teistele jällegi pakkus tööandja  kõiksugu võimalusi, mida töötaja soovis või vajas. Ehk siis süsteem ei ole üle Eesti võrdne.

Kuna lastekaitse töö on raske, töökoormus suur ja töötajad ei tunne sageli ka juhtide toetust, siis võibki olla valdkonnas suur kaadrivoolavus. See on Vimpari sõnul suur probleem.

Lõputööst selgus ka, et lastekaitsetöötajad sooviksid ka rohkem koolitusi, et õppida paremini ebameeldivustega toime tulema. Osadel on võimalus kaasata ülemus ja temale toetuda, osadel on jällegi politseiga head suhted. "Kui lastekaitsetöötajad teevad kodukülastusi, siis nad peavad olema ettevalmistatud ja võtma arvesse kõikvõimalikke ohte, mis ette tulla võivad. Seega osad töötajad kaasavad ka politseid," selgitas Vimpari.

Samuti võib Vimpari sõnul olla probleem see, et lastekaitsetöötajaid ei juhi professionaalid, sest Eestis kuuluvad lastekaitsetöötajad kohalike omavalitsuste juurde, kus juhid on poliitilised. "Ehk siis lastekaitsetöötaja saab juhiks inimese, kes on poliitiliselt valitud ja kes ei pruugi teada midagi sotsiaalvaldkonnast. See muidugi ei pruugi midagi öelda selle kohta, kuidas juht valdkonda suhtub," sõnas ta.

Vimpari jaoks oli tööd tehes üllatav, kui nutikad olid lastekaitsetöötajad ja kuidas nad leidsid ise võimalusi, et hakkama saada. Halvem üllatus oli see, kui vähe tuge said paljud töötajad oma ülemustelt. "Selles töös puutub inimene kokku raskete juhtumite, raskete kogemuste ja raske eluga. Tahaks loota, et töökeskkond on hea ja toetav, et lastekaitsetöötaja suudaks anda endast parima, et lastel ja nende peredel oleks parem," lausus ta.

Kirsi Anneli Vimpari kaitses Tartu Ülikoolis magistritööd "Eesti lastekaitsetöötajate kogemused klientidepoolse vägivallaga".