"Neid juhtumeid oli vähe, kus me võiksime öelda, et kohtuotsus tehti vastsündinu eriliste vajaduste tõttu. Ennekõike ikkagi oli meil probleeme vanematega," ütleb Luhamaa. Ta on üks autor värskes rahvusvahelises uuringus, kus võrreldi vastsündinute perest eraldamise otsuseid kaheksas riigis: Eestis, Soomes, Norras, Saksamaal, Austrias, Inglismaal, Iirimaal ja Hispaanias. Uurimisrühma huvitas, kas ja milliste teenustega iga riigi sotsiaalkaitsesüsteemid lapse loovutama pidanud perekondi toetavad.

"Uuring on tehtud kirjalike kohtuotsuste pinnalt ehk me sõltume sellest, mida kohtunik on otsustanud kohtuotsusesse kirjutada," märgib Luhamaa. See tähendab, et riigiti oli otsuste valim nii hulgalt kui ka põhjalikkuselt erinev. Näiteks piirnes Saksamaal valim ühe liidumaaga. Inglismaal ja Iirimaal olid küll võtta avaldatud kohtuotsused, kuid Luhamaa sõnul saab kohtunik seal ise valida, kas otsus üldse kirjutatakse. Norra otsused on pikad ja põhjalikud, samas kui Saksamaa ja Hispaania otsused on lühikesed ning viitavad palju toimiku materjalidele.

Eestis on esil alkoholism ja narkomaania

"Riikides juhtub peredes sarnaseid asju, aga mis hetkel iga riik otsustab lapse perest ära võtta, on erinev," võrdleb Katre Luhamaa. On riike, näiteks Soome, Norra ja Hispaania, kus hätta sattunud pere märgatakse väga varakult ning riik hakkab vanemale teenuseid pakkuma juba enne lapse sündi. On ka riike, näiteks Eesti ja Iirimaa, kes loodavad, et vanem ise üritab ennast aidata ning tegeleb perega siis, kui vanem seda ise paluma tuleb või kui risk lapsele on juba liiga suur.

Luhamaa sõnul tuleks kohtuotsustesse kui allikatesse suhtuda natuke kriitiliselt, sest lapse eraldamise põhjuseks saab kirja see, mis tundus kohtunikule kõige määravam. "Võib-olla näiteks kindlal Eesti emal olid nii alkoholism, vaimse tervise probleemid kui ka vägivald, aga kohtunik otsustas kohtuostuses kirja panna ainult temaks jaoks määravamad kaks asja," selgitab ta.

Kirja läinud põhjuste analüüs näitas, et Norras tuuakse lapse ära võtmise põhjusena enim välja vanemate vaimse tervise muresid. Eestis on lapse äravõtmise taga sageli vanemate alkoholi ja uimastite kuritarvitamine. "Iirimaal on sõltuvusega seotud põhjuseid veel rohkem. Iseasi, kas me peaksime selle üle rõõmsad olema," võrdleb Luhamaa. Norra oli ka ainus riik, kus võib sõltuvuses rasedat naist suunata sundravile.

Laps võidakse ära võtta ka juhul, kui vanemal on madal intellekt või õpiraskused, mistõttu tekib riigil kahtlusi, kas vanem suudab vastsündinuga hakkama saada. Eestis oli selline põhjus nimetatud kolmandikul juhtudest. Samuti võis lapsel olla füüsiline erivajadus, millega tema vanemad riigi hinnangul toime ei tule. "Siis oli üldine hinnang, et "vanem ei suuda hoolitseda lapse eest". See võib sisaldada ka varem nimetatud riske," nimetab Luhamaa veel.

Osades uuritud riikides, nagu Austrias ja Hispaanias, oli vanemate suutmatus välja toodud kõigis kohtuotsustes, mis tähendab, et riigi seadus nõuab selle näitamist. "Inglismaal on siin teine kriteerium kasutusel ehk kohus peab hindama, kas "on oht lapsele"," võrdleb uurija veel.

Toetused ja riskid kokku ei lähe

"Kui vaatasime, millistele peredele tuge või milliseid sotsiaalteenuseid pakutakse, siis ausalt öeldes see riskidest väga ei sõltunud," ütleb Katre Luhamaa. Tulemus üllatas teda ja kaasuurijaid, kes olid eeldanud, et riik üritab tegeleda iga vanema konkreetse probleemiga ja suunata neile vastavalt toetusi. Kui vaimse tervise muredele isegi määratakse ravi või muu sihitud toetus, siis näiteks vanemlike oskuste probleemidele eraldi toetusi sageli ei pakuta.

Laias laastus pakuvad riigid probleemsetele peredele nelja tüüpi teenuseid. Esiteks pakutakse üldiseid teenuseid nagu elamispinda või mingit sorti toetusraha. Teine rühm teenuseid on mõeldud just vanematele, kes võivad vajada näiteks uimasti- või alkoholisõltuvuse võõrutusravi, psühhiaatri abi, aga ka tuge vanemlike oskuste arendamisel. Kolmandaks on olemas vastsündinutele endile mõeldud toetusel. Luhamaa sõnul tähendavad need Eesti kontekstis, et uimastisõltuvusega emal sünnib uimastisõltuvusega laps, kes vajab võõrutusravi. Neljas teenuserühm on mõeldud nii vanemale kui ka lapsele.

"Eestis on seda väga vähe, aga Põhjamaades on näiteks väga levinud, et vastsündinud paigutatakse koos emaga riigi hoole alla. Riik toetab seda ema ja õpetab talle vanemlikke oskuseid. Teisalt riik jälgib teda ja kontrollib, kas ta saab hakkama," kirjeldab Luhamaa viimast teenuserühma. 

Põhjamaade kõrval pakub näiteks Hispaania eeskätt noortele üksikemadele teenust, mis lubab neil lapse kõrvalt jätkata haridusteed või tööd. "Erinevates riikides on natukene erinevad tehtud, aga Eestis taolist teenust väga selgelt olemas ei ole," kõrvutab uurija. Meil on küll olemas emadele ja lastele mõeldud turvakodud, kuid sinna pöördutakse pigem turvalisuse kaalutlustel kui vanemlike võimete nappuse tõttu.

Uuringus vaatasid Luhamaa ja kolleegid sedagi, kas vanemad ise soovivad mingeid täiendavaid teenuseid. Siin olenes tulemus paljuski riigi õigussüsteemist. Eestis otsustab kõik lapse perest eraldamisega seonduva kohus. Soomes ei pruugi juhtum üldse kohtusse jõuda, kui vanem ja sotsiaaltöötajad jõuavad kokkuleppele, et laps läheb vabatahtlikule hooldusele. "Kui vabatahtlik see on või kui palju seda vanemat tegelikult on survestatud, me ei tea. Iirimaal samamoodi," tõdeb Luhamaa. Soome süsteemis võib tema sõnul eeldada, et kohtusse jõudvad vanemad küsivad teenuseid rohkem.

Teadlased analüüsisid ka probleemsete vanemate koostöötahet sotsiaaltöötajatega. Eesti vanemad paistsid siin silma väikseima koostööhuviga. Kaasa mõeldes võib Luhamaa sõnul vanemate trotsist aru saada. "Riik on näinud, et sina oled lapsele ohtlik ja siis riik tahab, et sa teeks koostööd. See võib tunduda emotsionaalselt keeruline, sest riik ju nii-öelda ründab sind," selgitab ta.

Uurijaid huvitas seegi, kuidas kohus ise teenuste mõju analüüsis. "Vaatasime kohtu seisukohta eriti, sest lapse õiguste konventsioonis on kriteerium, et lapse perest eraldamine peab olema viimane vahend. Ehk riik on enne teinud kõike, mida vähegi võimalik ja siis muud pole enam teha, kui eraldada laps perest," põhjendab Luhamaa. Kohtud olid reeglina nõus sotsiaaltöötajatega, et laps tuleb perest eraldada ning leidsid väga harva, et peredele oleks eraldamisotsuse järel pidanud täiendavaid teenuseid pakkuma.

Eesti eripärad

"Mina olen jurist, seega mind huvitas muu hulgas see, kuidas kohtunikud neid otsuseid kirjutavad," sõnab Katre Luhamaa. Eesti materjali lugedes tekkis tal enda sõnul pidevalt küsimus, miks jäi peredele pakutud teenuseid puudutav jutt väga üldsõnaliseks. "Kasutati väga palju standardlauseid nagu "ei ole teenuseid pakkuda" või et "teenused ei parandanud olukorda". See ei näita mulle, millist teenust siis prooviti," osutab ta. Napiks jäid ka märkmed riigi ja vanemate koostööst.

Üleüldse olid Eesti kohtuotsused väga lühikesed võrreldes näiteks Inglismaa, Norra või Soome otsustega, kus Luhamaa täheldas rohkem tehtu põhjendamist. "Eesti otsustes mulle tihtilugu tundus, et kuna vanem oli käega löönud, siis lõi käega ka kohtunik: kuna sa vanemana alkoholiga pole hakkama saanud, kuna sa narkootikume iga päev tarvitad, siis ei hakka ma isegi analüüsima, kas vanemat toetati piisavalt või olukord võiks tulevikus paraneda," kirjeldab uurija. 

Siit paistab välja Eesti, aga ka teiste riikide asendushoolduse suurem probleem ehk perest eraldatud laste nõiaring. Luhamaa sõnul kinnitab statistika, et sageli võetakse lapsed ära just neilt, kes on ise lapsena olnud asendushooldusel ehk lastekodus. "See tähendab, et ka riigihooldusele sattunud noor või laps on tulevikus potentsiaalne riskirühm, kellelt kas puudulike vanemlike võimete tõttu või muul põhjusel laps võetakse," sõnab ta. Asendushooldusel kasvanud laps pole näinud tavapärast pereelu. Samuti ei teki tal tõenäoliselt ümber tugivõrgustikku.

"Ühesõnaga, Eesti otsuseid lugedes jääb selline natuke lootusetuse tunne, et kõik löövad käega ja keegi väga ei analüüsi. Võtame lapsed ära, paneme nad asendushooldusele," ütleb Luhamaa veel. Siin võib aga olla tegemist ka vastsündinute perest eraldamise eripäraga – suure osa vanemate puhul on tegemist pikaajaliste ja jätkuvate probleemidega ning perest on eraldatud ka nende varem sündinud lapsed. Kui vastsündinul on suhteliselt suur lootus asenduskodust lapsendatud saada, siis vanemate laste puhul seda lootust pole.

Eesti eripära on seegi, et meil ei ole ainult asendushooldusele spetsialiseerunud kohtunikke. Saksamaal on selleks eraldi kohtunikud, Hispaanias otsustab laste hooldamise asju ekspertkomitee nagu ka Norras, kus kohtunik võtab otsustamisel appi sotsiaaltöötaja ja psühholoogi. Eestis Luhamaa säärast ekspertide kaasamist ei kohanud. Kohtunik peab siin otsuse langetama ise ja kiiresti, samuti on eksperdi kaasamine kallis. "Mulle tundub, et Eesti kohtunikul võiks siin olla vaja tuge otsustamisel," tõdeb uurija.

Ta soovitab kohtunikel ja sotsiaaltöötajatel otsuseid tehes ja koostades mõelda sellelegi, et perest eraldatud laps saab suureks saades ennast puudutava kohtuotsuse enda kätte. "Otsuse adressaadiks võiks võtta seda last, kes tahaks tegelikult rohkem teada, miks ta elu kujunes just niimoodi," soovitab Luhamaa.

Katre Luhamaa ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas Children and Youth Services Review.