Jõuluperioodil on inimesed härdamad kui ülejäänud aastal. Olgem rõõmsad selle üle, mis on, ega kuluta energiat sellele, mida pole. Seega saab vähemalt aastavahetuse paiku Toidupankrohkem annetusi, unustatud inimestele saadetakse heade soovidega SMS-e jne.

Ühesõnaga tajutakse, et inimesed on kallid. Mingil hetkel ja mingil põhjusel läheb see tunne üle. Seejuures lemmikloomadele paistab armastust jaguma märgatavalt kauemaks. Keegi või miski peab selles süüdi olema. Kas põhjus võib olla tehnoloogilises arengus? Töise info jõudmises kõikjale ja igal ajal, erand on vaid aastavahetusele eelnev nädal.

Jõulude eel avaldati huvitav teadusartikkel, mis võib osutuda selgitavaks osaks suuremas inimeseks olemise mosaiigis. Artikkel rajaneb kahele uuringule, milledes küsitleti kokku 322 last vanuses 5–9 aastat ja 300 täiskasvanut keskmise vanusega 35 aastat. Uuritavate hulgas oli mehi ja naisi, usklikke ja ilmalikke, eri rahvuste ja kultuuride esindajaid. Neid küsitleti muuseumites, koolides, parkides, erinevatel festivalidel ja laboratooriumi tingimustes. Küsimustega sooviti teada, keda rohkem väärtustatakse. nendeks on inimesed või mitte-inimesed. Viimaste näited olid koerad ja sead.

Väärtustamist pandi proovile ohverdamisvalmidust peegeldavate testküsimustega. Vastajatele kirjeldati hüpoteetilist stsenaariumi, milles kaks laeva on uppumas ja nad pidid otsustama kumba neist eelistaksin päästa. Valida oli kahe päästmisest loobumise alternatiivi vahel. Laevukeste erinevus tulenes reisijatest. Erinevates küsitluse olukordades oli neil üks, kaks, kümme või sada reisilist. Vastavalt siis kas inimesed, koerad või sead.

Uurijad lähtusid oletusest, et täiskasvanud eelistavad päästa inimesi ja lasevad loomadel uppuda. Samas kahtlustati, et laste orientatsioon eelistada inimesi loomadele on nõrgem. Põhjus oli varasem uuring, milles lapsed pidasid ühtlaselt talumatuks teha haiget teisele lapsele või koerale. Antud tähelepanekust johtuvalt püüdsid teadlased ümber lükata levinud arusaama, et laste moraalne haardeulatus on piiratud ja see alles areneb.

Nüüd oli neil kogemusest tulenevalt põhjust väita, et lapsed mõistavad loomade rolli inimeste elus täiskasvanutest rohkem ja inimesekeskne moraalsus on hilisemas elus sotsiaalselt omandatud ideoloogia. Teadlaste oletus pidas paika. Umbes 75 protsenti lastest eelistasid päästa sada koera, kui teises laevas oli üks inimene. Kaks kolmandikku lastest eelistasid inimesele ka kümmet koera. Umbes pooled lapsed valisid koera, kui valida oli ühe inimese või koera päästmise vahel.

Sigadel nii hästi ei läinud. Notsud võivad olla siiski lootusrikkad, sest pooled lastest eelistasid päästa enne kümme siga kui ühe inimese. Ruigameil on isegi lootust, kui teises laevas on uppumas sada inimest, sest kümmekond protsenti inimhakatistest eelistasid päästa ühe põrsaga laeva. Täiskasvanud eelistasid ülekaalukalt inimesi loomadele. Umbes kolmandik oleks päästnud aga ühe inimese asemel sada koera ja veerand täiskasvanutest eelistas jätta ellu pigem sada siga, kui päästa üks inimene.

Seega lapsed eelistasid ülekaalukalt loomade päästmist inimestele. Täiskasvanute puhul oli pilt vastupidine. Teadlased panid tähele, et lapsed, kellel oli regulaarne kokkupuude koertega, eelistasid võrreldes koerteta lastega palju sagedamini karvkoonude päästmist inimesele. Teadlased oletavad, et täiskasvanuks saamise käigus omandatakse sotsiaalne ideoloogia, mille järgi on inimene loomadest kõrgema moraalse väärtusega. Paistab, et lapsed veel nii ei arva.

Põhjuseid selleks võib olla mitu. Mõne teooria järgi on üks neist evolutsiooniline ja rajaneb kasulikul koostööl loomadega. Lastes on taoline õrn instinkt veel alles, mis mattub siis hilisema elu jooksul töisemate, sotsiaalselt kujundatud inimese ülimuslikkust rõhutavate sõnumite alla.

Äkki on põhjus mujal? Järsku 5–9-aastased lapsed mõtlevad, kellega on toredam mängida. Sellise vaatenurga kaudu võib oletada, et kuna hüpoteetilises laevaõnnetuses ei olnud teised lapsed, vaid nn "inimesed" ehk täiskasvanud, siis peamiselt mängimise kogemusele rajanevas laste maailmas on nn "inimesega" koos veedetud kogemus napp. Koertega peredes mängib neljajalgne lapsega rohkem kui tema vanemad.

Looma päästmise eelistus on seega peaaegu programmiline. Eriti kui samal ajal teatab lapsevanem ekraani tagant, et tal pole aega, kuna peab tegema tähtsat tööd. Mis sellest, et antud töö tulemusel on ta määratud suure tõenäosusega uppuma, sest talle eelistatakse isegi siga.

Kuidas seletada aga jõuluajale järgnevat inimpõlguse perioodi? Aega, kui lemmikloomale pööratakse rohkem tähelepanu, kuigi loom on igas mõttes võõramaalane, teisest parteist ja harimatu! Võib-olla on põhjus selles, et vihatakse iseennast, sest kusagil sügavuses veel elab lapselik õilsus.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".